Gertrud Soone, Eesti Päevaleht, 30.12.2024
Kuigi lavastuse „James Brown kandis lokirulle“ sümbolid ja teemad on ambitsioonikad, ei jõua nende emotsionaalne mõju täies mahus lavalt vaatajani.
Eesti Draamateatri uuslavastus räägib loo Jacobist, kelle on vanemad suunanud psühhiaatriahaiglasse, vabanemaks uskumusest, et ta on superstaar Céline Dion. Kuigi vormi poolest ei näidata vaatajale laval midagi uut, on sümbolid ja motiivid kõnekad.
Mask kui kaitsemehhanism
Lavastus uurib elu rollimänge ja identiteeti. Inimestena kanname me ju iga päev maske. Esitleme ennast teistele viisil, mis tihtipeale erineb sellest, kuidas end tegelikult tunneme. Sellest tähtsamaks saab ideaal, kuidas ennast tunda tahame, ja selle näiline portreering. Mask on justkui kaitsemehhanism või lihtsalt viis, kuidas sotsiaalsetes olukordades hakkama saada. Kui konstantselt maski kandmine hakkab normiks saama, siis miks vaadatakse viltu sellele, kui üks noormees soovib end esitleda kui Céline Dioni?
Kui aga maskid kui enesekuvandivahendid liiga äärmuslikuks muutuvad, võib see viia suurema identiteedihägususeni või lausa tugevamate vaimse tervise häireteni. Vaatajana tekib mul juba lavastusega tutvudes paralleel suurusluulude ehk delusions of grandeur’iga, kuigi lavastuse kuvandit selle sündroomiga pealtnäha ei seostata. Suurusluulude keskmes on sageli inimese tugev veendumus, et ta on erakordselt tähtis, andekas või võimas. Enda Céline Dioniks pidamine langeb kindlasti mainitud kategooriasse. Kuid kas säärane suurusluul viitab eksistentsiaalsele püüdlusele suurema tähenduse järele või hoopiski vajadusele põgeneda ühiskondlike ootuste ja enda sisemiste konfliktide eest?
Lavastuses käsitletakse küsimust hoopiski vanemate perspektiivist ja nende mõjust lapse neurootilisusele. Nimelt on Jacobi vanematel meeletult keeruline oma poja olukorda mõista ja sellega harjuda. On selge, et iga vanem tahab oma lapsele parimat. Kui aga reaalsus seab kahtluse alla senise arusaama normaalsusest, võib olla sellega väga raske leppida. „Kas omavahel võib välja öelda, et ta on hull?“ kõlab ühel hetkel Jacobi isa suust. Tundub, et Céline Dioni identiteedi taha peitumine pakub Jacobile midagi, mida ta enda tunnetuse järgi oma elus muul moel saavutada ei suuda – vanematelt tingimusteta tunnustust.
Segadusse ajav Tuhkatriinu lugu
Etenduse keskpaigas toimub katkestus – saalituled süttivad ning seni psühhiaatri rollis olnud Emili Rohumaa seab üles kõnepuldi ja hakkab pidama loengut identiteedihierarhia teemadel. Nimelt käsitleb ta Tuhkatriinu muinasjuttu uues valguses, mis paneb publiku tublisti kaasa mõtlema. Kui Tuhkatriinu muinasjutus elatakse kaasa alati peategelasele ning loodetakse, et ta leiab taas tee oma printsini, siis kas tegelikult ei peaks me kaasa elama hoopis kasuõdele, kes oma näiliste puudustega on tavainimesega palju sarnasemad? Kas ei ole nemad hoopiski valesse kehasse sündinud? Kas seda saab pidada nende enda süüks, et neile kristallkingake jalga ei mahtunud ning nad ideaaliga sobimiseks nii kõvasti pingutasid, et endal lausa kannad maha lõikasid? Kes on siin loos tegelikult kangelane ja antikangelane?
Richard Ester on peaossa ehk Jacobi rolli suurepärane valik. Estri mängus on loomulikku kergust ja täpsust – ta justkui hõljub laval, kandes välja Jacobi sisemise haavatavuse, aga säilitades selle juures ometi mingi enesekindla suursugususe. Ta toob esile Jacobi peenetundelised veidrused ja suuruseihalduse parajas tasakaalus, lisaks ühtivad Estri vokaalsed võimed tublisti Céline Dioni omadega.
Nauditav lavakeemia
Nauditav lavakeemia on Richard Estril oma lavapartneri Ursel Tilgaga, kes kehastab Jacobi kaaspatsienti Philippe’i. Nende sünergia toob esile kahe tegelase igatsuse inimestevahelise mõistmise järele. Tilk oskab lisada lavastusele ka parajas koguses elutervet huumorit.
Emili Rohumaa meenutab psühhiaatri rollis kohati oma lavalise oleku ja täpsusega ka varasemaid diplomilavastuste rolle. See ei muuda aga rolli sugugi nauditamatuks või ebausutavaks. Inspireerun tema tegelasest ka ise esteetiliste eesmärkide nimel mõnikord autoroolis terve teekonna jooksul mitte pidurdamist katsetada.
Jacobi vanemaid kehastavad Hilje Murel ja Ivo Uukkivi jäävad teksti rabeduse tõttu veidi noorte näitlejate varju, kuid siiski sobivad nad hästi kokku keeruliste tunnetega, mida vanemad oma poja eripärase seisundi pärast kogeda võivad.
Teemad ei jõua publikuni
Kuigi lavastuse sümbolid ja käsitletavad teemad on ambitsioonikad, ei kipu nende emotsionaalne mõju alati täies mahus lavalt vaatajani jõudma. Viimases stseenis on laval üksik keerlev hularõngas. Katkematu identiteediotsing, lõputud katsed leida eneses rahu, unistus autonoomiast ja oma tee leidmisest või hoopiski märk oma ainulaadsuse ja sisemise tõe aktsepteerimisest – see jääb juba iga vaataja enda otsustada.