Pille-Riin Purje, Eesti Päevaleht, 7.09.2021
Draamateatri uus lavastus „Igatsuse rapsoodia” põhineb suuresti peaosatäitja Ülle Kaljuste sarmil.
Iiri näitekirjaniku Brian Frieli (1929–2015) loomingust on Priit Pedajas nüüdseks lavastanud kuus näidendit: „Imearst” ja „Lõikuspeo tantsud” kahel korral, esimene oli „Tõlkijad” Endlas (1984), uusim „Cass McGuire’i armastused”. See on Frieli varasem näidend, pärit 1966. aastast. Pealkiri „Igatsuse rapsoodia” mõjub poeetilisemalt, haakudes kavalehel tsiteeritud autori saatesõnaga, kuis kolm näidendi tegelast väljenduvad rapsoodiliselt.
Pärast esietendust mõtlesin poolmuigamisi-poolmelanhoolselt, et kui ma alles noor veel olin, siis justkui ei pakutud nõnda palju lavalugusid vananemisest. Muidugi on see igati loogiline protsess: vananemine koos lavastajate ja näitlejatega, elukogemuse ja eluea kaudu muutuvad hingepuudutavad teemad.
„Igatsuse rapsoodia” lavastus on suuresti rajatud peaosatäitja Ülle Kaljuste sarmile. Cassi roll sisaldab rikkalikult monoloogilisust. Autor kinnitab saatesõnas: „… pean seda näidendit kontserdiks, mille solist on Cass McGuire.” Esietendusel oli oht, et Kaljuste Cassi jõuline, jultunud, ulakas grotesksus muutub liigagi valdavaks, kuni hakkab vaatajat väsitama. Iseäranis esimeses vaatuses, kui vaataja tähelepanu nõudis mängureeglitega kohanemine. Teises vaatuses lisandus Cassi lavaellu tundlikumaid varjundeid. Suurrolli võimaluste ja põhjatuse avastamine on alles alanud, Kaljuste mänguvabadus veel puhkemas.
Stiilipuhtaim duett
Üks läbiv dramaturgiline võte on Cassi vahetu pöördumine saali poole, mis siiski ei tähenda dialoogi reaalse publikuga, pigem hallutsinatiivsust. Või hoopis pääsemislootust? Sest enne finaali kõneleb samamoodi saaliga Eden House’i vanadekodu uus elanik proua Butcher, Mari Lille südikas puänt-sutsakas, teda on lust jälgida.
„Kuid kõik, mis mul vaesel on, on mu ulmad / Olen laotanud ulmad su jalgade ette / Käi tasa, sest see, millel käid, on mu ulmad.”
Neid William Butler Yeatsi luuleridu („Ta igatseb endale taevakangaid”, Märt Väljataga tõlge) kordab kui mantrat vanadekodu stiilipuhtaim duett: Trilbe Costello (Viire Valdma) ja härra Ingram (Martin Veinmann). Esietendusel hoolitsesid just nemad kahekesi terviku musikaalsuse eest, tunnetasid ja hoidsid koomika ja luulelisuse, tõe ja ulmade piiri. Valdma kraadi võrra karikeeritumalt ja võimukamalt, mis elupõlise etluskunsti õpetajanna rolli puhul ongi orgaaniline. Veinmann lõi kontrasti paeluva pastelsuse, ootuspäratu häälekasutuse, vaimuka vaikimise, aegamisi uitamisega.
Kellelegi on jäetud ka võimalus pääseda Eden House’ist välja ning seda rada käib Pat Quinn (Tõnu Oja) – libiseva pidetu liikumisjoonise ja rahutu olekuga sell. Pati äraminek vennapoja farmi ei tundu kaugeltki nii harmoonilise happy end’ina, kui mehike ehk ise loodab või endale sisendab. Enesepettuse, oma tuleviku natukenegi ideaalsemaks mõtlemise, liialdamise variatsiooni lisab teenijanna Tessa (Amanda Hermiine Künnapas), kelle jahe suhtumine Cassi ilmekalt muutub.
Keerulisem on lahti muukida tegelasi väljaspool vanadekodu, Cassi venna perekonda. Sest nemad on jäetud teadlikult skemaatilisteks persoonideks: endassesulgunud vend Harry (Ain Lutsepp), ontliku soenguga vennanaine Alice (Laine Mägi), teismelise tujupuhangutega vennapoeg Dom (Märten Metsaviir). Kõige klaarimana mõjub siingi memm McGuire (Ester Pajusoo) – häirimatu vana daam ratastoolil troonimas. Kui vend Harry ja tema pere ilmuvad Cassi mälupiltidena, vahepeal protestides, püüdes ennast kehtestada, Cassi näidendit ümber kirjutada ja kohendada, siis tekib küsimus, miks on nad nii pagana isikupäratud. Küllap on eesmärk vastanduda vanadekodu erksavärvilisele kambale, aga midagi jääks ikkagi justkui vajaka, viisakas hillitsetus nagu hägustaks ansamblitunnetust, õõnestaks žanri krutsklikkust.
Ei suutnudki mõista
Ja viimaks tunnistan üles, et see on üks haruharvu kordi, kui ma ei suutnudki mõista Pille Jänese stsenograafia võtit ega tähendust. Kusjuures ma tõesti nii väga püüdsin. Sest see pidi ju ometi olema ülimalt teadlik valik: väikest lava julmalt ahendavad, pimestava värvikirevusega näitlejaid suisa ahistavad seinad. Kujutluste territooriumi absoluutne välistamine. Ainus, mida oskan tõlgenduseks kokku luuletada, ongi vanadekodu kui keskkonna maitsetus, ümbruse hingemattev talumatus. Millest välja murda saab ainult hämara saali poole pöördudes või vahekäikudes omas rütmis kulgedes. Ent kusagilgi lavaruumis peaks end ilmutama tõe ja ulmade ristumise paik, välja valgustuma igatsuse rapsoodia territoorium?!
Ülle Kaljuste põnevate võimalustega roll kirgastub ja maheneb finaalis, kui Cass hakkab leebuma, ümbritsevat reaalsust aktsepteerima ega püüagi enam neljandat seina läbistada. Cass liitub Trilbe ja Ingrami igatsusrefrääniga: „Meie tõde.” Jääb vaid küsimus: mis on reaalsus? Kas kohanemine, vanadekoduga leppimine tähistab mõistuse selginemist või hiiliva seniilsuse algust, ei suuda meie saalis otsustada. Ja on see üldse tähtis? Veendunud valik, tagasipöördumatu otsus, et meie ainus tõde ongi meie ulmad – see jääb saalist lahkudes kumisema Frieli näitemängu sõnumina. Siin peitub lohutus.