Mirjam Kuus
Käisin 21. veebruaril 2021 vaatamas Eesti Draamateatris näidendit ,,Suur Siberimaa’’, mis räägib Jaan Krossi eluloost. Näidend põhineb tõsielul, ent lisatud on ka fantaasiat lavastuse looja Jaan Unduski poolt. Tegevus leiab aset ajas, mil Jaan Kross oli ümberasumisel pärast vangilaagreid Krasnojarski krais ja Nõukogude Eestis, 20. sajandi teisel poolel. Näidendis kajastatakse tema mitut abielu ja suhteid tema naistega. Ühtlasi näidatakse võimude suhtumist kirjanikesse, kes ohustasid Nõukogude Liitu ning seda, kuidas sellega toime tullakse.
Tegevus toimus aastatel 1951–1956 Nõukogude Eestis ja Krasnojarski krai lõunapoolses asulas Abanis. Sisu kulgemise taustal toimus kirjanike, kultuuritegelaste ja poliitikute, kes avalikumalt oma seisu NSV Liidu osas väljendasid, saatmine ümberasumisele, enamasti Venemaale. Suur osa rahvast sai samuti osaks märtsiküüditamisest, mis algas juba enne näidendis kajastatud aega, 1949. aastal. Ajastusse mahub ka väliseestlaste kirjanduse ehk eksiilkirjanduse teke. Paljud eestlased põgenesid välismaale Nõukogude võimu kehtestatud tsensuuri, sõnavabaduse puudumise ja repressioonide eest. Kuigi seda näidendis ei kajastatud, tean loetud teoste põhjal, et ka Kross koos oma esimese abikaasaga proovis 1944. Aasta sügisel Eestist lahkuda, kuid ei leidnud sõiduriista ning oli sunnitud Eestisse jääma. Et lahkumine oleks olnud õigustatud, kinnitab fakt, et 1946. aastal Kross vangistati ning tema elust lõigati ära kaheksa aastat parimas
elueas. Tänu Stalini surmale pääses Kross küll varem kodumaale tagasi, aga tema ju seda ei vangilaagris ega Abanis asumisel olles ei teadnud. Kui suur võis küll olla noore mehe kibestumine ja masendus, olles määratud elu lõpuni kodumaalt väljasaadetuna elama, seda on raske isegi ette kujutada. Nõukogude Eestis valitses sellel ajal range nõukogude võimu ja juhi ülistamine, nagu näidendis kajastati, siis isegi kodudesse pandi seintele üles Stalinist pilte ja
toimus ulatuslik propaganda ning isikukultus. Kuna kirjanikud, kes ei ülistanud NSV Liitu, olid rahvavaenlased, siis nad said suurte kannatuste osaliseks ning neile kehtestatud repressioonid pärssisid tugevalt nende loomingut, ka Jaan Krossi loomingut. Paljud noored kirjanikud ei hakanud isegi proovima kätt kirjutamises, teades tagajärgi ning see tõi kaasa tohutult suure andekusreservi kadumise. Nagu näidendis kajastatud, siis Jaan Krossilt taheti vastu ta tegelikku
tahtmist Nõukogude võimu poolt tellida venekeelseid tõlkeid raamatutest, kuna kuuldi, et ta on sorav keeltes ja teistesse keeltesse on tõlkinud.
Samuti mõjutas NSV Liidu võim Jaan Krossi vägivaldsel viisil, näidendis kajastatakse seda, kuidas võimude heaks pealtkuulajad tema privaatsust rikkusid ning ka hambad sisse lõid. Kuna kõik kartsid pealtkuulajaid, siis valitses pidev hirm ja valvelolek ning salatsemine ja varjamine, isegi siis, kui tegelikkuses polnud nõukogude võimust kedagi ligidal. Selline pidev hirm tekitas paranoia ja üldise neurootilisuse rahva ja ka näidendi tegelaste seas. Aeg oli selline, mis olude
sunnil sundis vaba tahte ära võtma. Tehti võimude ees head nägu, et pääseda repressioonidest ja saada tööd, ent tegelikult põlastati võimukandjaid ja võimude heaks töötajaid. Sedasi käitus näidendis näiteks Alma, Jaan Krossi platooniline elukaaslane Siberis, kui võimukandja ees kabinetis tegi kõik, et olla meele järele. Oluline oli talle, et Jaan Kross tööd saaks, isegi, kui ta tegelikult ei pooldanud nõukogude võimu. Aastal 1953 suri NSV Liidu juht Jossif Stalin ning algas küüditatute naasmine Siberist, massiline naasmine toimus 1956. Ühtlasi leevenesid repressioonid ja toimus üleriigiline lein, korraldati kultuslikud matused. Ka Jaan Kross, olles ikka veel noor mees, aga läbielatu tõttu elukogenum, pöördus tagasi Nõukogude Eestisse, südames kindel soov ja tahe saada kirjanikuks. Kui üldse miski Krossi vaimu rasketel asumiseaastatel elus hoidis, siis oli see just tegelemine vaimsete huvidega – lugemine, tõlkimine, kirjutamine. Sellest saab kinnitus ka palju korratud tõsiasi – hariduse omandamine noores eas on oluline, sest mis tahes eluraskustest, repressioonidest jm hoolimata on see vara, mida ei saa ära võtta ükski võim ega röövel – haritus on see, mis aitab inimesel jääda inimeseks igas olukorras.
