Andrus Karnau, Postimees, 22.06.2024
Elin Toona mälestusteraamatut «Pagulusse» pole võimalik käest panna enne, kui lõpulehekülg loetud. Niisamuti hoiab Mari-Liis Lille ja Priit Põldma lavastus «Üks helevalge tuvi» peos kuni viimase stseenini.
Elin Toona kirjutab halastamatu otsekohesusega. Ta armastab detaile. Pisikestes lugudes peitub tal terve maailm. Lill ja Põldma lavastavad suurejoonelise hooga, nad armastavad tugevaid kujundeid ja ka pisikesi esemeid. Ometi on midagi nende lavastuses läinud kaduma.
«Üks helevalge tuvi» kujutab pagulusse minekut pigem põneva seikluse kui traagiliste sündmuste jadana, millest Elinil, tema emal ja vanaemal õnnestus imekombel elusa ja peaaegu tervena läbi tulla. Lavastus maksab lõivu püüdele vaatajaid hoida turvalises tsoonis, kus kõik läheb mööda ja miski pole hirmus.
Lavastajad on ehk end lasknud eksitada Elin Toona mälestusteraamatu helgel toonil. Autor on valinud väikese tüdrukuga juhtunu kirjeldamiseks lapselikult naiivse tooni. Lugedes see vaid süvendab õõva, teatrilaval seda nähes aga läheb kontekst kaduma. Nii polegi ime, et Eliniga Saksamaal juhtunud jubedused tekitavad publikus naeruturtsatusi. Kui vaataja polnud mälestusi lugenud, ei saagi talle seda pahaks panna.
Elin Toona kirjutas justkui muiates. Kuidas teisiti ta olekski pidanud seda tegema, kui ta jutustas iseendast. Hädaldamine ja nutt pole tema stiil. Vaprus oli talle juba sündides Haapsalu lapsepõlvekodunt kaasa antud.
Lavastuse lõpus astub Elin Toona videopildis lavale. Ta pigem püüab enda üle nalja heita, lõbustada vaatajaid. Ilmselt seda on ta tahtnud teha ka oma raamatutega, olla loetud ja kirjastatud. Aga kas ühe sõjapõgeniku, hilisema kirjaniku ja nüüd taas kodumaale elu viimaseid aastaid veetma tulnud vapra naise lugu peaks ikkagi olema jutustatud lõbustavas võtmes? Mind jäi see häirima, see segab mind siiani.
«Üks helevalge tuvi» on turvaline ajalooline draama, mis ei heida kinnast peaaegu mitte kellelegi. Ainsad, kes riivamisi pehme lätsatusega pihta saavad, on Haapsalu ametnikud, kes Elin Toona tema lapsepõlvekodu krundist ilma jätsid. Lavastus püsib koos Teele Pärna ja Kaie Mihkelsoni andel. Lavastajad on jätnud ruumi näitlejatele hullamiseks, nii sünnib terve rida pisikesi rolle, mille tipp on Laine Mägi jänes. Ebaõiglane oleks jätta nimetamata ka Brita Solli loodud Liki Toona, aga ka Emili Rohumaa rollid, samuti Kristo Viiding ja Richard Ester ning Daniel Coll.
Õigupoolest lavastus oligi üles ehitatud nii, et seal oli kolm peategelast ja terve hulk sutsakaid. Kõnekaid ja täiuslikke pisirolle. Särava tegelaste fragmentaariumi lõi Priit Põldma mullu suvel Saueaugul lavastatud «Kotka tees taeva all». Elin Toonagi lugu võib pidada mõtteliseks järjeks Saueaugul tehtud kultuuriloolisele triloogiale.
Draamateatri lavastamismasin töötab õlitatult. Mängukoht, vana tootmishoone Haapsalu lähedal Uuemõisas, on meisterlikult kasutusele võetud. See oleks nagu statsionaarne mängupaik liikuva lava, esindusliku valguspargi ja helivõimendusega. Jõukal riigiteatril pole ilmselt millestki puudust. Rasmus Puur on kirjutanud lavastusele taustamuusika. Lepo Sumera sümfooniad on Puuri loodut üsna tugevalt mõjutanud. Aga see ei loe, sest muusikaline kujundus töötas tervikuna laitmatult.
