Anneli Leinpere
Ühel kevadisel päeval Eesti Draamateatris nähtud lavastus „Teoreem“ (lavastaja Juhan Ulfsak) jättis mind küsima, mis oli lavalnähtu idee ning pani tegema erinevaid keerdkäike Pier Paolo Pasolini samanimelise jutustuse ja filmi (1968) juurest tagasi lavastuse vaatamisele. See oli hästiveedetud aeg. Pealkiri viitab loogilisele matemaatilisele lahendusele ja sedasorti lähenemist pooldab ka Pasolini kirjutise „referaadi” stiil. Seega tuletasin „Teoreemi” keskse idee otsingute tulemuse lihtsaks tehteks: Olemine-Samastumine=Lootus-Lootusetus. Järgnevalt selle lahenduskäigust.
Lavale astub täiuslik tuumikpere: isa Paul (Jaan Rekkor), ema Lucia (Mari Abel), tütar Odette (Marian Eplik) ja poeg Peeter (Ursel Tilk). Nende tutvustus ja eluolu jätab aga esimestest hetkedest tunde, et kuigi toimuvad mingid sündmused, ei liigu aeg päriselt. Seda rõhutab asjaolu, et „Teoreemi” aastaaeg öeldakse olevat kas kevad või varasügis ja sellega võetakse lootus nii õitsemisele kui ka närtsimisele. Sündmuste samaaegsus, tardunud hetk, kodanlaspere nagu sült, milles võbelevad inimesed, muruniidukid, kohvitopsid, teler, fotod ja aed kunstmurust elupuudega.
Jääb mulje, et (selle) kodanlasepere ellu ei lubata orgaanilist käitumist või peab see olema varjatud. Enne Külalise (Liisa Saaremäel) saabumist on nad samastunud oma sotsiaalsete positsioonidega ja ei leia, et tegelevad iseenese simulatsiooni ning näivustega, küsimata tähendust. Ent Külaline esitab neile väljakutse ja küsib: „Mis on olulisem, kas olemine või samastumine?” See küsimus purustab või õigem oleks öelda, see küsimus võrgutab. Meenutades Baudrillardi ideed, et võrgutamine on viimane võimalus näivuste ajas: Tähendusel ei ole enam lootust. Ja kahtlemata see nii ongi: tähendus on surelik. Ent see mille üle ta põgusalt valitses, see, mida ta lootis kõrvaldada, et kehtestada Valguse valitsemine – näivused – on surematu, haavamatu tähenduse või tähendusetuse nihilismi poolt. Ja sealt edasi algab võrgutamine (Baudrillard: 2301) . Võrgutamisel on loos oluline roll aga võrgutamisest rääkides jõuab üsna kiiresti seksuaalseni ning „Teoreem“ keerlebki ümber seksuaalsuse (fallilise) telje. Dildo kuvatakse ekraanile nagu kohaloleku kontroll.
Reaalsuskontrolli teostavad ka tegelaste sissejuhatavad sõnad. „See on lugu meist kõigist: Viimsi, Kalamaja, Nõmme”, teatab Abel enne Lucia rolli sisenemist. Lucia mõjub oversize kašmiirkleidis kui pesueht casual glam Viimsi emme. Tema olekust kiirgab asjakohast jõudeolekuväsimust. Lucia hääl on seestunud ja seksikas, kui ta pihib Külalisele oma varjusurmas olevaid igatsusi ja eneseirooniat sellest, kuidas ta kuldpuuris rahulolu ja tarkust etendab. Antakse vihje, et tegelikult on daamis peidus maatüdruk. Tema andumine Külalisele on enese meeleheitlik taasavastamine. Laval kustutatakse tuled ning saali on kuulda vaid seksuaalsed oiged ja loomalikud karjed.
Etenduse helipilt on intensiivne ja pisut ärritav: muruniiduk, provokatiivsed häälitsused, näitlejate monoloogi suletud kõnelused. Lisaks kasutatud muusikapalad (Jakob Juhkami helikujundus) võimendavad situatsioonide tragikoomilisust. Kõrvu jääb kumisema Külalise hääl, mis on pühalikult metalse kõlaga, kui ta lausub oma poeetilisi repliike.
Liisa Saaremäel on androgüünse Külalisena veenev. Tal on nutikalt kujundatud estraaditähte meenutav välimus (Laura Pählapuu kunstnikutöö lavastuses on super). Ülikonna all kannab näitleja hästiistuvat mehetorsot ja meile välgutatakse korduvalt tema kunstpeenist, mille ta võiduka hullunud lihunikuna viimaks otsast rebib. Sel atribuudil ei ole tähtsust. Külaline on korraga nii lihunik kui ka liha. Tõelistele staaridele on iseloomulik, et nende kõne mõjub alati personaalselt – tekitab tunde, et kõneldakse just minuga isiklikult. Tänapäeva jumalad on popstaarid ning ma usun seda kvaliteeti Saaremäeli Külalises.
