Rait Avestik
Postimees, 19.01.2016
Vaatamata sellele, et Eesti Draamateatri uuslavastus – Jordi Galcerani “Pangalaen” – räägib meile üsna igapäevastest olmeprobleemidest (mitte nendest kõige triviaalsematest), ei ole ei 2013. aastal valminud näidend ega ka Hendrik Toompere lavastus sotsiaalkriitiline ega ühiskonda-inimsuhteid lahkav.
Me võime küll esmapilgul rahast ja naistest, tegelikult siiski meestest rääkiva lavastuse valguses mõlgutada mõtteid meie argipäevaelu saatvate (moraali)normide, manipulatsioonide või hirmude üle, kuid “Pangalaenu” puhul on asi palju lihtsam. Pooleteisetunnist tempokalt kulgenud komöödiat, mille dialoog pakub nii näitlejatele kui ka vaatajatele lõõgastust, võime nimetada turvaliselt (ja turvaliseks) meelelahutuseks. Ja seda nii näitlejate kui ka publiku vaatevinklist. Kuna näidend on üsnagi steriilne ehk isemängiv, lavalist tegevust vähe ja kogu info saame tekstist, siis mõnu teatriõhtust sõltub eriti tugevalt näitlejatöödest. (Eks see peaks nii iga lavastusega olema, kuid mõnikord, ja seda teab lavastaja Toompere hästi, saab mõne nõrgema lüli kontseptuaalsuse hämaratesse nurkadesse varjule saata.)
Ei saa salata, et “Pangalaenu” näitlejavalik on õnnestunud – peale selle, et lavastaja enda ja külalisena kaasa tegeva Priit Võigemasti näol on tegemist suurepäraste näitlejatega, mõjub see kooslus oma esmakordsuses (kui ma nüüd ei eksi) väga värske(ndava)lt ja seda ilmselt ka näitlejaile endile. Meenutagem, et alles pisut üle aasta tagasi toimus Võigemasti ja Toompere esimene teatrialane koostöö (Gogoli “Surnud hinged” Tallinna Linnateatris), ning seda tööd, täpsemalt prooviperioodi, on Võigemast tagantjärele kõrgelt hinnanud, nimetanud tšilliks tööperioodiks.
Sellest, et kõnealune näitlejakooslus mingeid sõnulseletamatuid signaale ja aure eritab, annab tunnistust ka tõsiasi, et samal ajal, kui näitlejad ei olnud jõudnud esietendusel veel kummardamagi tulla, olid etendused juba mitmeks kuuks välja müüdud. Kas tegemist on draamateatri selgeltnägeva publiku või mingi maapealsema võttega, aga eestlaste teatriarmastust on ikka südantsoojendav konstateerida küll.
Toompere-Võigemasti tšillimist võime aduda ka kõnealuses uuslavastuses. Kui Toompere massiivsemad (klassika)lavastused on tuntud muuhulgas pildilisuse ja õhku riputatud (jäävate?) küsimuste poolest, siis nüüdses lavastuses on ta kõigist nendest “segavatest” faktoritest loobunud ning lavastuse dominandiks on näitleja ise, lihtsas, kuid mitte igapäevases, äratundmist pakkuvas ja naerma ajavas loos. Ning iseenesestmõistetavalt kasutab mitte just tihti näitlejana ülesastuv Toompere seda domineerivat võimalust täies mahus.
Võigemast on nende esimese koostöö kontekstis öelnud, et Toomperel on kadestamisväärselt lapselik või looduse poolt antud näitlejavedru sees. “Pangalaenu” pangatöötaja näitel tuleb tõdeda, et nii see on, ja oma sellelaadset vedrustust demonstreerib Toompere hullumeelse kirega, ütleks isegi, toomperelikult.
Kui Toompere mängib oma tegelast – algul rahaandja positsiooni nautiv kõrk kontoritöll, lõpuks oma hirmudes ja ebakindluses naeruväärsusse langenud veidrik – üsna julgetes toonides, piiri peal, kuid seda mitte ületades, siis Võigemasti n-ö tavaline mees (mis Toompere tegelase suust kõlab sõimuna) on hoopis teine natuur. Väliselt rahulik ja lihtne, kuid sisemiselt ilmselt üsna kainelt või siis süüdimatult kalkuleeriv hipsterist märsilohistaja ja vabamees, kellest me tegelikult palju teada ei saagi. Ühest küljest mõjub Võigemast kui Toompere foon, millel või mille abil saab Toompere koos oma tegelasega möllata ja publik naerda.
Pisut üle mõeldes võime ette kujutada, et mingit laenutaotlejat polegi, on ainult endine pangatööline, kes olukorda kuskil kinnises asutuses (kuhu ta paigutati vaimse ebastabiilsuse tõttu, mille põhjustas naisest lahkuminek) läbi mängib. Võigemasti pisut selline null- või tapetseeriv (sõnast “tapeet”) mäng tuletab meelde ühte episoodi Toompere lavakaaegsetest õpingutest, kui ta noore tudengina oli saanud filmis mängimise kogemuse ja püüdis seejärel filmitöö naturalismi teatritöös rakendada. Aga ei õnnestunud. Aega läks, kuni lõpuks saadi koos õppejõududega jälile, millest see väheintensiivsus ja lavaline loidus tingitud oli. Võigemast mängib väga mõõdetult ja sugestiivselt, naturaalsus oma parimas vormis. Kuid vähemalt nüüd, kui Toompere on kõrval pidevas plahvatusseisundis, tuleks kasuks, kui naturaalsusega pisut piiri pidada.
Õnneks võimaldab nii näidend kui ka lavastus näitlejaile vabadust etenduste käigus oma tegelastega üsnagi julgelt ringi käia, ilma et suur skeem, olulised liinid muutuks. Seega võivad “Pangalaenuga” nii näitlejad kui ka publik veel kaua koos tšillida.