Näidend oli suuremas plaanis tõsielul põhinev. On tõepärane asjaolu, et Jaan Kross saadeti asumisele Venemaale, kus elas läbi rängalt võimu ja vaimu vahel võitlust. Samuti näidati näidendis Alma Vaarmani ja Jaan Krossi platoonilist suhet realistlikult ning asumisel ja ka hiljem elus olid nad üksteisele äärmiselt suureks toeks. Tegelikkusega kooskõlas on ka Jaan Krossi esimese naise Helga Pedusaare, näidendis Hilja, olemasolu ja see, kuidas ta raha saatis Siberisse, mille eest Jaan Kross ostis asumisel endale ja uuele naisele elamise. Paljud dekabristide naised hukkusid oma mehega asumisele kaasa minnes, seega Helga otsustas Eesti territooriumile jääda ajaks, kui Jaan Kross ära saadeti. Tema armastus ilmselt ei olnud nii suur nagu dekabristide naistel 19. sajandi alguses, kes olid valmis armastuse nimel ka hukkuma –
aga kes saaks noorele naisele seda pahaks panna. Jaan Krossi ja Helga Pedusaare abielu oli sõlmitud väga noorelt ja sai kesta väga lühikest aega. On tõetruu, et Helga lahutas Jaan Krossist ühepoolselt selle ajaga, kui ta ära oli. Helga oli kirjastuses toimetaja ning olla rahvavaenlasega abielus polnud sotsiaalselt olulisel kohal töötajale aktsepteeritav ja asumisele saadeti enamasti tagasisaamise võimaluseta, mis oli ka põhjuseks, miks Jaan Krossil tekkis Siberis uus suhe
Helga Roosiga. Oli see siis armastus või teineteise toetamine rasketes oludes, kas Kross seda isegi mõistis. Fakt on muidugi see, et vabas ühiskonnas poleks see liit ilmselt sündinud – Eestisse tagasi jõudes lagunes Siberis sõlmitud suhe paari aastaga. Samuti tegeles Kross tegelikkuses ka tõlkimisega, proovides asumisel olles võimalikult palju erinevaid viise, kuidas end kehtestada kirjanikuna ning töötada. On ka teada, et Jaan Kross ka päriselus sai Siberis olles pikselöögi, nagu näidati näidendis, mis põhjustas talle Lichtenbergi figuuri. Olustik ja elutingimused Siberimaale saadetud eestlastel näidendis näisid küllaltki realistlikud ja eeldatavad ning kuigi mind polnud Siberis kohal seda nägemas ega tajumas, siis olen ma üpris veendunud, et antud kõhedus ja õõnsus, mida näidend vaatajaskonda tundma pani, esines seal ka kohapeal päriselt. Kõige hullem oli kindlasti lõpliku määramatuse tunnetus – kas see siis ongi minu elu nüüd ja igavesti, elu läheb mööda ja midagi muud ei tulegi? Seda tajus ka Kross väga valusalt, sattudes ahastusse, et ta mõtlemata lubas kahe aasta pärast tõlkida Lagerlöfi rootsi keelest vene keelde – sellega ta justkui aktsepteeris mõtte, et ta jääb Siberisse igaveseks, ja selle tajumisel tabas teda õudus. Nagu kirjutas Viiding: „Mis on see inimese osa siin laias ilmas? / End mitte ära magada / pea seda silmas“ – Jaan Krossi, ja küllap paljude väljasaadetud intelligentsete inimeste, kõige suurem hirm Siberis oligi, et elu läheb mööda ja midagi polegi tehtud.
Sellele vaatamata polnud kõik näidendis tõetruu ning kunstilisel eesmärgil esines ka fantaasiat, et kanda edasi meeleolu ning sümboleid. Näidendis esinenud fantaasia alla saab lugeda näiteks sümbolina kasutatud hakk Jaaku, kes väljendab aegade sidet näidendis, ilmudes nii Eesti NSVs kui ka Siberimaal Krossi elus, tuues tagasi mälestusi möödunud aegadest ja sellega kaasnevatest hirmudest ning pealtkuulajatest. Siberis Krossil küll oli sellenimeline hakk, aga Eestisse ta teda ju ometi kaasa ei toonud. Sümbolina oli see aga näidendis väga mõjus.
Tänapäeval pole kindlasti enam nii ränk võimu ja vaimu võitlus, nagu on näidendis kajastatud, ent see siiski eksisteerib. Inimkonnas on kaua olnud konflikte südamehääle järgimise ja ühiskonna heakskiitu soosivate valikute valimise osas ning see pole tänaseni kuhugi kadunud. Kuigi tänapäeval pole see repressioonide kontekstis, siis endiselt on teemasid, mis on ühiskonnas aktsepteeritavamad ja leidub siiani tabuteemasid. Inimesed pelgavad teadmatust ja
põlgavad uut, seega kõneldes vähemlevinud arvamustest on inimene pidevalt valiku ees, kas riskida oma mainega või mitte. Kuigi riskides on võimalus korda saata midagi suurt, siis nagu oli ka nõukogude võimu ajal, siis vahel on kergem toota nii-öelda halli massi kirjandust, mis tagab suurema tõenäosusega edu rahvale tuttavate ideede tõttu. Kuigi ühiskond tänapäeval muutub aina aktsepteerivamaks ebatavalise osas, siis pole konservatiivsus kuhugi kadunud.
