Andra Teede, Aino Kivi, Draamateatri leht, kevad 2023
Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöölavastus „Varumehed” annab hääle Eesti inimestele, kes teevad Soomes kõiki neid töid, mida soomlased ise ei tee. Soomes elab püsivalt üle 50 000 eestimaalase, lisaks need, kes lühemaks või pikemaks ajaks Soome läinud. Näidend põhineb mahukal dokumentaalsel materjalil. Eestlasest autor Andra Teede ja soomlasest lavastaja Aino Kivi räägivad nende ühistöös sündinud kurvast komöödiast.
Teede: „Varumehed” räägib lihttöölistest ja ehitajatest. Kas sul on kunstivaldkonna inimesena raske selliste tegelastega samastuda?
Kivi: Minu jaoks polegi nii tähtis ehitamine kui selline. Meie tegelased teevad kõike ja ma olen ise ka juhutööline olnud. Olen õmmelnud riietele nööpe ja aurutanud voodipesu, teinud tehases võileibu, viinud posti jne. Lasteaeda ja haiglasse pole ma sattunud, aga minu lihttööde nimekiri on pikk. Alati on kedagi vaja, kes päevaks või paariks appi tuleb.
Teede: Mulle meeldib kunst, mis räägib lihtsast inimesest. Eestis on väga tavaline, et romaanikirjanikud kirjutavad raamatuid kirjanikest, dramaturgid näidendeid dramaturgidest. See on tihti väga igav.
Kivi: Jah, see tuleneb ilmselt tõigast, et autorid arvavad, et tunnevad kõige paremini iseennast ja siis kirjutavadki iseendast. Dokumentaalteater võtab ette ka mingi täiesti tundmatu teema.
Teede: Autorina on väga lihtne kirjutada tegelast, kes on kirjanik, muuta ta tundlikuks ning rääkida tema sügavast sisemaailmast. Aga palju huvitavam on kirjutada tüübist, kes teeb 12 tundi päevas lammutustööd ja avastada, et tal on ka tunded ja sügav sisemaailm ning sellesse süveneda. „Varumehed“ on minu kümnes näidend ja need on vist mu lemmiktegelased. Nad meenutavad mulle kutte, kellega koos Õismäel üles kasvasin ja poe taga õlut jõin. Kannavad räpaseid tunkesid, lõunaks on pirukas kaasas ja elu on lihtne.
Kivi: Soomes on ka väga palju kirjutatud akadeemikutest ja kontoritöötajatest. Raske on meeles pidada, et tegelikult kogu maailm ei tööta kontoris. Koroonaajal räägiti lehes, et nüüd on terve Soome kaugtööl, ja ma mõtlesin seda lugedes, et ega ikka ei ole küll. Ehitada ja koristada, hooldada ja õmmelda ei saa kaugtööl. Nemad käisid tööl ikka edasi. Valgekraed istusid kodus arvuti taga.
Teede: Need tüübid ütlevad otse välja, mida mõtlevad. Kui sa liigud väga feministlikus ja poliitkorrektses seltskonnas, siis kipub meelest minema, et kogu maailm ei ole sugugi alati „õigel“ seisukohal. Kui ma intervjueerisin Soomes lihtsate tööde tegijaid, siis käratasid nad ikka korralikult nii soomlaste kui ka eestlaste kohta. Kõik see jutt läks näidendisse sisse. See on päris šovinistlik, ksenofoobne ja rassistlik näidend, eks? Esimeses proovis küsisid Soome näitlejad isegi üle, et kas me saame tõesti nii hullusti öelda. Aga mu subjektid ju nii mõtlevad, see ongi dokumentaalsus.
Kivi: Jah, ma arvan, et see on ka ohtlik, kui kunst ei vaata enam maailma, vaid seda, milline maailm peaks olema. Pole mõtet rääkida utoopiast.