Millest ma küll ka aru ei saanud, oli lavastajate valik, et olulised stseenid mängitakse inglise keeles. Jah, Elin Toona kirjutas inglise keeles, tema poeg ei oska eesti keelt, aga kas sellepärast oli vaja ohverdada lavastuse mõistetavus? Tähendab, ma saan aru, miks lavastajad nii tegid, aga kas see oli ikkagi vajalik? Lühemad dialoogid vene ja saksa keeles võisid tõesti arusaamatuks jäädagi, aga ingliskeelsed olid olulised, et lavalugu Elin Toonast mõista.
Teatrikunst ei ole pööblile, aga viimase rahvaloenduse andmeil oskas inglise keelt 48 protsenti rahvastikust, üle 65aastaste hulgas on see oskus alla 20 protsendi. Vanemaealisi inimesi oli etendusel silmatorkavalt palju. Tõlkemasina abil saaks selle takistuse ületatud. Niisamuti aitaks tõlge saali tuua ka välismaalased. Elin Toona mälestusteraamat oli lõppude lõpuks rahvusvaheliselt edukas. Miks ei võiks lavastus «Üks helevalge tuvi» olla menukas Eestis elavate välismaalaste hulgas, kui eesti keel tõlkida?
Lavastuse kõige olulisem liim peitub ikkagi Teele Pärna andes. Ta mängis last, aga tegi seda nii, et ta mängis täiskasvanut, kes omakorda mängis last. Terve hulk stseene püsisid mu meelest koos ainult Teele Pärna häälel, tema tämbril, tema meeleheite või vapruse varjundil, mis ta oskas oma kõnesse põimida.
Kui lavastajad Mari-Liis Lill ja Priit Põldma tahtsid vaadata Elin Toona elu kõrvalt, mitte mängida tema elu, siis just nii see lõpuks töötaski. Lavastus oli üsna kaine ja kiretu mälestusteraamatu ümberjutus, valitud olid teemad ja lõigud, mida oli võimalik mängida. Elin Toona jäik protestivaim, tema alistamatus põgenikule kaela määritud oludele läks sellega aga jällegi suuresti kaduma.
Elin Toona mälestusteraamatu üks tähelepanuväärsemaid osasid kõneleb hariduslikust segregatsioonist, mis pärast teist maailmasõda Inglismaal seadustati. Elin oli üks selle ohvreist. Nii nagu veel terve põlvkond Inglise lapsi. Eestiski on populaarne seisukoht, et ülikoolis pole tarvis kõikidele tahtjatele humanitaaralasid õpetada, selle asemel võiks õppida puutööd või muud vabrikutöölise eriala kutsekoolis. Viimase väite esitajad jätavad ütlemata, et lõikavad nii noored inimesed ära nii haridusest kui ka eneseteostusest.
See-eest on lavastuses esile toodud omandireformi ebaõiglus, kui lavale astuvad NKVD-lasi meenutavad, tõsi, hallides tolmumantlites uue Eesti vabariigi ametnikud, kes Elin Toonat mõnitades võtavad talt ära õiguse saada tagasi vanatädi krunt, mille praegune turuväärtus kaugelt üle poole miljoni euro. Tolmumantlite stseen oli lavastuses erandlik, sest ta astus kõrvale turvaliselt sissetallatud loo rajalt.
Suur osa toonastest otsustajatest on veel elus, Haapsalus teatakse väga hästi, kes need inimesed olid, kes liigitasid Elin Toona «vähetähtsaks väliseestlaseks». Nüüd on nad vähemalt mõneks õhtuks laulu sisse pandud. Nii nagu mõtteliselt ka need mõjukad haapsallased, kes Elin Toona mõned aastad tagasi linna aukodaniku tiitlita jätsid, tuues põhjenduseks, et «mina ei tea sellist kirjanikku».
Haapsalus pole elukutselist teatrit. Draamateatri lavastus täidab läänlaste jaoks ka kogukonnateatri rolli. Nii et kokkuvõttes oli «Üks helevalge tuvi» kui väike ime. Me keegi pole täiuslik.