Tiiu Suvi, Anne&Stiil, 18.05.2023
Kertu Moppel
Varem võis lavastaja ja näitleja Kertu Moppel (37) töötada end pigem puruks kui öelda „ei“ ahvatlevale pakkumisele. Nüüd on ta õppinud keelduma rahulikuma südamega. Vaimse tervise huvides võiks seda teha ka põhjenduseta, et oled pisikese lapse ema, arvab ta.
Kokkusaamisele tuleb Kertu pooleteiseaastase tütre Kirkega, kelle loomus on sama soojalt asjalik nagu ookerkollane kampsunike ta seljas. Kirkele väga meeldib hängida tädidega, ka poolvõõrastega, selgitab Kertu muigamisi. Kertu aga keskendub sel kevadel hoopis ainukordsele tädi nimega onule: hakkab lavastama enda kirjutatud tükki „Onu Bella tähestik“.
Kertu, sa oled Võrust pärit. Kas võro kiilt mõistad ja kellegagi seda veel räägid?
Võru keelest saan aru, aga rääkimine on roostes. Eks vahepeal, kui võrukeelsete inimeste seltskonda satun, siis lööb välja. Aga sellega võiks teadlikumalt tegeleda, näiteks kodus elukaaslasega rääkida. Ta on mulgi juurtega, mulgi keel on üsna sarnane.
Eelmisel aastal pälvisid koos Juhan Ulfsakiga kultuuri aastapreemia lavastuse „Mefisto“ eest Draamateatris. Oled öelnud, et lühidalt räägib „Mefisto“ sellest, kuidas võitlevast kommunistist saab natsiriigi esinäitleja, võimu tööriist. Võib vedada paralleele tänapäeva Eestiga…
Lavastus tuli välja siis, kui Eestis hakati mingeid asju ära keelama. Seejärel läks poliitiliselt paremaks. Nüüd, Ukraina sõja tingimustes, räägib ta hoopis teist lugu. Meil on Juhaniga kokku lepitud, et ta mängib nii kaua kui jaksab: paratamatult inimene mingi hetk väsib.
Draamateatri naabermajas Estonias alustab ERSO igat kontserti Ukraina hümniga. Tuletab publikule meelde, et kristall-lühtrite all samettoolides muusika nautimine ei ole sugugi iseenesestvõetav. Mida sa arvad sõjateema kajastamisest tänapäeva teatris?
Kui riigis on ükskõik milline suur paradigma muutus, on imelik, kui sellest mööda minnakse. Kuidas rääkida nendest asjadest, aga mitte liiga otse, sest liiga otse tihti ei suuda. Saan aru, kui inimesed ütlevad, et nad ei jaksa. Kuidas siis vaatajat säästa ja samal ajal mitte pisendada karme teemasid? Aasta otsa olen mõelnud, mille üle võib nalja teha, kas on okei teha suvelavastust?
…ja seda sa tegema hakkadki. 1993. aasta suvel astus Rock Summeri pealaval – just enne Haddawayd – üles Onu Bella, kes oma kimedal tämbril retsiteeris: ükski sinu armsaist joobareist / ei kepiks sind seitse korda nädalas ning temaga lava jaganud kirjanik Kati Murutar hüüdis heleda jaalega: anna veel! Sina olid tollal seitsmeaastane. Mis sind Bella puhul kõnetab?
Hakkasin mõtlema vabaduse teemale. Mis on vabadus? Kui olen vaadanud Bella videoid, siis minu jaoks ta kehastab loomevabadust tolles ajas. Kas tajume seda praegu sama olulisena? Igor Maasik tegutses Onu Bellana viis-kuus aastat, pärast seda hakkas DJks. Olen temaga kord elus, sõbra pulmas, kus ta esines, isegi natuke juttu rääkinud.
Hästi lihtne on kultuuris hakata üle mõtlema, meelega sügavust kiskuma. Onu Bella on hea näide, kuidas pealtnäha inimene on loll, aga ei mõju seejuures lollina. Ta oli ju intelligentne inimene, keemiaõpetaja. Kuidas saavutada mängulisus ja vabadus, ilma et muutuksid ise klouniks?
Kes siis Bellat mängima hakkab?
Läheneme sellele tegelasele kontseptuaalsemalt: on palju Bellasid. Teda kehastab mitu inimest: Tõnis Niinemets, Ivo Uukkivi, Karmo Nigula, Anne Türnpu. Trupis on veel Inga Salurand, Hilje Murel, Liisa Pulk, Jüri Tiidus, Lauri Kaldoja. Valisin selle järgi, kes oskaks laulda ja tantsida. Tõnis Niinemets siiski, vaatamata oma suurepärasele rütmitunnetusele, ei pea viisi. Aga Bella laulis ka vahel nimme mööda. Muusikalise kujunduse teeb Lauri Kaldoja ning laval on ka bänd.