Tänapäeva inimesel on etendusest õppida järgima oma kirge, ajama taga oma tõde ja õiglust, isegi kui see on riskantne, sest mis mõte on elada, kui see elu möödub oma potentsiaali pärssides ja tõelisi soove pidurdades. Jaan Kross, vaatamata repressioonidele, ei saanud kunagi nõukogude võimu ja juhte tõsimeeli ülistavaks kirjanikuks ja jäi truuks iseendale. Nähes saatuse kätt tasumas teda õigele rajale jäämise eest, peaks see inspireerima ka tänapäeval inimesi. Jaan Krossi romaane loevad ja armastavad inimesed tänapäevani, aga kas keegi mäletab 21. sajandil veel sellist kirjanikku nagu Leberecht ja teab tema romaani „Valgus Koordis“? Ja oleme ausad – miks peakski teda mäletama, kuigi omas ajastus oli ta ülimalt respektaabel kirjanik, Stalini preemia laureaat ja puha?!
Näidendi kirju sõnavaraga süžee ja sümbolistlik kõneviis, kujundlik lavakujundus ja melanhoolset meeleolu edasikandvad karakterid koos hingestatud näitega eesti luulest luuletusega ,,Imeline laas’’ muutsid näidendi vaatamise värvikaks ning andsid võimaluse ajas rännata. Näidendit vaadates kadus ajataju ja pealtvaatajad unustasid end. Jaan Undusk on loonud igat meelt kaasahaarava näidendi, mis paneb vaatajat tundma, nagu nad viibiksid ise selles ajastus, koos nende inimestega, tundes tegelastele kaasa. Samuti peegeldavad näitlejad oma tegelasi eripäraselt viisil, et ka tegelased, kes pole fookuspunktis stseenis, suudavad tõmmata tähelepanu oma vaevu hoomatavate nüanssidega rollis ja mängida end sedasi omamoodi suureks. Väärt on mainida ka laval valitud mööbliesemeid, kaunistusi ja isegi
serviisi, mis on truud ajastule ja mille kaudu noorem publik saab kirevama ettekujutuse reaalsest elust 20. sajandi teise poole Nõukogude Liidus ning vanem publik tunneb äratundmisrõõmu kurblikust peatükist nende endi elus. Pean tunnistama, et mind hakkas huvitama taustapildina kujutatud maja, kus Jaan Siberist naasnuna esimest abikaasat külastas – uurisin ja lugesin pärast näidendi vaatamist, mis maja see selline oli, ja leidsingi – Helga Pedusaar elas 1950. Aastate keskel Suur-Karja ja Pärnu maantee ristmikul olevas majas, mis tegelikult kohe draamateatri vastas olemas on, selle leidmine tekitas minus äratundmisrõõmu ka pärast teatrist lahkumist.
Antud näidendiga seostub minu jaoks mängufilm ,,Seltsimees laps’’, mis põhineb suuresti Leelo Tungla isiklikel mälestustel, kajastades Nõukogude Eestit lapse silmade kaudu. Filmis pakuti Tambet Tuisule õppealajuhataja rolli, mille nimel ta oleks pidanud lahutama oma nii-öelda poliitvangist naisest, kes oli Siberisse saadetud. Samamoodi pandi ka Jaan Krossi esimene naine Helga tema toimetaja töökohaga seoses sellise valiku ette. Erinevus seisneb selles, et Helga valis töökoha üle oma abielu, ent draamafilmis ,,Seltsimees laps’’ valis Feliks ehk Tambet Tuisk oma abielu säästmise. Äratundmisrõõmu pakkuv paralleel nende kahe näite vahel on ka tõsiasi, et Tambet Tuisk mängis nii Jaan Krossi kui Felix Tungalt. Tõenäoliselt Tambet Tuisk jääbki minu jaoks seda ajastut sümboliseerima, olles teinud kaks nii tugevat rolli näitlejana.
Jaan Unduski näidend ,,Suur Siberimaa’’ on väärt vaatamine laiale publikule, pakkudes ajastu tajumise võimalust noorematele ja äratundmist vanematele vaatajatele. Vaatamata kultuurilooliselt olulistele aspektidele pakub see ka esteetilist panust teatrimaailma, mis hoiab inimest terve näidendi vältel tähelepanelikuna. Ka tänapäeva ühiskond leiab näidendist temaatikaid, millega samastuda ning millest õppida, vaatamata muutunud olustikule ning võimule. Ajalugu kordub ühel või teisel moel ning antud näidend pakub võimalust õppida teiste teekonnast ilma nende raskusi ise läbimata.