Draamateatri ajaleht, sügis 2025
17. septembril külastasid „Rahamaa” etendust uurivad ajakirjanikud Taanist: Eva Jung, Michael Lund ja Simon Bendtsen. Nemad olid esimesed, kes Danske panga rahapesujuhtumist kirjutasid. Etenduse järel oli publikul võimalus üritustesarja Link raames ajakirjanikega vestelda. Vestlust juhtis „Rahamaa” autor Mehis Pihla.
Mehis Pihla: Alustame kõige tähtsamast. Kas Kersti Heinloo taani keel oli arusaadav?
Michael Lund: Kui sa küsid taani keele hääldamise kohta, siis jah, me saime sellest aru. (Naerdes) Aga räägime lavastusest – ma usun, et oleme kõik ühel meelel – see lavastus oli erakordne! Nii põnev oli näha, et see, mis algas, kui uurisime lehekülgede viisi igavaid pangatehinguid, on muutunud laval kaasakiskuvaks looks.
Simon Bendtsen: Me just rääkisime, et lavastus seadis lati meie praeguse vestluse jaoks ehk isegi liiga kõrgeks.
MP: Kas tundsite loo ära? Olid faktid tõesed, saite loo kohta midagi uut teada?
Eva Jung: Oli väga naljakas jälgida erinevaid viiteid päriselus juhtunule. Näiteks Vene Keskpanga direktori lugu, Putini nõbu mainimine, bond loop’ide ja erinevate tehingute tegemine… Minu meelest kujundasite te värvika raami tõsielus juhtunu ümber.
SB: Minul oli siin saalis täna väga eriline tunne viibida, sest nägime ja kogesime ise esimest korda, mis tunne võis eestlastel toona olla ja kuidas see lugu mõjutas Eesti ühiskonda. Me käisime mõned korrad Eestis ka, kuid saime alles nüüd aru, kui suurt mõju see Eestile avaldas. Danske pank tegi ju märkimisväärse lükke, kui nimetas seda just „Eesti probleemiks”, mitte „rahapesuks”, nagu meie toona käsitlesime. Nad distantseerisid end osavalt: see oli midagi, mis toimus Eestis, mitte Kopenhaagenis. Lavastus tõi just selle osa hästi välja.
MP: Aga kuidas seesama skandaal Taanis lahti rullus?
ML: Siinkohal on oluline märkida, kui suur mõju Danske pangal Taanis on. Pole ühtegi riiki Euroopas ega läänemaailmas, kus võrreldes majanduse suurusega, oleks sama suur pank. See oli tohutu skandaal. See šokeeris paljusid. Loomulikult olid sellel ka vastavad tagajärjed: kogu juhatus pidi töölt lahkuma, nad pidid maksma rekordsummades trahve, panga juhi lapsed vahetasid oma perekonnanime ära.
Lavastus tõstatab aga kõige olulisema osa juhtunust. Süüdi jäid need vahemehed, kes kurjategijate ja panga nimel riiulifirmasid vormistasid, mitte pangad, finantsjärelevalve asutused ega poliitikud. Need, kelle käes oli võim ja raha, jäid peaaegu puutumata, samal ajal kui need madalamad töötajad said kõige suurema karistuse.
MP: Eestis liigub kuulujutt, et Taani finantsinspektsiooni (FSA) juht kuulus Danske panga juhatusse. Kas see vastab tõele?
ML: Jah, see vastab tõele. Henrik Ramlau-Hansen oli lausa pikki aastaid Danske panga finantsjuht (CFO). Ta vastutas ka kogu panga juriidilise poole eest enne, kui ta läks FSA juhatuse eesistujaks. Nii see süsteem Taanis töötab. Selle ala inimesed on oma maailmaga nii seotud, et enam välja ei saa. Praegu räägitakse Taanis, et meie riigis on kõige vähem korruptsiooni kogu Euroopas ja terves maailmas… (Naerdes) Aga kui Taani kõige suurema panga juhatuses olev inimene saab minna otse FSA juhatusse, et pankadel silma peal hoida, on see ilmselgelt suur probleem.
MP: Kas võiksite nüüd selgitada, kuidas te rahapesu Danske pangas avastasite ja kuidas see skandaaliks sai?
