Tanel Jan Palgi, Eesti Päevaleht, 03.11.2025
„Maagi“ mõistatuse lahendamine jääb publiku enda kanda, kuigi juhtnöörid on osavalt paika pandud.
Alustuseks pean tunnistama, et ma ei ole lugenud Eesti Draamateatri lavastuse „Maag“ alusmaterjali, Briti kirjaniku John Fowlesi 1965. aastal avaldatud postmodernistlikku samanimelist romaani – paraku. Õnneks ei mängi see dramaturg Roos Lisette Parmase ja lavastaja Ringo Ramuli tõlgenduse puhul määravat rolli. Nii näidend kui ka lavastus tunduvad iseseisvad ja autentsed, võimaldades publikul sukelduda maagilis-realistlikku, teatraalsesse vaatemängu ka ilma romaani antava taustata. Küll aga jääb intrigeeriv küsimus: mida ütleksid need, kes on Fowlesi teost lugenud? Kas lavastus läks pihta ja täppi või mööda ja põhja?
Freudistlik erootiline algus
Draamateatri ühevaatuseline „Maag“ kimbutab publikut väikeses saalis. Peategelane, noor Briti elumees Nicholas Urfe, keda kehastab pikajuukseline Richard Ester, astub nii muuseas palja ülakehaga enesekindlalt lavaäärsele ning hakkab publiku ees edvistama. Nicholas kekutab kui noor kukk oma vallutustega vastassugupoole hulgas. Nõnda avaneb lavastus freudistlikult erootiliselt, publik jäetakse imetlema Kreeka jumala sarnast meest, kelle iha objekt on naise ilu, iseenda rahuldus ja üle kõige vabadus. See on talle kui mehele lubatud, see ongi tema eesõigus!
Ent siis saabub tema elumängu femme fatale, vesinikublondide juustega punahuulne Austraalia neiu Alison Kelly (Emili Rohumaa). Kas mees saab ihata vabadust võrdselt tekkiva hingearmastusega? On see risttee, millel peategelane Londonis seisatab, et siis jumalikul juhatusel valet teed mööda edasi astudes ja elu paradoksis orienteerudes nõiduslikule Kreeka saarele välja jõuda? Eesriie langeb. Ja avaneb uus ruum.
See vaid näib teile nii
Kunstnik Arthur Arula on „Maagi“ lavaruumi kujundanud ääretult põnevalt, parafraseerides sürrealisti René Magritte’i tööd „Ceci n’est pas une pipe“ („See pole piip“). „Maagi“ lavaruum polegi ruum, see vaid näib teile nii. See on spektaakel, tsirkus, milles ruum avaneb ja neelab su.
Lavakujunduse Kreeka faas viib mõtted Tšehhovi näidendite aristokraatide jõudeelule, mille puhul on ette teada, et see jumalik rahu ei saa kesta igavesti. Näitemängu tegelased on justkui ruumi lõksu jäänud – igaüks otsib omal moel pääseteed teise, uude ruumi. Lavaruum ise mängib tabavalt kaasa tegelaste psühholoogilistes siseruumides ekslemisele. Mis on see ruum, kuhu nad – või me ise – tahame lõpuks jõuda? Kuhu soovime eemalduda, põgeneda, varjuda?
Väline karkass, mis hetkeks näib end üles ehitavat, variseb taas kokku, sest tegelane pole lahendanud oma sisemist ülesannet – seda, mille vastus peitub just sisemise ruumi korrastamises.
Kostüümide mäng
Kostüümid istuvad näitlejate selga kui valatult. Need lähtuvad Inglise kolonialistlikust elegantsist, kus kamuflaažtoonid ning džentelmenlikud ja daamilikud lõiked põrkuvad Antiik-Kreeka silueti ja ihu paljastamise julgusega. Vaata, aga ära puuduta. Õrrita, aga ära järgne. Kreekalik kutse paljas olla põrkub viktoriaanliku kombelisusega. Karakterid kompavad üksteise piire, end kõrvetades ja teineteist proovile pannes. See on mängurlus, milles mõistus tühistab selle, mida kaine mõistusega pole võimalik haarata. Või on see hoopis vastupidi?
