Pille-Riin Purje, Postimees, 28.02.2025
Eesti Draamateatri uus lavastus «Araabia öö» on midagi sellist, mis kipub inimest mõjutama järgmiselgi hommikul, kas koju ununenud telefoni või ähvardava auto näol, mis jalakäijat ülekäigurajal ründab. Siinkirjutajaga täpselt nii juhtus; lavastuse kummaline unenäoseisund ei tahtnud taanduda.
20. veebruari «Araabia ööle» järgnes sisutihe kohtumine sarjast «Link», lavastaja Johan Elm ning näitlejad Merle Palmiste ja Hendrik Toompere sõnastasid erksalt lavastusprotsessi. Tabava märksõnaga «kujutlusevoog» iseloomustas näidendit Toompere. Oli alles neljas etendus, nii et see päris mängumõnu ja -täpsus ootab ees, Palmiste soovitas kindlasti ka sajandat etendust vaatama tulla. Pole kerge ülesanne olla laval viiekesi koos, ometi igaüks oma üksinduses, vahendada tervikut nagu orkestris, ainult et dirigent on nähtamatu, on sisemine.
Mono(eba)loogilised lood
Roland Schimmelpfennigi tekstipartituur mõjub tõepoolest kui maagilis-matemaatiline heliteos. Nagu tõdes Johan Elm, eeldab vastuvõtt publikult pingsat tähelepanu, kuna iga vaataja saalis lavastab reaalajas oma näidendit. Õigupoolest põimub-ristub-hargneb laval viis mono(eba)loogilist lugu. Draamateatri ajalehele antud intervjuus räägib lavastaja Elm, kuidas kunstiline juht Toompere jr talle lausus: «Johan, tee midagi uut! Psühholoogilist teatrit oled teinud ja oskad teha, aga prooviks nüüd midagi atmosfäärikamat.»
Õigupoolest niisugune vastandus vist ei kehti, ühisosa aga küll. Viie näitleja osalahendustes on põnev jälgida, kuidas igaüks stardib esmapilgul puhtpsühholoogilises mänguvõtmes, et järk-järgult tõelusest irduva, absurdini paisuva õhustiku poole liikuda. Nähtud etendusel tundus, et just Toompere ja Palmiste sulatavad nood kaks poolust iseäranis sujuva somnambuulitajuga üheks.
Ehkki Toompere majahoidja Hans Lomeier viibiks nagu aina ärkvel ja Palmiste Franziska Dehke uitaks kuutõbisena, muundub kummagi lavaline olek vahepeal vastupidiseks, Franziska läbib mälupilte vääramatu sihikindlusega, Lomeier aga takerdub üha, seiskub, kägarduva füüsise ja moonduva häälega. Nende kahe kokkusaamine lõpetab lavastuse üllatava kergusetundega, hüüumärgiks näitlejate muigav happy end’i paroodia rollist väljumise piiril. Iselaadse minoorse huumori, konjakiaroomina aurustuva lootuse(tuse) lisab Jüri Tiidus Peter Karpati osas. Nooremad, Hanna Jaanovits Fatima ja Ursel Tilk Kalili rollis, sukelduvad kumbki omal moel une sürrealismi, mõlema loo sees tahaks veelkord ekselda, piire kombata.
Ei ühtki suvalist heli
«Araabia öö» sugestiivsust loob Eugen Tambergi lavaruum Priidu Adlase valguskujunduses, nihkuvad seinad ja muutlikud valgused võimendavad tinglikkust, hetketi tunneme end nagu Karpati naabermajas: «Midagi pimestab mind, mingi valguspeegeldus langeb mulle silma.» Küünlakuu kliima asendub saalis kõrbekuumusega. Helid on Schimmelpfennigi tekstis olulised, alates Lomeieri esimesest, ärevil repliigist: «Ma kuulen vee solinat. Vett ei ole, aga ma kuulen solinat.» Otsekui vastus peitub näidendi viimases repliigis Franziskalt: «Ma panen silmad kinni, ja sellest hoolimata tunnen ma kuuvalgust.» Aleksandra Koel-Tsupsmani muusikaline ja helikujundus mõjutab meeli, ükski kolksatus ega hääletus pole suvaline.
«Araabia öö» on Johan Elmi üheteistkümnes lavastus, mul neist nägemata jäänud kaks. Kui korrata märksõna «atmosfäärikas», siis see on Elmile tunnuslik algusest peale, pineva õhustikuga püsib mälus tema koolitöö «Noad kanade sees» (autor David Harrower, Tallinna Linnateatri lavastus Hobuveskis, 2018). Ka Elmi hiljutine lavastus «Tikud» (autor Konstantin Stešik, Linnateater 2024) püsib tundliku kummastatusega une ja tõeluse vahealal. Kui võrrelda järelmõju või läbivat meeleolu, mis mõistagi lähtub ka vaataja hingeilmast konkreetsel õhtul saalis, on «Tikud» siiski valusam ja karmim, kuigi mängitud ilma raskuse vaimuta; «Araabia öö» aga nakatab olemise kergusega.
See unerännak või kujutlusevoog mõjub viimaks vägagi vabastavalt. Painavaid fantasmagooriaid on me argipäevades niikuinii ülemäära, avasilmi «Araabia öös» kulgedes saame kogeda inimlikku lootust kui kuuvalgust silmalaugudel.