Liis Sein
See pilt ei lähe meelest.
See pilt, kui kõik su ees on pooleldi avatud ja vähehaaval suletud.
See uks, mis on paokil.
See aken, mis on unustatud lahti.
See söögilaud ilma erilise pidulikkuseta.
See elutuba, kus keegi on just istunud.
See magamistuba, mis on võõrastele pilkudele liiga avatud.
Ja ärge mõelgegi välja jätta aeda – seda maalilist aeda koos uriseva muruniidukiga. Kus kõik õitseb ja närbub ühekorraga.
See pilt ei lähe meelest. See tunne seda pilti vaadates ei lähe meelest …
Nii võiks kirjeldada ühe lavastuse visuaalset kogemust Eesti Draamateatri suurel laval. Laval, mis on ühelt poolt klassikaline, kindlate reeglite ja piirangutega. Teisalt tohutute võimaluste ja avaruste maa.
Draamateatri kõrvale võtame Tallinna Linnateatri väikese lava, täpsemalt black box’i. Ruum, mis on avatud justkui igas suunas. Lava, mida saab seada enda äranägemise järgi. Nii saavadki kokku suure lava ”Teoreem” ja väikese lava ”Ülestähendusi põranda alt“ eesmärgiga uurida kahe lavastuse stsenograafiat ja selle mõju vaatajakogemusele.
Visuaal on muutunud tänapäeva maailmas väga oluliseks. Me elame ajal, kus visuaalselt köitvad pildiread mõjutavad meie soove ja valikuid. Me teeme sageli otsuseid mitte vajaduste, vaid meeleolu põhjal. Mida efektsem reklaampilt, naudingut pakkuv helirida või kaasahaarav videosalvestis, seda suurema tõenäosusega on tarbija müüdud. Ka teater liigub selles suunas. Vaataja tahab näha aina suuremat ja teatraalsemat vaatemängu. Kui loo endani ei jõuta (ei taheta) minna, siis ka pilt ise võib anda elamuse ja jõuda loost sageli kõrgemale.
Mina vaatajana lausa otsin põnevaid visuaalseid lahendusi teatris, sest ma vajan palju enamat kui lugu. Lugu on muidugi oluline, sellest algab kõik. Aga loost ise jääb teinekord väheks. Olen võibolla nõudlikum vaataja kui mõni teine. Ootused on kõrged juba teatrite mängukava vaadates ja pärleid otsides. Soovin saada kogemust, mida argipäevast nii lihtsalt leida pole võimalik.
Vaadeldavate lavastuste kunstnik on Laura Pählapuu, kes on loonud kaks ühelt poolt täiesti erinevat maailma, teisalt üsnagi sarnase tegevusruumi. Mõlema lavastuse ühine märksõna nii kujunduses kui üldises mõjus on “filmilik”. Suur ekraan laval töötab kummaski lavastuses valgusseina ja olukordade võimendajana. “Teoreemis”, mille videokunstnik on Emer Värk, kasutatakse pilti ekraanil selleks, et näidata seda, mis jääb sageli vaatajate eest märkamatuks või mida pole harjutud koos võõraste inimestega kõrvuti kogema. Proovile pannake nii väärtushinnangud kui häbitunne. „Ülestähendustes“ aga näeme ekraani taustal stseene, mis toimivad samamoodi kui pilt ekraanil. Situatsioonid mõjuvad suuremalt, intensiivsemalt ja teatraalsemalt. On hetki, kui tahaksin vaatajana kaasa naerda ja sündmusi, mille tunnistajaks on valus olla.
Mõlemas lavastuses märkame õhulisi ja avatud ruume. Lavapind on liigendatud ja astmeline. Tegevus liigub kord publiku lähedal, kord kaugel lavasügavuses. Vaataja saab kogeda seeläbi nii isiklikku kohtumist tegelastega kui ka suurt, haaravat vaatepilti. Lisaks on laval jäetud teatud vabadus, avatus ja varjata ei püüta ka rekvisiite, mis pole parasjagu loo teenistuses.