Iseenesest ei ole selles, et kirjanik Fowles saadab peategelase Nicholase Inglismaalt Kreekasse üksikule saarele, midagi enneolematut. Uue Maailma tsivilisatsiooni rajajaid, koloniseerijaid, on ikka kütkestanud tsivilisatsiooni hällid, olgu näiteks Antiik-Kreeka ja Rooma. Neist hällidest otsitakse justkui hingelohutust koha ja isiklikku identiteeti lõhkuvale ja vallutavale käitumisele.
Pilk kui ruum
Ivo Uukkivi kehastatud kreeklase Maurice Conchise pilk – aega ja ruumi läbiv, kaugusesse suunatud silmavaade – juhatab vaataja kohatunnetuse ja arusaamiseni, et lääne demokraatia ja ühiskonna vundamendi ebatasane nurgakivi asub just Kreekas. See tõdemus peegeldub võimsalt helesinise Vahemere sillerdavas päikeses – horisondi taha ulatuvas unistuses. Ometigi taandus Kreeka jumalate polüamooria ainujumala ees. Kristuse kannatus – inimeseks olemise kannatus – võidutseb. Uukkivi tühjana näiv ja kaugusesse suunatud pilk on tegelikult ruum, mis on tihedalt täidetud tähendusega.
Vinti võinuks peale keerata
Näidend keskendub „Maagi“ loo jutustamisele peamiselt nelja tegelase kaudu, kelle vahel eksleb omakorda ringi viies veidralt elegantne kõrvaltegelane Proteus/Demetriades (Lauri Kaldoja). Lavastaja ei näi olevat suunanud näitlejaid „Buratinos“ esinenud kurja tsirkusejuhi Karabas Barabase (Itaalia originaalis Mangiafuoco) kombel. Pigem on ta uurinud ja nihutanud näitlejate eneseväljenduse ning -ületuse piire, ilma et oleks laskunud groteskse grimassi tasandile, mida Antiik-Kreekast lähtuv teatrivorm ja etenduse kergelt tsirkuslik õhkkond oleksid hõlpsasti võimaldanud. Eksistentsiaalse kabaree tragöödia vinti oleks võinud rohkemgi peale keerata.
Lavastuslik rõhk on pigem peenel ja leebelt kulgeval psühholoogilisel mängurlusel, milles karakterite sihikindlamalt julgem eneseväljendus ja -kindlus on ohverdatud vormilisele illusioonide loomisele ja õhkimisele. Kuid leidub ka erandeid! Veritsevalt dramaatilise monoloogiga tungib hinge Emili Rohumaa, kes hiljem, etenduse lõppedes õhib järjekordse illusoorse ruumi. Peategelase Nicholase karakteris oleksin soovinud näha julgemat, Vana-Kreeka noore jumala uljust ja kehameelsust – vastandumas tema sisemisele südamemeelsusele. Lõppude lõpuks käib kogu mäng ju nii tema ümber kui ka tema sees.
Lavastuse kulgu toetab helilooja ja -kujundaja Jakob Juhkami nauditav töö, mis loob kord uinutava, kord tantsuliselt kirgliku õhustiku. Selle temperamentses rütmis keerutavad jalga Ivo Uukkivi tegelane ja Teele Pärna kehastatud ambivalentne Lily Montgomery – justkui omaenese loodud armastuse miraažis. Kuid kas armastus on üldse reaalsus, millele järgneda, milles saab elada?
„Maag“ jätab hinge sooja tunde – mänguliselt põimunud metatasandid ei kurna vaimu, vaid rikastavad seda. Kirjanik John Fowles tekitas oma romaani määratlemata lõpuga lugejate peas paraja segaduse ja Ringo Ramuli lavastus järgib sama joont: loo mõistatuse lahendamine jääb publiku enda kanda, kuigi juhtnöörid on osavalt paika pandud. Kui maag lõpuks sõrme nipsutab ja toob vaataja posthüpnootilisse ärkvelolekusse, jääb õhku küsimus – millises ruumis me siis tegelikult oleme?