EJ: See kõik algas 2017. aasta jaanuaris, kui meie kolleeg Rumeeniast teatas, et tal on ligipääs suurele kogusele andmetele. Hulk pangatehinguid, mis viitasid rahapesu skandaalidele Lätis ja Moldovas. Kuna osad tehingud jõudsid Taani, arvati, et see võiks meid huvitada. Taani tulevaid tehinguid paistis esiotsa väga vähe, aga siis küsisime igaks juhuks näha ka neid tehinguid, mis Taani pankade filiaalidesse olid suunatud, ja järsku oli maht meeletu. Läti ja Moldova juhtumitega seotud raha oli liikunud läbi Danske panga Eesti filiaali. Kõik viitas rahapesule. Raha saadeti ühest ettevõttest teise väga kiiresti edasi ja edasi, ülekannete selgitused ei läinud absoluutselt kokku firmade ametlike tegevusvaldkondadega… Väga suured summad. Kui me pärisime Taanis nende tehingute kohta, siis vastati meile, et probleemiga ollakse kursis, see on aga Eesti probleem ja juba on hoolitsetud selle eest, et see lahendataks. Nagu olekski kõik ja juhtum lahendatud.
Publik: Kas madalamad töötajad, kliendihaldurid olid teie meelest lõpuks süüdi või tegid nad lihtsalt oma tööd?
ML: See on hea küsimus – kes peaks Danske panga Eesti filiaali tegevuse eest vastutama. Lühike vastus on see, et kõik on süüdi. Kliendihaldurid samamoodi, sest nad võimaldasid ja hõlbustasid ebaseaduslikke tehinguid, millega rikuti mitmeid rahapesu tõkestamise reegleid paljudes riikides. Samamoodi on Eesti filiaali juhatus süüdi, sest nemad kas aktiivselt osalesid selles tegevuses või nad pigistasid silma kinni. Järgmisena on süüdi muidugi Taani Danske panga juhatus ja kontrolli teostavad ametiisikud, sest ka nemad – sarnaselt Eesti filiaalile – kas pigistasid silma kinni mitme hoiatava märgi ees või nad osalesid aktiivselt selles samas tegevuses. Nii leiab igalt ametiastmelt kedagi, keda süüdistada. Lõpuks on süüdi ka nii Eesti kui Taani finantsinspektsioon, sest nad ei suutnud ebaseaduslikke tehinguid õigel ajal peatada. Kõik see kokku moodustas ideaalse skandaali.
Publik: Kas olete uurinud, mis on juhtunud panganduses pärast seda, kui Venemaa Ukrainale kallale tungis?
ML: Danske panga tehingud Eesti ja Venemaa vahel lõppesid 2015.–2016. aastatel, kui Eesti filiaal kinni pandi. Kui aga raha Danske panga kontodelt lahkus, nägime, et need liikusid teistesse pankadesse. Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainasse on Vene rahapesijatel Euroopas kindlasti palju keerulisem, kuid tõenäoliselt on need rahavood liikunud Kesk-Aasiasse, Hiina, Lähis-Itta. Kindlasti on krüptovaluutad järgmine suur teema rahapesuskeemides. Ma olen täiesti kindel, et vene oligarhid ja vene maffia ja üldse kõik maffiad üle maailma pesevad siiani oma raha ja paraku väga edukalt.
EJ: Naljakas koht lavastuses oli stseen, kus kliendihalduritel paluti klientide kontod sulgeda. See juhtus reaalsuses ka. Oli nimekiri kontodega, mis tuli mitte-residentide portfellis sulgeda. Reaalsuses anti aga klientidele enne kontode sulgemist võimalus raha ära liigutada.
Publik: Kas Taanis selle skandaali „Eesti probleemiks” tembeldamine õnnestus? Kas tavainimesed mõtlevad sellest kui „Eesti probleemist”?
EJ: Kindlasti mitte. Me tegime omalt poolt kõik, et see ei õnnestuks. Taani Keele Instituut valib igal aastal ühe aasta sõna. Kui skandaal suureks paisus valiti selleks sõnaks „rahapesu”. Toona mainis isegi meie kuninganna Margrethe II oma uue aasta kõnes rahapesu skandaali. Seega ma ei usu, et keegi peale toonase Danske panga juhatuse skandaali „Eesti probleemiks” nimetab.
ML: Aga nemad nimetavad seda endiselt nii, ja see on kogu avalikkuse jaoks suureks naljaks muutunud. (Naljatlevalt) Niimoodi kommunikatsiooni inimesed suurtes pankades töötavadki.
Publik: Lavastuses mainiti korduvalt, et mitte-residentidega opereerimine päästis Danske panga 2008. aasta majanduskriisist ning kliendihaldurid kutsusid end seetõttu Taani riigi päästjateks. Kas see on dramaatiline liialdus või on selles ka tõetera?