Tõnis Niinemets on üks su ihunäitlejaid. Kümme aastat tagasi lavastasid Von Krahlis endakirjutatud näidendi „Bloody Mary“. Niinemets ja Ott Kartau sadasid sisse Erki Lauri ja Tiina Tauraite kehastatud paari koju ning vallandunud pöörane joomine ja õudsed mängud ei jäänud alla Edward Albee lavaklassikale „Kes kardab Virginia Woolfi?“ Mis on kõige kummalisem koht, kust sa oled inspiratsiooni saanud?
„Bloody Mary“ inspiratsiooniks oli näiteks ülikond kui riietusese ja muidugi kokteil Bloody Mary. Eks alateadvus pani siis kokku, mida võiks teha inimene, kes kannab ülikonda ja joob Bloody Maryt. Ma usun, et nii see inspiratsioon tulebki. Pealtnäha ebaolulistest detailidest, mis hakkavad silma.
Oled sa pigem prooviprotsessi nautija või tunned rahuldust tulemusest?
Oleneb etendusest. Näitlejana meeldis mulle vist proovis rohkem: kõik on siis veel lahtine, huvitav. Etendus on juba sissetallatud rada. Rakvere teatris mängisime näiteks „Armastust tööpostil“ üle saja korra… leida seda nurka, mis sind käivitaks, on jube raske! Müts maha nende näitlejate ees, kes viitsivad asju mängida sadu kordi. Sellepärast ma hakkasingi hästi kiiresti lavastama, et etenduste andmisest ma sellist kaifi ei saa.
Mis sind lavastamise juures veel võlub?
See, et alguses ei ole midagi. Siis on mõttevälgatus, kujutad ähmaselt ette. Ühed inimesed tekitavad asja ja teised tulevad seda vaatama – see muutub füüsiliseks. Ilukirjanduse puhul toimub kogu tegevus su enda peas.
On sul praegu mahti raamatuid lugeda?
Tõesti üritan iga päev lugeda tunnike või kaks, aga kui oled päev otsa kirjutanud, siis viimane, mida tahad, on näha tähti oma silmade ees. Nagu pärast maratoni jooksmist ei taha ka enam staadioniringi teha. Pigem vaatame elukaaslasega õhtul mingit sarja, huumorit, meelelahutust. Tegelikult peaks hullult lugema! Kust need ideed muidu tulevad?
Millist meediat sa tarbid?
Podcast’i „You’re Wrong About“ (Ameerika ajaloo ja popkultuuri taskuhääling, mille lõid ajakirjanik Michael Hobbes ja kirjanik Sarah Marshall – toim). See on USA-keskne saade, kus saatejuhid räägivad teemadest, mille suhtes kultuuris on tekkinud valearvamus või mis ei vasta tõele, näiteks printsess Dianast või Napsterist. Youtube’ist vaatan ka hästi palju, näiteks Philosophy Tube’i, kus Abigail Thorn võtab ette mingi filosoofilise termini, räägib lahedalt lahti ja seob tänapäevaga, näiteks transinimeste õigustega.
Kustkohast leidsid oma viimase kunstielamuse?
Seda on võimalik hankida küll, aga praegu ei tulegi meelde. Kui Robert de Niro mängib, siis on mul võimalik uskuma jääda, et see on päris. Aga kui tunnen näitlejat inimesena, siis hakkan vaatama: ahaa, ta kasutab seda tehnikat või ta mõtleb siin niimoodi. Eestis teatrit vaadates segavad end vahele mingid debiilsed egoküsimused: kas ta tegi seda paremini kui mina? Paigutad ennast kohalikku teatripilti ja see häirib. Tuleb välismaal teatris käia, saab palju rohkem vaadata puhta lehena.
Mis tundeid sus tekitab, kui loed mõne tüki kohta üksmeelselt-ülevoolavalt kiitvaid arvustusi?
