Vastab lavastaja Kertu Moppel
Küsis Valle-Sten Maiste
Teater NO99 tegevuse lõpetamise järel tekkis kartus, et meie teised etendusasutused on liiga inertsed, et päevateemadel aktiivselt kaasa rääkida. Kuivõrd on Draamateatris võimalik teha poliitilise alatooniga teatrit?
Suurtes teatrites on repertuaar tõepoolest juba paar aastat ette ära planeeritud. Kui praegu tahaks poliitikas millelegi kiirelt reageerida, siis Draamateatris ei ole sellist võimekust, et homme kokku saada ja hakata kohe põletavate päevateemadega tegelema. Selles mõttes on teater NO99st jäänud tõepoolest maha tühi koht. Kuid minu asi ei ole mõelda, kuidas miski teatri repertuaariga sobitub, vaid ikka keskenduda oma sõnumile ja ideedele. Inimesi ei kohuta ju mingid teemad, vaid pigem raskepärane vorm. Minu Draamateatris tehtud poliitilised lavastused, nii „Väikekodanlased“ kui nüüd „Rahvavaenlane“ on siiski traditsioonilises laadis, jutustatakse selget lugu, näitlejad saavad välja arendada terviklikud rollid.
Tänases poliitilises õhustikus on inimestel tekkinud suurem soov ja vajadus oma meelsust väljendada ning ühiskondlikel teemadel arutleda ning kaasa mõelda. Koolipõlves tundus mulle, et näiteks inimõigused on nagu loodusseadused, mille leiad siia maailma sündides eest ja mis jäävad püsima, kui sureme. Paremäärmuslike meeleolude võimendudes on tekkinud mõistmine, et meie õigused ja vabadused jne on midagi sellist, mille säilimise eest tuleb kogu aeg võidelda. On hämmastav, kuidas Henrik Ibseni 1882. aastal kirjutatud probleemnäidend on täna jätkuvasti ühiskondlikult aktuaalne.
Praegu eelistatakse sotsiaalset teatrit rohkem teha Ivar Põllu ristitud autoriteatri võtmes, kiirreageerides kirjutatud tekstide toel. Klassikat jällegi lavastatakse pahatihti kui asja iseeneses, ainese aktualiseerimisele mõtlemata. Sina ent oled Ibseni meie aja meelelaadi ja kõnepruuki silmas pidades ümber kirjutanud?
Teatrit tehes on kõige olulisem, et sul oleks midagi öelda, mingi sõnum, mida kommunikeerida. Ilma selleta pole mõtet lavastada. Kui sa paned lihtsalt kostüümides inimesed laval liikuma, et ehk on ilus vaadata, siis tee pigem lillemaale. Klassika puhul on oluline äratundmine, et klassik kõneleb sellest, millest sa ise tahad rääkida. Meie peame mõtlema, mida meie tahame ettevõetud tekstiga öelda, mitte mida Ibsen sellega tahtis öelda, siis klassika elustub.
Igasugust klassikat ma kindlasti ei oskaks lavastada. Ibsenit on ka varem ümber kirjutatud, ühes saksa versioonis on korrumpeerunud linnapea samuti naine, mitte mees, nagu Ibsenil. Saksamaal sooviti niisuguse teisendusega viidata Angela Merkelile. Meie jälle mõtlesime Theresa May peale, kes peab muudkui läbi suruma ebameeldivaid otsuseid ja nimetasimegi oma lavastuse linnapea Theresaks. Väga põnev on selles rollis näha Anne Türnpud, kes ei ole kaua ühtegi traditsioonilises laadis draamarolli teinud. Ma polegi teda päris psühholoogilises võtmes karakterit mängimas näinud. See on Türnpu jaoks värske väljakutse ja ta läheneb oma osale eriti huvitavalt.
Draamateatri publiku jaoks peaks olema värske kogemus ka Toomas Täht, kes on mänginud seni saksa teatris, kus sotsiaalpoliitilise kõnekuse taotlus on igapäevane. Ka lavastuses kaasa tegeva Markus Truubi jaoks on „Rahvavaenlane“ esimene suure lava töö peale lavakunstikateedri lõpetamist.
„Rahvavaenlane“ haakub päris otseselt ka äsjase kooliõpilaste streigiga, mis juhtis muuhulgas tähelepanu sellele, et ehkki pedagoogid ja vanemad õpetavad lapsi ju ikka teadmistepõhisuse-, aususe- ja tõeusus, tuginetakse elus kõige kõrgemal tasemel valedele, libauudistele, vohab silmakirjalikkus ja hoolimatus. „Rahvavaenlase“ tegelasi iseloomustab samuti pidev koogutamine, kaasajooksiklus, ainelise kasu nimel enese müümine, oportunism. On seda meie ümber tõesti nii palju?
