Tanel Tomson, Draamateatri leht, kevad 2023
Jurist ja teatrivaatleja Steven-Hristo Evestus vaatas „12 vihase mehe“ lavastust ning nägi mustreid, mida kasutades me ühiskonna liikmetena oma hukkamõistvaid otsuseid jagame.
Lavastaja Hendrik Toompere on lavastuses üsna tinglikuks viinud nii tegevuse aja, ruumi kui ka osatäitjate soo ja seda eesmärgiga välja puhastada ning suurde plaani tuua üksteise mõjutamise, manipuleerimise intriigi.
Jah, ma olen täiesti päri, et selles lavastuses on esiplaanil mitmed väärtusküsimused, mitte kohtuasi oma faktiliste asjaolude ja konkreetselt määratletava ühiskondliku taustaga. Minu jaoks oli üks olulisi teemasid inimelu üle otsustamise ülesanne. Kui tuleme ühiskonna liikmetena kokku, olgu siis vahetult või online-kanalites ning hakkame arvamusi ja hinnanguid andma, siis teeme seda tihtipeale mõtlemata, keda ja kuidas meie tegevus tegelikult mõjutab. Ka need kaksteist vandekohtunikku tulevad ju kokku, et ühele inimelule hinnang anda.
Teine oluline lavastaja sõnum on seotud meie nihkes arutelukultuuri arendamisega. Selle lavastuse eesmärk ei ole ju põnevusloo lõpuks välja selgitada ja publikule teada anda, kas üks poiss tappis oma isa või mitte. Pigem on fookuses see, kuidas ning milliseid võtteid ja viise kasutades on võimalik ühisele arvamusele jõuda. Lavastus paneb väga tõsiselt mõtlema selle üle, mis on need tõkked igapäevaelus, mis takistavad ühisele arvamusele jõudmist.
Kolmas oluline küsimus on see, mis argumentide pinnalt on võimalik jõuda õigustatud või põhjendatud seisukohale. Lavaloos opereeritakse juriidilise mõistega õigustatud kahtlus – et kellegi suhtes karmide ja pöördumatute tagajärgedega menetlusotsuseid vastu võtta, peab süüdistus olema igati õigustatud ja vettpidav. See eeldab argumentide hoolikat ja objektiivset kaalumist ja hindamist. Kui alguses on tihti kõik pealtnäha väga selge, siis loo arenedes ja info lisandudes võib sageli tõdeda, et tegelikult ei ole miski veel selge.
Kui tihti tuleb kohtumenetluse käigus tegelikult seda ette, et alguses on kõik väga selge ja menetluse käigus muutub asi ebaselgeks?
Eestis pole vandekohtunikke, kuid kohut peetakse raskemate kuritegude puhul tihti kahe rahvakohtuniku osalusel. Kohus läheb ka Eestis otsust tegema nõupidamistuppa ja see, mida nõupidamistoas arutatakse, jääb saladuseks. Aga aastaid protsessides süüdistaja poolel olnuna võin öelda, et loomulikult on võimalik mingi tõendi esitamise või tunnistaja ülekuulamisega, kasvõi üheainsa küsimuse ja vastusega, kõik seni teada olevad faktid pea peale paisata. Mis tähendab, et asjaolud ja versioon võib kohtumenetluse kestel vabalt muutuda nii süüdistaja kui kaitsja jaoks. Võib juhtuda ka see, et tühiseks muutuvad kõik tõendid, mis viitasid algselt inimese süüle ning seejärel tuleb menetlus üldse lõpetada ning taotleda inimese õigeksmõistmist juba kohtusaalis. Kaheldes ei saa kedagi süüdi tunnistada.
Kohtusaalis toimuv meenutab sageli veidi laval esinemist, kus kaks osapoolt vahetavad näitlejameisterlikke repliike kohtuniku silme all.
Veenval esinemisel on õiguslike argumentide ja tõendite kõrval teenitud koht. Süüdistaja ülesanne on siduda tõendid ära selliselt, et kohtul tekiks veendumus inimese süüdiolekust, kaitsja ülesanne on kohut selles kõiges kahtlema panna või kui see pole võimalik, sest tõendid on sedavõrd tugevad ja vettpidavad, siis vähemalt taotleda leebemat karistust. Olulist rolli mängib, kui veenvalt suudetakse oma argumente esitada ja tõenditega siduda või kahtlusi tekitada. Kohtunik hindab asja sisuliselt, aga kui tulevad mängu ühiskonna liikmed, kas vandemehed või rahvakohtunikud, siis võib nende otsus kalduda just selle kasuks, kelle esinemine oli veenvam ja selgem ning ühtis nende endi väärtushinnangutega. Professionaalset menetluspoolt tuntakse ära tema esinemisoskusest. Seega ei maksa alahinnata veenmise jõudu, sest siin peitub võimalus ka musta valgeks rääkimiseks ja kui kaitse sellega hakkama saab, siis see ongi profi tunnus. Otsuse tegija seisukohalt peab lõpptulemus aga millelegi vettpidavale tuginema, nii nagu juhtub ka selles lavastuses. Ega vandemehed ei jõudnud otsusele oma suvast lähtuvalt, vaid ikka kahtlemise, kaalumise ja arutamise tulemusena.
Need kaksteist inimest, kes sellesse kinnisesse ruumi autori tahtel kokku on toodud, on justkui läbilõige ühiskonnast, väga erineva sotsiaalse taustaga inimesed, kes toovad arutellu kaasa oma sotsiaalse slepi. See, kes õigeks või süüdi mõistab, on justkui terve ühiskond.
Jah, see on oluline, et lavastus toob meieni läbilõike ühiskonnast ja ühiskonnas toimuvast. Kuritegusid lahendades tehakse otsused riigi nimel ja kohus teeb oma otsuse kehtivast õigusest ja oma südametunnistusest lähtuvalt ja ei tohiks seejuures lasta ennast avalikul arvamusel mõjutada. Halvimatel juhtudel võime menetluse tulemust oodata kuni kümme aastat ning selle aja jooksul on ajakirjandus ja kohtukroonikat tarbivad inimesed oma seisukoha juba kujundanud ning kohtuotsus võib tulla ootamatu üllatusena. See ongi üks ühiskonna probleeme, millele lavastus tugevalt viitab – kipume hinnanguid andma ja ühiskondlikku hukkamõistu väljendama võimalikult kiiresti ning oleme targad kohtupidajad asjaoludesse sügavamalt süüvimata. Samas on alati koht ka ühiskondlikul hukkamõistul, kuid vaid see ei anna alust süüdimõistmiseks. Otsustajate puhul ei tohiks hakata rolli mängima isiklikud eelarvamused, mis võivad kõige sagedamini olla seotud süüdistatava sotsiaalse tausta, rahvuse, soo, seksuaalse sättumuse jms. Seesugused sildistamised ei tohiks mingil juhul üle kanduda kohtupidamisse, nii nagu lavastuses see kahjuks aeg-ajalt pinnale tõuseb. Aga kui laval on läbilõige ühiskonna liikmetest, siis nad ju esindavadki justnimelt kõiki neid eelarvamusi ja isiklikke frustratsioone ning seega nõuab seadusliku ja õiglase otsuseni jõudmine aega.