Kui esimesed kolm arvustust on kiitvad – ja see ei pruugi isegi olla kriitika, vaid hüüatus „Suurepärane!“ Facebookis –, siis see hästi tihti ankurdab avaliku arvamuse. Pärast seda hakkavad inimesed rääkima rohkem kriitikast kui tükist ja peame sellele vaatama juba hiti paradigmast. Inimesed ei küsi üksteiselt, mida sa sellest tükist arvad?, vaid kas oli siis nii suurepärane? Ja kui veel pileteid ei ole saada, siis on kindel, et inimesed tahavad selle ära näha. Just nimelt, küsitaksegi, et kas sa oled selle ära näinud? Miks meil tekivad mingid kollektiivsed ihad või arusaamad, mis on hea ja mis ei ole? Samamoodi töötab mood: mingid inimesed hakkavad kandma midagi, mis seni on tundunud imelik, ja ütlevad, et see on ilus. Mõnikord tahame kollektiivselt vihata midagi, mida enne oleme armastanud. Saame aru, et senine meid enam ei rahulda, ja tahame edasi liikuda. Hiljutine skandaal TFW ümber on selle kohta hea näide.
Oled sa kirjutaja-lavastajana oma asjade kallal nokitseja? Või suudad öelda, kasvõi enesele, et nüüd on hea küll?
See ongi kõige raskem konflikt: kas jätta rahule või hakata kontrollima, mida võiks teistmoodi teha? Kas ma nüüd hakkan ütlema, et tegelase särgi värv on ikkagi pool tooni liiga hele, või on see suures pildis okei? Stsenaariumi võib ümber kirjutada lõputult, aga kui ma näitlejaid juba tunnen, siis tean, et nad muudavad sõnastust nagunii enda järgi ümber. Kui sa oled teinud kõik endast oleneva, siis on hiljem oma asja okei vaadata. Aga kui tunned, et oleks ikka võinud proovida teistmoodi, siis jääb kripeldama.
Kõige lollimate hulka kuuluvat küsimust „Mis on su lemmikvärv?“ võiks kunstnikult isegi pärida. Sina õppisid enne lavakasse astumist Tartus maalikunsti. Kuidas sa oma kunstnikukäekirja iseloomustad?
Lemmikvärv on roheline. Ma saan aru, et minu vanuses ei ole enam normaalne, et inimesel on lemmikvärv, aga mul on lapsepõlvest saati olnud roheline. Number kaks lemmik on lilla. Soojad toonid väga ei meeldi, kollane ja oranž on enamasti pigem koledad. Õppisin maali ainult kaks aastat, sellega ei jõudnud käekiri välja kujuneda. Katsusin plätserdada, et oleks enam-vähem sarnane objektiga, mida kujutada tahtsin.
Mis sul veel teatris ja seriaalipõllul kavas on?
Teatris saab plaane teha aasta-kaks ette. Mul on praegu koostöös arenduses kaks filmi: ühe teema on naistevastane vägivald, teine on sotsiaalkriitiline muusikal. Aga ma ei tea, kas nad saavad rahastuse. Elu võib tuua midagi muud. Paar aastat tagasi kirjutas üks mu sõber filmistsenaariumi Putinist, kes pageb Eestisse, osa võtteid oleks pidanud toimuma Venemaal. Arusaadavalt see projekt nüüd enam käiku ei lähe.
Pärast töötamist Rakvere teatris aastatel 2010–12 olid kümme aastat vabakutseline, kirjutasid – ja kirjutad endiselt – näidendeid, stsenaariume seriaalidele, stand-up-komöödiatekste. Kuidas vabakutselise elu sulle sobis?
Vabakutseliste kultuuriinimeste rahastamine on tähtis küsimus. Et saaks juhtuda ägedad asjad, on mõnikord vaja teha ka midagi sellist, mis ei ole kindla peale minek; mille eesmärk ei ole kommerts, võimalikult suure hulga raha teenimine. On vaja aega ja ruumi, et loomeinimesed saaksid eksperimenteerida. Kunsti tegemine peab ka kunstnikule endale olema üllatav, aga selleks pead hästi palju pimedas kobama.
Sa oled meedias kõnelenud, et juba üsna varakult, keskkoolipäevil tabas sind depressioon ning jagu said sellest mõned aastad tagasi, kui tegid läbi antidepressantide kuuri. Depressiooni kohta kasutatakse sageli ümberütlevat klišeed „must auk“. On sul välja pakkuda mõni värskem väljend, andmaks edasi, mis toimub depressioonis inimese sees?