ML: Ma ütleks, et see on dramaatiline liialdus, aga samas… See väike Danske panga filiaal Eestis moodustas vähem kui ühe protsendi kogu panga käibest, kuid teenis kasumist rohkem kui 10 protsenti. Ilmselgelt oli Eesti filiaal meeletu rahamasin. See oli ka meie põhiküsimus – miks keegi Kopenhaageni peakorteris ei küsinud, mida nad teevad seal Tallinnas, et nad nii palju raha teenivad? (Naerdes) Ja miks meie seda Taanis ei tee, kui see nii edukas on?
Aga ei, Eesti kliendihaldurid ei päästnud panka. Taani maksumaksjad päästsid panga kaks korda majanduskriisi ajal, mis on minu arvates ka põhjus, miks taanlased pettusid ja vihaseks said kogu rahapesu loo peale. Sest samal ajal, kui inimesed andsid Danske pangale 30 miljardit taani krooni, pesti seal pangas Putini raha. Ajuvaba.
Publik: Kuidas te saite ligipääsu nendele tehingutele, mis tehti? Kes teile need andmed usaldas?
SB: Pärast nende esimeste lugude avaldamist võtsid meiega ühendust mitmed anonüümsed allikad, meile saadeti vihjeid, me käisime inimestega kohtumas, ka Tallinnas. Inimesed jagasid meiega materjale, mida nad poleks tohtinud jagada, aga nad usaldasid meid ja nad tahtsid, et see asi avalikuks saaks.
EJ: Me tegime kõik, et tagada allikate anonüümsus. Paljudel juhtudel võidakse need inimesed töölt vallandada või kohtusse kaevata. Selle juhtumi puhul ei julgenud inimesed meiega rääkida aga oma klientide pärast. Nagu ka lavastuses mainitud, oli tegu Vene oligarhide ja Putini lähiringiga… Meil oli näiteks üks allikas Eestis, kes rääkis, et Tallinna filiaali ette ilmusid kaks meest, kes väitsid, et on advokaadid ja soovivad mõned suletud kontod uuesti avada. Meie Eesti allikas ütles, et nähes nende meeste käsi, oli tal kohe selge, kellega tegu, sest Tallinnas üles kasvanuna, sa tunned ära, millised on FSB mehed.
Maria Faust: Mul oli au sellele lavastusele muusika kirjutada, aga ma olen ka enne nendele teemadele väga palju mõelnud. Ma küsin nüüd natuke teravama küsimuse ja vabandan selle pärast juba ette. Eestlased ongi otsekohesed.
Lavastuses on stseen, kus Jaanus ja Artur seisavad baarileti ees ja arutavad, et taanlased on kaasaja kolonialistid. Ma olen elanud Taanis 23 aastat. Elasin kunagi Esbjergis. (Naerdes) Ma tean, kuidas raha Esbjergis lõhnab… Samal ajal arvavad taanlased, et nad on väike haldjarahvas. Neil läheb alati natuke paremini, sest neil on parem elu ja minevik, õilsamad väärtused… Kuidas teile tundub, kas ja kuidas haldjalikkus ja kolonialiseerimine omavahel Taani ühiskonnas kokku käivad?
ML: See on hea filosoofiline küsimus, millele mul pole vastust, aga on arvamus. Ma nõustun sinuga. Skandinaavia riikides, ka meil, ollakse kõrgel arvamusel oma väärtustest. Meil on endast üldse väga hea arvamus – pole korruptsiooni, oleme korralikud inimesed, käitume korralikult, meie suurimad ettevõtted ütlevad ainult õigeid asju, meil on kindlad reeglid lapstööjõu ja reostamise osas. Aga millegi pärast kehtib see ainult Taanis. Viibides mujal maailmas, pole neid väärtuseid kusagil, nagu me Danske panga pealt nägime. Carlsberg reostab oma tehasega Indiat, maksavad poliitikutele altkäemaksu, Hiinas kasutatakse lapstööjõudu. Sama kordub ka teiste suuremate Taani ettevõtetega. Rootslastel on täpselt samad probleemid. Kodus on kõrged standardid ja moraalid, võõrsil mitte midagi. Seega ma nõustun sinuga, on selge ebakõla selle vahel, kuidas me endast mõtleme ja kuidas päriselt käitume. Kuidas neid pooluseid kokku viia? Olles ise taanlane – ma ei tea.
SB: Mul on tegelikult sellele lühike vastus. Vaba ja kriitiline ajakirjandus. Sellised teemad nagu Danske panga juhtum, tulebki tõsta avalikkuse ette. Danske juhtumi puhul pole ju asi ainult ühes ahnes mehes või naises. See on laiem ühiskondlik muster, nii teil kui meil. Avalik ja vaba arutelu, sõnavabadus, kriitiline meel – need on edasi liikumiseks üliolulised. Isegi ainuvõimalik tee.
Anete Põltsama