Veiko Märka, Eesti Päevaleht, 05.03.2015
New Baltic Dramal ühe neljast esikohast võitnud etendus sobib Eesti kultuuritausta ja olustikku kui rusikas silmaauku.
Eesti teatrisituatsioon on üldiselt äärmiselt ebaõiglane. Ühelt poolt riigiteatrite priiskamine, teiselt poolt väiketeatrite ja üksikprojektide kitsikus. Seda sünget tausta arvestades on soomlanna Pipsa Lonka (37) kirjutatud „Laulud halli mere äärest” üllatavalt ilus ja südamlik lavatükk. Eelkõige on tegu väga tugevate kujunditega tekstiga, mis lavastuses täiel määral maksvusele pääsevad.
Õnnetu rannaküla vee alla jäämine on ühtlasi kunagise külaühiskonna industriaalsele hingetusele alla jäämine, sama paratamatu ja valus. „Kui ongi muret ja häda, ikka saame hakkama,” öeldakse näidendis. Traagika on selles, et sul lihtsalt ei lubata hakkama saada. Konfliktid hingetu, kuid võimsa bürokraatiaaparaadi ning armsa, kuid kaitsetu külakogukonna vahel tuuakse välja täpselt ja jõuliselt.
„Siin ei tohi rohkem elada. See on elamiskõlbmatu ala.”
„Kuhu ma siis lähen?”
Perifeerse rannaküla hääbumine ja allakäik iseloomustavad märksa jõuetuma regionaalpoliitikaga Eestit ilmekamalt kui Soomet. Kasvõi tõdemus: „Maailm on ilus. Aga meie oleme valinud selles elamiseks haruldaselt viletsa kandi,” kõlab eestlase suust tõepärasemalt, ehkki sama alusetu depressiivsusega.
Eriti hästi sulanduvad Eesti olustikku kõik külapoega kui seltsielu keskusega seotud stseenid. Seda muidugi koos Ester Pajusoo müüjarolliga. Aga juba kaupluse nimi Õnn on taas üks hea üldistus.
Nõnda jääb lavastuse peateeneks ikkagi tööhõive kindlustamine riigisektoris.
Kirjasõna muudavad elavaks head näitlejatööd. Neidki on „Lauludes halli mere äärest” rõõmustavalt palju. Eelkõige Viire Valdma romantiline psühhopaat Hilkka. Samuti Jaan Rekkor kohaliku „vaimse eliidi” naeruväärse esindajana. Omapärane on Tõnu Oja väike ametnik, kes hoolimata sellest, et külaelanikele ainult halba teeb, harmoniseerub ometi nende hädade ja muredega. Aga kiitma peab õigupoolest kõiki kandvates rollides osalejaid.
Lavastuse plakati hämmastav sarnasus VAT Teatri „Brandi” omaga on täiesti desorienteeriv seik. „Laulud…” on „Brandi” täielik vastand: lähedane, kaasaegne, realistlik. (Nii palju muidugi ühist leidub, et mõlema tegevus toimub peamiselt mahajäänud rannakülas.)
Tubli keskmine
Palju karmi sotsiaal-kriitikat, peaaegu sama palju humanistlikku paatost ja sekka nalja ka.
Kõigist voorustest hoolimata pole „Laulud halli mere äärest” kuigivõrd vapustav teatrisündmus, vaid tubli keskmine. Häda on selles, et tegu on võistlusele saadetud ja peapreemia pälvinud teatritekstiga ning need kipuvad ikka ühetaolised olema: palju karmi sotsiaalkriitikat, peaaegu sama palju humanistlikku paatost ja sekka natuke nalja ka. Ja kuivõrd tegu on tüüpilise soome näidendiga, on ta eestlase jaoks puhuti talumatult staatiline.
Nõnda jääb lavastuse peateeneks ikkagi tööhõive kindlustamine riigisektoris. Lugesin kavalehelt kokku üle 70 lavastusprotsessis osalenud isiku nime. Arvestades juurde mittenimetatud abijõud pluss kõik need teatri palgalehel olijad, keda lavastus kaudselt töötukassaga suhtlemisest säästab, saame kindlasti üle 200 inimese.