Visuaalse terviklikkuse loomisel mängivad ka kostüümid olulist rolli. Siinkohal joonistus taas välja üks ühine joon – tegelane valges, kelle saabumine sündmuspaigale on mõlemas lavastuses eriline hetk. Kui “Teoreemis” mõjub Külaline oma valges pükskostüümis kuidagi suuremalt, ülevamalt ja ajakirjast väljalõigatud moefotona, siis “Ülestähendustes” on selleks tegelaseks Liza, kelle tulek üleni valges kasukas mõjub puhtalt, jumalikult, jääkuningannalikult ja kõigist tegelastest kõrgemana. Kui Liza saabumist üleni valges saab vaataja kogeda kaks korda ja iga kord ahmida õhku, sest selle mõju on kordumatu, siis “Teoreemis” näeme Külalise tulekut vaid korra, kuid selle toime kannab vaatajat läbi terve etenduse. Teiste tegelaste kostüümid olid just niivõrd tagasihoidlikud ja lihtsad, et lasta valgel oma tööd teha. Vaid Põrandaaluse pierroolik kostüüm lavastuses „Ülestähendusi põranda alt“ oli väga huvitav lisand peategelasele. See annab vaatajale juba kätte teatud meeleolu, kuidas tegelast/lugu vastu võtta.
Mõlemas lavastuses oli valguskujundus mõjus. „Teoreemis“ oli kujunduse autoriks Priidu Adlas ja „Ülestähendused põranda alt“ Emil Kallas. Just valgus võimendas, lihtsustas, paljastas ja varjas seda, mida vaatajal oli võimalik kogeda. Hajuvad valguspildid lõid atmosfääri, mis aitas lugu vaatajani tuua. Just valguspildid muutsid lavastused koos ekraanidega filmilikuks. Tekkis mitu tasandit loo jutustamisel ja vastuvõtmisel. Vaatajana sain kaasa elada nii tegelaste enda heitlustele kui ka ühiskondlikele valupunktidele.
Kokkuvõtvalt olin lummatud pildiseeriatest, mida näidati kord lähemalt, kord kaugemalt. Vaataja sai ilma kiirustamata nautida visuaali, mis oli detailsusteni paigas. Kui “Ülestähendustes” oli lavakujundus publikule lähemal ning see muutis etenduse seeläbi intiimsemaks ja kammerlikumaks pildireaks. Siis “Teoreem” mõjus oma avarate ja suurte piltidega jõuliselt ja publikut proovile panevalt. Nautisin mõlemat kogemust, kuid minu jaoks tõusis “Teoreem” tugevamalt esile just oma julge visuaali poolest. See raputas vaatajat ja kiskus ta oma liiga rutiinsest argipäevast pooleteiseks tunniks välja. Ja kuigi see pilt polnud alati mugav, oli sellel lavastusel kindlasti pikemaajalisem mõju.
See pilt ei unune.
See pilt, kui sa oled nii põranda all kui lumisel väljakul.
See uks, mis avaneb koopasse.
See korsten, kust turritab välja lipp.
See kirjutuslaud ilma erilise peensuseta.
See mitte midagi ütlev urg, kus teenija on palvet lugenud.
See kulunud vaip, mis on äärmise vaesuse tunnistajaks.
Ja ärge mõelgegi välja jätta linna – seda lumesajuga puhtaks pestud linna. Kus kurbus ja üksildus tahaks üksteise võidu karjuda.
See pilt ei lähe meelest. See tunne seda pilti vaadates ei lähe meelest …
Tekst on valminud loovkirjutamiskooli Drakadeemia kursuse “Etenduse analüüs: Ülestähendusi inimeseks olemisest” raames. Kursus toimus 18.01.–24.03.2024. Kursuse juhendaja oli Madli Pesti ja osalejad Anneli Jürgens, Ege Ello, Riina Muuga, Helen Pärk, Varja Arola, Anneli Leinpere, Evelin Tobre, Kaie Mölter, Liis Sein, Heli Reimann ja Mari Rostfeldt.