Margus Mikomägi, Maaleht, 23.09.2025
Oleme harjunud etteheitvalt küsima, miks venelased Putini režiimile vastu ei hakka. Oleme vangutanud pead ja viibutanud näppu. Ja nüüd küsivad noored eestlased meie kõigi käest, miks oleme pealtvaatajad. Miks me laseme kogu maailmal hukkuda?
Üks kujunditest, mis lavastuses kõlab, on, et inimkond on ennast segaseks söönud. Me sööme ja situme, ei tahagi saada targemaks.
See lavastus enam ei hoiata, et maailm on huku äärel, et piir ellujäämise ja huku vahel on habras, vaid ütleb üheselt, me ei peaks maailma hävitamist pealt vaatama ja lootma, et meid keegi teine päästma tuleb.
Kujundite tulevärk
Lavastus algab evolutsiooni* etüüdiga. Läbi saali ehitatud n-ö kannatuse teed mööda tulevad kõigepealt maadligi hoidvad sisalikud. Siis ahvid, juba kahel jalal kõndides. Siis aga uhked flamingod – pikkade jalgadega, aristokraatlikud. Kõnnivad nii, et jalad peaaegu maad ei puuduta. Nina on püsti. Üleolevalt. Ilmselge võrdpilt me praeguses maailmas toimetavate erinevate inimestega.
Tähele tuleks panna kostüüme. Neid on musti ja valgeid ja mustvalgeid ja kirjusid, aga saatus on neil sellest hoolimata üks. Ja on maskid.
Siis, kui tegevus juba käib, Ubu hakkab kuningaks tahtes tapmisi plaanima – muide, muu hulgas ka oma naise seksuaalsele vägivallale alludes –, märkan, et tema inimnäolise maski nina sarnaneb sea kärsaga. Mu jaoks ilmselge vihje Orwelli „Loomade farmile“.
Empaatia surm
Ubu saab pähe verest rõske kuningakrooni. See muudab ta veel verejanulisemaks. Et raha saada, tapab ta kõik, kellel raha on. Laval näeme kahte ühes: rumalavõitu kurjategijast kuningas tapab ümbritsevaid inimesi nii vaimselt kui ka nähtavalt – soolikad ja südamed kistakse inimrinnust välja, visatakse lavapõrandale. Punane värv domineerib.
Lavastuse lõpu = maailmalõpu eel kamandab üks punases päästevestis tegelane kogu inimkonda. Ta enam isegi ei räägi, tal on vile, mille peale reageeritakse – vilepuhuja kujund mu jaoks.
Äkitselt lastakse lavale koormate viisi punaseid päästeveste. Päästevestid lämmatavad kõik elava, inimesed, putukad, puud. Head ja pahad, kaasajooksjad ja pealtvaatajad, rikkad ja vaesed… kõik. Aga sellega siiski veel kõik ei lõpe. Korraga tegutsevad päästevestide prügimäel gaasimaskides tegelased. Asjalikud. Sorteerivad neid veste (prügi), kärutavad neid ühest kohast, ühest maailmajaost (?) teise.
Selleks ajaks on surnud maailma püstitatud kolm suurt punaselt plinkivat torni, selliste mögafonidega, mis nõukogude okupatsiooni algusaastatel tänavatel propagandistlikke uudiseid edastasid ja mida oleme harjunud nägema ka vanglafilmides.
Kuningas Ubu pole kuhugi kadunud. Ta plaanib minna teistele planeetidele ja isegi välja meie galaktikast. Ja siis, kui ta juba lendab punastest päästevestidest surnuaia või prügimäe kohal, kostab mögafonidest ta laul „Wonderful life“, kus eestikeelsed sõnad „Ja siis mõtlema pean, imekaunis on maa…“
Limukate etteaste
Lavastuses on stseen, kus ümbritsevad ülistavad verist kuningat. „Te tõeliselt olete – Töölisrahva Kangelane; Jumal õnnistagu teie panust; Teie raiute meile rada täieliku priiuse poole; tahan tõsta esile Teie võimet ennetada ja tekit… takistada sõjategevust; Teie olete ainus ja ülim kandidaat Nobeli raha… rahupreemiale; Te olete ajaloo ainus kuningas, kes mõistab kõike…“
Ma arvan, et vaatajad peaksid ära tundma, et lavalt kõlavad laused ei ole dramaturgide väljamõeldis, vaid on tsitaadid maailma juhtivate konkreetsete inimeste suust.
„Siin me siis oleme“
Väljavõte lavastust seletavast monoloogist, mille peab Eliis-Maria Koit:
„Siin me siis oleme.
Siin me oleme ja vaatame, kuidas nad end meie ees väänavad ja rebivad ja venitavad ja higistavad ja meile esinevad.
Me alati vaatame.
Aga me ei ole pealtvaatajad – me oleme kaasautorid! Iga kord, kui vaatame, iga kord, kui klikime, iga kord, kui jagame, iga kord, kui hääletame – me oleme kaasloojad!
Me toodame raevu kiiremini kui lootust. Me toodame populaarset sisutühjust tõhusamalt kui tegelikku muutust. Me investeerime oma tähelepanu hävingusse, sest häving saab rohkem klikke, rohkem vaatamisi.
Me muudame jõhkruse tarbitavaks sisuks.
Me muudame kannatuse pillerkaariks.
Me muudame maailmalõpu Netflixi sarjaks, mida saab põleva maailma taustal hooaeg hooaja järel vaadata.
Mida me põlistame oma tähelepanuga? Vägivalda. Konflikti. Draamat. Relvastumist.
Alati, kui faktide kontrollimise asemel kütame üles arutut viha. Alati, kui valime kõige täpsema pealkirja asemel kõige dramaatilisema.
Rahuläbirääkimistest kerime mööda, aga plahvatuste juures peatume. Kliimateadlasi eirame, aga katastroofikaadreid jagame.
Debatid jätame vahele, aga skandaalid vaatame lõpuni.
Alati sama. Alati sama. ALATI SAMA!“
Lõpukummardus
Kui lavastus lõppes, publik plaksutas, siis ilmusid lavale maskideta noored ilusad inimesed. See lõi hinge kinni. Mitu mõttekäiku ühes sekundis. Mis võib peituda meie maskide taga? Nii tähtis on, et just noored ilusad inimesed ütlevad meile välja valusad tõed olukorrast kogu maailmas. Just nemad peavad selles käest libisevas maailmas oma tulevikku ehitama ja elama…
Juba vaheajal märkasin publiku hulgas väikest kasvu noormeest, kellel silm oli siniseks löödud. Ta ei varjanud seda päikeseprillidega. See tegi ta mulle sümpaatseks.
Ootamatult astus ta saalist lavale kummardama. Küsisin ja sain teada, et see poiss on grafitikunstnik, muu hulgas lavastuse plakati autor Jimmy Löst. Ja silm oli tal sinine sellepärast, et oli Balti jaama juures kahelt jõmmilt peksa saanud selle eest, et ta välimus ei olnud jõmmidele meeldinud.
*Evolutsioon – areng, muutumine. Bioloogias eluslooduse pöördumatu ajalooline areng, ühtede organismide taandumine (nt loodusliku valiku mõjul) ja uute ilmumine.