Keerukas küsimus. Lühidalt võiks öelda, et seal liiguvad tunded seinast seina. Näiteks vihahood ja tohutu väsimus on suur osa sellest. Inimesed tihti ei saa aru, et neil võib depressioon olla, sest neil on ettekujutus, et see on ainult kurvameelsus. Aga deprekas hõlmab endas näiteks ka süütunnet, et miks ma ei suuda mingeid asju teha. Või ootamatut tahtetust. See on see tunne, et sa ei saa iseenda peale loota. Gorki „Väikekodanlastes“ ütleb noor naine Tatjana pärast ebaõnnestunud enesetapukatset: „Ei ole minust ilu ega rõõmu.“ Ma vahel mõtlen selle väljendi peale. Seal on midagi tabavat.
Kas sul on depressiooni tõttu jäänud midagi tegemata?
Ma ei usu, et on. Pigem vastupidi. Mõtlen, et mingitel hetkedel oleks võinud puhkust võtta ja ennast ravida, mitte kuidagi poolpiduselt, hambad ristis, üritada kõike korralikult ära teha. „Ei“ on väga raske öelda juba puhtalt hirmust, et äkki enam ei küsita või kutsutagi kuhugi.
Sa võtsid veel antidepressante, kui said teada, et oled lapseootel. Kuidas su beebiootus kulges?
Lapseootus oli üllatavalt okei. Aga et rasedus oli ootamatu, tegin samal ajal tööd kuni sünnitamiseni. Ei olnud nii, et istun kodus, sisustan lastetuba ja ostan mõmmisid kokku.
Mismoodi möödusid esimesed kuud emana?
See, et magada ei saa, oli etteaimatav. Aga ma ei kujutanud ette, et midagi ei jõua lõpuni teha, kogu aeg on mingid katkestused. Meil oli alguses probleeme Kirke söömisega: ta jäi tissi otsas magama ja tema kaal hakkas langema. Iga kahe-kolme tunni tagant tuli talle piim sisse saada. Üritasime teda üleval hoida, et ta sööks, ja see võis võtta kuni tund aega. Pidime kaaluma teda ja tema kakat ja pissi samuti. See kaustik on seni alles (naerab)! See on perereliikvia, selle saab ta kätte, kui on 18, et tal oleks motivatsiooni kunagi emme ja issi mähkmeid vahetada.
Lähed sa mõtetes nii kaugele?
Minu vanaema oli 86, kui ta siitilmast lahkus. Ta elas lõpuni oma kodus, mõnikord inimesed käisid tal abiks ahju kütmas. Ei tea ju, mis tuleb, igaühel on see omamoodi. Väga palju ei ole mõtet ette mõelda.
Kas teisele lapsele mõtled?
Ma ei ole kunagi mõelnud, et perekond peaks tingimata tähendama lapsi. (Rõõmsalt) Meil on kaks kassi ka.
Mida Kirke iseloomus sa tunnistad endale omaseks?
Mida mina oma lapsepõlvest mäletan, ei pruugi vastata sellele, mis oli tegelikult. Mina vist olin rahulikum, tema on hästi seltskondlik – see, kahtlustan, on isa poolt.
Juhindud sa lapse kasvatamisel millestki, mille oled oma kodust kaasa võtnud?
Ta peaks lugema (veendunult). Ilukirjanduse lugemine arendab aju, tekitab teistmoodi sisemonoloogi. Eks tuleb ise eeskuju näidata. Kuna minu ema on raamatukogutöötaja, käisin pärast kooli kogu aeg raamatukogus, ja mu elukaaslase ema on raamatukoguhoidja, siis on sisse harjunud, et keegi kogu aeg loeb. (Kirkele, kes on lauale tassinud puslekarbi: oh, siin on vist kümnest eri puslest üks kokku pandud!) Kuna mina hakkan nüüd käima proovides ja mu elukaaslane, kes oli isapuhkusel, läks just uude kohta tööle, siis viimegi Kirke vanaemale hoida – raamatukokku.
Kui su oma elu tundub parasjagu koosnevat kümnest eri puslest, mida siis teed? Kas puhata oskad?
Oskan küll. Lapsega jauramine on tore, sa ei saa meili lugeda või filmi vaadata, ta lihtsalt ei lase, ja alati saad inimestele öelda, et ma ei saa seda tööd vastu võtta, mul on väike laps. See on hea ettekääne, mida nagunii peaks ütlema rohkem. Ei pea ju igale poole minema.
Mida sa oled õppinud oma elukaaslaselt, noorsoo- ja sotsiaaltöötajalt Erko Sõrmuselt?
Vist mingeid asju rahulikumalt võtma. Et pole mõtet staatuse nimel tõmmelda, kui need asjad, mida sa teed, ei tee sind õnnelikuks. Ja vahel on näiteks okei öelda, et ma täna ei jaksa mingit asja ära koristada. Las ta olla.