Hedi-Liis Toome, Postimees, 25.01.2023
– Pea igas endast lugupidavas kultuuriväljaandes on ilmunud vähemalt kaks arvustust «Macbethi» kohta.
– Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi «Macbeth» on esteetiliselt täiuslik ja visuaalselt terviklik.
– Lavalugu ütleb, et tagasiteed enam ei ole, kõikide sõda kõikide vastu on alanud, tulevik on tume.
Kui mina 23. jaanuaril lõpuks Estonia kontserdisaali etendusele jõudsin, oli «Macbeth» juba aasta lavastuseks kuulutatud.
Seni ilmunud vastukajades on kiidetud lavastuse mastaapsust, julgust ja suurejoonelisust (««Macbethi» puhul oli piir vaid taevas,» kirjutab Kaspar Viilup ERRi kultuuriportaalis), saadud katartilisi elamusi kogu Gesamtkunstwerk’ist (Harry Liivrand Eesti Päevalehes), ülistatud fantastilist näitlejatööd (Margus Mikomägi Maalehes), oldud üleüldiselt lummatud lavaruumist ning kontseptsioonist (Heili Sibrits lühikommentaaris Postimehes).
Pea igas endast lugupidavas kultuuriväljaandes on ilmunud vähemalt kaks arvustust. Teatrisündmus on sündinud ja sünnitatud. Arvestades meie praegust olukorda – eelkõige sõda Ukrainas – tundub mulle, et Eesti rahvale oli sellist lavastust hetkel väga vaja. Oli vaja, et Ojasoo ja Semper ning ERSO Olari Eltsi juhtimisel võtaksid maailmaklassikasse kuuluva teksti, Lepo Sumera muusika, kaasaksid Eesti teatri tippnäitlejad, Soome valguskunstniku Jussi Ruskaneni, luuletaja Hasso Krulli, looksid Eesti Kontserdisaali minimalistliku, aga samas mitmetasandilise lavaruumi ning kasutaksid just nimelt poeetilisi vahendeid meie ümber toimuva kommenteerimiseks ja mõtestamiseks. Ja selle eest tõesti suur tänu!
Maailma ehitamine
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi «Macbeth» on esteetiliselt täiuslik, visuaalselt (värvideks must, valge, punane ja kuldne) detailideni läbimõeldud tervik, mille loomiseks on kasutatud neid osiseid, mida lavastajatandem kõige paremini valdab. Esiteks kontseptuaalse lavaruumi loomine – sildadest koosnev lava tungib publiku sisse, võimaldades eri kohtades istujatele erinevaid vaatepunkte. Juba on tõmmatud paralleele moeshow’ga, aga pakun vastandliku tõlgenduse: nende sildade kaudu antakse saalis istujatele mõista, et (potentsiaalne) kurjus on meie vahel, on risoomne, ajab oma juuri igale poole.
Teiseks «omad» näitlejad, kes tegutsevad eelkõige ansamblina, on maksimaalselt kohal ja teavad, kuidas mängida korraga partnerile ja kaamerale. Teatriuurija Luule Epner on öelnud, et etendussituatsioonis, kus näitleja on kohal korraga nii füüsiliselt kui virtuaalselt, muutub tema tegelane fragmentaarseks, teatud mõttes lahustub. Ka Shakespeare’i loodud šoti aadlikud selles lavastuses lahustuvad, muutuvad suurel ekraanil sõnumitoojateks, meediumiteks. Seetõttu võib ehk andestada Macbethide teatava üheplaanilisuse, kaasaelamine pole eesmärk.
Vaataja peab aga sellises olukorras otsustama, millal vaadata näitlejat laval ning millal ekraani kaudu, mis teeb vaataja enda valikutest teadlikuks, muutes ta sealjuures justkui kaasloojaks. Soov vaatajat aktiveerida on samuti Ojasoo ja Semperi käekirja osa ning nii kriitikast kui sotsiaalmeediast kommentaare lugedes tundus see õnnestuvat.
Kolmandaks Ojasoo ja Semperi käekirja osa ambivalentsus, kahetisus, mille näiteks on kasvõi tapmise estetiseerimine, mis on korraga võigas ja lummav. Viimast võimaldab ja õigustabki ainult kunst.
Muusika ja mana
Eraldi tähelepanu nõuavad Lepo Sumera ja epiloogis kasutatud Jay Schwartzi muusika ning Hasso Krulli loodud uued tekstid nõidade stseenidele. Ka selles vastanduses – teatraalne, kaasaegne, sümfooniline Sumera ning ürgne, regivärsiline manamine – võimendub mingi olemuslik konflikt, mis on praeguses olukorras selgemalt esil. Sumera muusikas on korraga dramaatilisi sügavaid toone ning värelevat, vaid mõne instrumendiga edasi antavat kergust, muusikast sai näitlejatele võrdväärne partner.
Hasso Krulli loitsudes, mis on tänuväärselt ka kavalehes ära trükitud ja mida Priit Võigemast väga filigraanselt, sisendusjõuliselt ja orgaaniliselt esitab, on siin lavastuses palju suurem roll kui Shakespeare’i originaaltekstis. Nõid tõesti mitte ainult ei ennusta, vaid manab, neab ära mitte ainult Macbethi, vaid kogu meid ümbritseva maailma: «Poe peitu mees, poe peitu naine, poe peitu laps, vaablane on suur, ta nõelab sind kaela sisse.» Ürgne, müstiline, õudne ja ilus korraga!
Maailma lammutamine
Õudne ja ilus oli ka lavastuse kõrghetkeks kerkinud Macduffi naise (Hanna Jaanovits) ja laste tapmine. Selle stseeni vaikus ja aeglus ning see, kuidas teised tegelased (kaasa arvatud Macduff ise Rasmus Kaljujärve kehastuses) toimuvat vaikides pealt vaatasid, tuletas eriti teravalt meelde, et ka praegu tapetakse Ukrainas naisi ja lapsi. Sõjal on alati ka naise nägu, sellest midagi kohutavamat ei saagi olemas olla!
Kuni selle stseenini olin vaadanud lavastust teatavalt distantsilt, imetlenud eelpool mainitud osiste tipptaset, analüüsinud mõttes lavastuse vormilist struktureeritust, mis seda eemalolekut tekitas. Aga kirjeldatud stseen tõmbas mind sellesse etendusse «sisse», andis tähenduse kogu tervikule.
«Ma olen osa jõust, mis kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb,» ütles samuti Eesti Draamateatris etendunud «Mefisto» peategelane Hendrik Höfgen, olles sellega korraga hoiatuseks ja meeldetuletuseks, mis võib juhtuda, kui kaotame valvsuse.
Aga Ojasoo ja Semperi «Macbeth» ütleb minu meelest, et tagasiteed enam ei olegi, kõikide sõda kõikide vastu on juba alanud, tulevik on tume. Macbethi surm ei muuda midagi, sõnum «Tapa, või sind tapetakse» pigem tõstab pead, nõidade loitsud jäävad ka pärast meid! Kas meie võimuses on seda peatada?