Üks selle näidendi probleeme on tõepoolest see, et me õpetame lastele asju, millesse me ise ei usu. Koolis rõhutatakse, et tuleb olla viisakas ja kena, aga nüüd tuleb võimule erakond, kelle arvates võib pikali tõugatud inimest jalaga lüüa. Kuidas õpetada lapsele, et sina pead aus olema, kui USA president, maailma kõige tähtsamal ja enim väärikust nõudval ametikohal olev inimene lihtsalt valetab päevas mingi 100 korda ja on terve hulk inimesi, kes sellist lähenemist õigustavad? Need kes peaksid seisma väärtushinnangute kujundamise eest, ei tee seda ja siis me loodame, et lapsed päästavad maailma ära. Me paneme noortele nii tohutu vastutuse, mis on täiesti jabur. Uus põlvkond peab ju selle libauudistest ja populismist pungil, lahendamist vajavate kliima- ja ökoloogiliste probleemidega maailmaga toime tulema.
Ma isiklikult ei puutu väga kokku inimestega, kes oleksid väga oportunistlikud. Aga võtame näiteks meedia. Ajakirjanike suust kuuleb kogu aeg niisuguseid vabandusi, et ei ole võimalik kirjutada põhjalikku lugu, kontrollida õigekirja jne, sest vaja on klikke koguda ja peab kõigile meeldima. Aatelistel ajakirjanikel on väga raske sellises süsteemis ellu jääda. Kõige suurem valuuta tänases ühiskonnas näib olevat iga hinna eest meeldimine, sellele allutatus iseloomustab nii sotsiaalmeediat kui traditsioonilist ajakirjandust.
Ajakirjanike survestamine, meedia pugejalikkus ja selgrootus on tõepoolest „Rahvavaenlase“ keskne teema. See resoneerub kui valatult tänaste muutustega meedias, kus turundus, toimetusest mööda minnes lehte pandud ilmavaateline propaganda ja tühised klikijanus toodetud tekstid vohavad?
Ilmavaateliselt kureeritud ajakirjandus, mille taga võib näha kellegi ideoloogiat läbi kumamas moodustab koos kassilugudega ühe suure ja veidra rosolje, aga see paraku mõjutab inimesi massiivselt. Eriti näotu on, et sellist ajakirjandust õigustatakse lugejate või hulkade sooviga. Ajakirjandust peaks tegema siiski idealistlikumalt positsioonilt. Kui me ei soovi, et meie ajud kaaperdatakse, peaksime meedia toimimisprintsiipe ja manipulatsioonimehhanisme koolis jm inimestele enam selgitama, tuleks õpetada, kuidas ajakirjandust lugeda. Tööpäevast väsinud inimene ei oska ilma selleta alati läbi näha, mis on fake news, mis ideoloogiline ajupesu, kuidas antakse populistlikke lubadusi või konstrueeritakse mingi vaenlane, kelle vaenamisega hulgad nii kergesti kaasa lähevad.
Hulkade rahulolematust toidab ju ka eliidi silmakirjalikkus ja upsakus?
Sellest „Rahvavaenlane“ räägibki. Peategelane võitleb õigete väärtuste eest, aga nii vastikult, et tõukab kõik endast eemale. Kui liberaalid on ebameeldivad või arvavad, et lihtsatele inimestele ei ole nende rumaluse tõttu vaja üldse tähelepanu pöörata, siis lihtne inimene kaldub EKREt toetama, isegi kui ta muidu on võib olla vasakpoolsete eelistustega. Sest keegi tegeleb temaga, inimesele pööratakse tähelepanu, ta kutsutakse tuppa. Rahvast alahinnates ja mingite inimestega tegelemist madalaks pidades on liberaalid on ette kaotanud.
Üks eliidi silmakirjalikkuse ilming, mida oma lavastuses osatad on ka OÜ-tamine, moraalselt küsitav käitumine maksumaksjana. Samas kui ka rahandusminister Tõniste juba toonitab, et ettevõtlus pole ausalt makse makstes võimalik, mida siis soovida? Ehk peaksime maksukäitumise osas kõik restardi tegema, et taastuks usaldus ja kaoks tunne, et keegi pole plekita?
Inimesed hakkavad pettusi tegema kui nad näevad, et teised petavad jultunult ja karistamatult. „Rahvavaenlases“ avaldub muuhulgas ka inimeste võimekus oma pettuste õigustamisel. Kõik selles lavastuses nihverdavad, poevad, skeemitavad, tegutsevad omakasu huvides, ent on väga andekad eneseõigustuste leidmisel. Ma ei kujuta ette, kuidas võiks maksukäitumises ümberlülituseni jõuda. Riigis, kus ministrid õigustavad maksudega mängimist ei mõtle loomulikult keegi süsteemi ümber tegemisele, vaid kõik otsivad võimalusi, kuidas kavalamalt petta.
Ilmunud Eesti Draamateatri ajalehes nr 21, kevad 2019 ja lavastuse kavalehes