Teede: Immigratsioon on kindlasti selle näidendi teema, kusjuures selle silmakirjalikkus. Paljud Eesti immigrandid Soomes kipuvad olema ikkagi rassistlikud, see on sellisele Eesti jõmmi tüübile hästi omane. Nad valivad parempopulistlikke erakondi nagu Soome Perussuomalaiset ja Eesti EKRE, kes on immigratsiooni vastu, ja kiruvad nendega kaasa, et sisserändajad on iga häda taga. Ise ei saa aru, et nad on ise täpselt sama moodi immigrandid.
Kivi: Sest immigrantide seas valitseb hierarhia ja eestlased on selle tipus. Meil on tehtud päris palju uurimusi eestlaste nähtamatuse kohta Soomes. Kuna nad on valged, soomlaste nägu, siis jäävad nad Soome ühiskonnas nähtamatuks. Peale selle teevad nad ise ka palju tööd, et sulanduda. On eestlasi, kes põhimõtteliselt Soomes teiste eestlastega ei suhtle, et ise paremini sulanduda, jätta endast soomlase mulje. Siis avaneb sulle soomlaste tööpõld ja sa saad oma elukvaliteeti parandada, selle asemel, et tüüpilisi immigrantide töid teha.
Teede: Kuni suu lahti teed või kirja paned, mis su nimi on.
Kivi: Meil oli ju Kansallisteatteris sama kogemus. Alles siis, kui eestlaste trupp teatrisse proovi tuli, tegi meie teatri kokk suu lahti ja hakkas nendega eesti keeles rääkima. Seniajani polnud meil aimugi, et kokk on eestlane, keegi ei teadnud, kuigi ta on teatris töötanud 20 aastat. Üks eestlasest koristaja on ka majas. Naljakaks läheb asi siis, kui need eestlased, kes Soomes eesti keelt rääkida ei taha, endale maja ostavad ja sinna töömehe kutsuvad. Töömees on lihtsalt ka tavaliselt eestlane. Aga üks räägib ikka soome keeles, et oma staatust hoida. Nad mängivad, et on niimoodi teistest paremad.
Teede: Eks eestlased Soomes jagunevad ka kategooriatesse. Üks grupp on see, kellel on pere ja kinnisvara Eestis, ja inimesed sõidavad aastaid või aastakümneid edasi-tagasi. Tulevad esmaspäeva hommikul esimese laevaga ja reedel viimasega tagasi või lepivad tööandjaga kokku mingi süsteemi, et olen kolm nädalat järjest tööl ja siis nädala kodus. Ja siis on nad laevas nii väsinud, et magavad põrandal trepi all. Jube piinlik. Teised on need, kes võtavad oma lapsed kaasa ja panevad Soomes lasteaeda. Need pered lähevadki Eesti jaoks kaduma, sest sellised lapsed enam Eestisse tagasi ei tule.
Kivi: Veel üks huvitav asi selle lavastuse juures on fakt, et seda lükati nii kaua edasi. Me tutvusime ju 2018. aastal ja tahtsime juba siis teha Eesti-Soome suhetest tükki, aga järjest tulid peale koroona ja siis ka Kansallisteatteri remont.
Teede: Nende aastate jooksul jõudsime teha kahe peale neli last.
Kivi: Ja kui algselt pisikesse black box’i kirjutatud näidend valmis sai, helistas mulle Kansallisteatteri loominguline juht Mika Myllyaho ja ütles, et tema arvates on see suur, mitte väike lavastus. Ta leidis, et „Varumehed” just ei sobi väikesesse saalikesse, sest see pisendab teemat, mis on mõlemale riigile nii oluline. Need nähtamatud immigrandid, kes meie maju ehitavad ja meie vanureid hooldavad, tuleks just tõsta rambivalgusesse ja suurele lavale. Soomlastele teeb head, kui nad ka sellele osale ühiskonnast otsa vaatavad.
Teede: Jah, ilmselt ei mõtle paljud jõukamad soomlased kunagi sellele, kes koristab ja kasib nende ümbert, kui nemad seda ise teha ei taha.