Külaline purustab „moralismi ja sentimentaalsuse labürindi” nagu isa (Jaan Rekkor) vastavanenud silmadega oma endist olukorda kirjeldab. Ulfsak uurib oma lavastuses pereliikmete murd(u)mist ja naudib nende vallapäästmist. Lavastuses näidatakse nende endiste minade hävingut aga mitte seda, kuidas kõik tegelased hiljem kõrbesse jõuavad. Kõrbe, kus me otsime seda, mis võiks aidata end elusana tunda „olemise ja samastumise” rägastikus, kuhu ühiskond vaevu pärast sipupükstest väljaronimist paiskab, meenutades siinkohal asjaolu, et see lavastus on meist kõigist. Antakse vaid mõned vihjed, millised kõrberännakud ootasid pereliikmeid peale kohtumist Külalisega. Kas nad otsivad armastust prügikastide tagant, ei hooli enam alandustest, kui neid kummitavad kõike ja mittemidagit lubavad Külalise sinised silmad? Võibolla ongi tore, et Ulfsak säästis täpsematest traagilistest ja klišeelikest lugudest, millega Pasolini raamatus lõpuni mindi: meeleheitlik kunstilooming (Pier), meeleheitlikud seksiseiklused (Lucia), meeleheitlik tehasest loobumine (isa) ning ilma isa juhtiva jõuta meelemõistuse kaotanud peretütar Odette.
Külalise mõju vaadeldakse lavastuse teises vaatuses keskendudes kodanlaspere teenijanna Teelele (Teele Pärn). Võib oletada, et sellega on ta kõigi Külalise armastust kogenute eestkõnelejaks pandud. Pärn teeb füüsiliselt võimeka superrolli: ta roomab, on nähtamatu nagu heale teenrile kohane, ilmudes otsekui maa alt. Lavastuse esimestest hetkedest peale on selge, et ta hoomab pidevalt suurt pilti; maailma, mille kohal ta viimases vaatuses taevasse tõustes ripub. Ateistina ma ei suuda suhtestuda tema kui pühaku imetegudega. Mulle tundub, et see finaal, Teele taevas kõige kohal hõljumine, võiks lotmanlikult markeerida kunstitasandit, mis kõrgub reaalsuse ja selle konventsiooni kohal.
Kuidas siis võtta kokku eespool antud tehe lavastuse ideestiku kohta: olemine-samastumine=lootus-lootusetus?
Senikaua kui tegelased samastuvad oma sotsiaalse positsiooniga on nende olukord tardunud ja labürinti surutud. Nad justkui ei ole päriselt. Ent kui Külaline võrgutab nad oma kirglikku kohalollu, siis saabub nende ellu lootus: ühtäkki on nad võimelised ausateks reaktsioonideks ja analüüsideks ning kuulevad oma n-ö sisemist häält. Samastumine lahutatakse olemisest. Suuremeelselt jättis Ulfsak avamata, kuhu see hääl ning lootus nad Pasolini originaalis edasi suunas. Aga me saime näha, et nende samastumise kontekstis loodud persona jäi ühtäkki sündmusi kõrvalt vaatama nagu lindude poolt väljanaerdud hernehirmutis, keda meenutas Peeter oma liiga pikkade varrukatega kampsikus, millest ta tänu Külalisele vabanes. Pereliikmed hakkasid otsima väljapääsu oma kohmakusest. Kõndides lootuse ja lootusetuse hägusel piirialal, teevad nad meeleheitlikke sammukesi olemise ja lootuse poole.
Etenduse lõppedes tundsin, et mulle visati lavalt kotitäis pusletükke – kokkupanek vabatahtlik. Noormees minu kõrval teatas, et vaatas etenduse lõpuni vaid viisakusest. Kõmbin nõutult tualetti, järjekord jõuab minuni, kui kabiinist väljub viigipükstesse pressitud murelik daam. Peagi selgub ka murelikkuse põhjus, nimelt on ta prill-laua täis lasknud, luues kokkuvõtteks veel räpasema olukorra. (Haisva) reaalsuse mahasalgamine murrab lõpuks ikka välja, etenduses hakkasid oma rollist välja kukkunud pereliikmed peeruhääli kuuldavale tooma. Lõpetan ümisedes Morrissey laulurida „The more you ignore me the closer I get.“
Tekst on valminud loovkirjutamiskooli Drakadeemia kursuse “Etenduse analüüs: Ülestähendusi inimeseks olemisest” raames. Kursus toimus 18.01.–24.03.2024. Kursuse juhendaja oli Madli Pesti ja osalejad Anneli Jürgens, Ege Ello, Riina Muuga, Helen Pärk, Varja Arola, Anneli Leinpere, Evelin Tobre, Kaie Mölter, Liis Sein, Heli Reimann ja Mari Rostfeldt.
- Baudrillard, Jean. „Simulaakrumid ja simulatsioon“. 1999. Avatud Eesti Raamat. ↩︎