Kivi: Soome rändamine mõjutab sadu tuhandeid inimesi Eestis, see on nii paljude perekondade teema, et keegi on välismaal tööl.
Teede: Ja kui lava läks suuremaks, tuli ka näitlejaid juurde. Alguses arvasin, et kirjutan ainult neljale näitlejale ja selle tõttu on näiteks naisrollid läbivalt nii väiksed. Arvasin, et kõik naised tuleb ühel näitlejannal ära mängida!
Kivi: Palju näitlejaid on meil muidugi ka videos. Ma valisin lavastajana video tee, sest mulle tundub, et see on nii suur osa nende inimeste elust. Kui su naine ja lapsed on Eestis, siis istudki nendega ühes lõputus videokõnes.
Teede: Meil on Eestis terve generatsioon Skaibi-vanaemasid. Üks asi, mis meie pika ettevalmistuse jooksul juhtus, oli sõda Ukrainas. Ma jõudsin paljud intervjuud ära teha enne sõda ja ei märganud, et eestlased tegelikult räägivad Venemaast ja venelastest hästi palju. Näiteks üks geimees rääkis, et kuigi eestlased on homofoobsed ja lubavad internetikommentaarides teda ära tappa, siis venelased lubavad seda teha näost näkku tänaval, ja tõmbavad noa välja. Et eestlased lihtsalt hauguvad, aga venelasi kardab ta päriselt.
Kivi: Ka Eesti-Soome suhetes on alati ju Venemaa kolmanda osapoolena sees. Pikalt oli Soomes selline suhtumine, et Tallinn on Nõukogude Liidu linn, mingit Eestit polegi olemas. Pärast sõda tegeles Soome ühiskond kollektiivse unustamisega. Kui te vabaks saite, algas Tallinnas jooma- ja litsimajareisidel käimine. See oli ka noorte seas väga populaarne, ma olen isegi käinud tudengina Tallinnas pidu panemas.
Teede: Samal ajal vaadati eestlasi, kes olid Soome jõudnud, kui litse ja vargaid. Ära ei tohi unustada ka ajaloolist mõõdet, seda ebaõiglust ja kadedust, et miks 1940-ndatel ikkagi teie jäite vabaks ja meid okupeeriti. Eestlastel on siiani väga palju haavu seoses soomepoiste saatusega ja meie ajalooga.
Kivi: Jah, alles nüüd oleme hakanud võrdsemale alale jõudma. Minu arvates on Soomes hakatud Eestit tõsisemalt võtma ja eestlaste maine on paranenud. Näiteks viimased Eesti parlamendivalimised olid õhtustes uudistes esimeseks looks, varem räägiti sellest kuskil lehesaba väikses nupus.
Teede: Mis on Eesti ja Soome näitlejate suurim erinevus? Kas see paistab välja, et meie teatrikool on väga rangelt Stanislavski meetodile keskendunud?
Kivi: Teie näitlejad on väga head. Soomes ei olda Stanislavskis nii kinni, kuigi me tunneme teda ka. Aga Eesti Draamateatri näitlejad üllatavad mind just oma kehastumisoskusega. Näiteks Christopher Rajaveer peab meil lugema videos monoloogi, mis on poolenisti soome keeles. Ja Christopher soome keelt ei oska, nii et ma kartsin, et ta jääb juba sellesse raskusesse kinni. Ma jõudsin talle ainult ühe korra soome keeles teksti ette lugeda, ülejäänud ettevalmistuse tegi ta iseseisvalt. Kui kaamera käima panime, et filmima hakata, hüppasid mul silmad peast välja, sest näitleja Christopher oli ühe hetkega kadunud ja tema asemel istus laua taga tema täiuslikult viimistletud tegelane Eero. Mul on väga hea meel, et saan koos Eesti Draamateatriga tööd teha.
Vestlust juhtis ja tõlkis eesti keelde Andra Teede.