Heili Sibrits, Postimees, 28.11.2025
→ Hanna Jaanovits teeb suurepärase (kehakeelse) rolli
→ Karmo Nigula on laval väga tugev ja veenev
→ Merle Palmiste mängib usutavaks suurima muutuse
Tõnis Niinemets on geniaalne näitleja, paduandekas, aga mitte ainult. Ta ei tule lavale sisemise pingeta, kuigi saaks ja võiks, sest selle andega teeks iga rolli lõdva randmega ära.
On näitlejaid, kes vallutavad lava energiaga, ja neid, kes teevad seda vaikusega. Tõnis Niinemets suudab teha mõlemat – ja nüüd viib ta vaataja paika, kus naljad enam ei päästa. Seal ei ole mugav. Seal tuleb vaadata otsa millelegi, mida me enda sees hoolega väldime.
Aga Niinemets pole ainus põhjus, miks tasub minna vaatama Eesti Draamateatri uuslavastust «Caligula». See lavastus ei paku mitte ainult suurt rolli, vaid ka suurt peeglit. Ja mitte kellelgi ei jää oma nägu nägemata.
Hirm muudab
Caligulal on piiramatu võim. Mis aga on piiramatu võim? See, et mitte miski – ei seadused-reeglid, inimeste kokku lepitud, eetika või südamega seotud piirangud – teda ei takista. Caligula teeb, mis tahab: tapab, vägistab, alandab, piinab.
Toompere lavastuses vaatajale neid jõledusi ei näidata, aga me näeme, kuidas muutuvad Caligula kaaslased, kuidas hirm röövib enesekindluse, julguse vastu vaielda, tekitab soovi end ruumis nähtamatuks võluda, kuidas nad sõnatult taluvad vägivalda. Ainult siis jätkub neil südikust natukenegi vastu hakata, kui ohus on konkreetselt nende elu, aga ka siis vaid alandlikult paludes või paanikas kisades. Nad ei astu teiste eest välja.
Seega on nad samasugused mölakad kui Caligula. Lavastuse lõpus kuvatakse lavale videopilt, kus kõikide tegelaste näod ühte sulanduvad, muunduvad ühest teiseks. Toompere lavastus ei räägi Putinist ega Trumpist, see on etteheide meile kõigile. Toompere näitab, kui ohtlik on selline vabadus, karistamatus, nagu Caligula on endale võtnud ja mida tema ümber olevad inimesed aitavad tal ellu viia.
Olin šokeeritud, kui mõned nädalad tagasi tuli uudis, et Bosnia sõjas müüdi Itaalias jõukatele inimestele võimalust snaiperina tsiviilisikuid tulistada. Sest see ei juhtunud 2000 aastat tagasi, vaid aastatel 1992–1996, ja seega pole välistatud, et praegugi müüakse kusagil samasuguseid pääsmeid, arvatavasti on lihtsalt hind tõusnud. Väidetavalt maksis ühe inimese tulistamine praeguses vääringus kuni 100 000 eurot, laste tulistamise eest nõuti rohkem raha.
Miks peaks arvama, et Charea, Mucius, Senectus, Metellus, Lepidus, Patricia, Scipio või ka Helicon ei teeks kõike sedasama, mida teeb Caligula? Hirmust vahele jääda, karistuse hirmust?
Sama palju kui «Caligula» räägib võimust, räägib ta ka hirmust. Kuidas hirm muudab inimest.
Võimalik, et praegusel raskel ajal on keeruline peeglisse vaadata ja pigem tahaks Eesti Draamateatri laval näha ühte kerget ja rõõmsameelset komöödiat. Olen veendunud, et Tõnis Niinemets oleks ka seal geniaalne, ent nalja asemel tuleb praegu maailmaga tõtt vaadata.
Tagumiku roll
Kui Tõnis Niinemets on laval, on laval ka Hanna Jaanovits, kes mängib Caligula õde Drusillat. Nende vahel polnud vaid õe-venna armastus, vaid ka keelatud seksuaalsuhe, väidetavalt armastus. Lavastuse alguses saame teada, et Drusilla on surnud ning valust hullunud Caligula paleest põgenenud, keegi ei leia teda üles.
Hanna Jaanovitsi roll on ses lavastuses kõige keerulisem, sest see on ülimalt füüsiline, enamiku ajast on ta publiku poole seljaga, tema uhke parukaga kukalt katab mask, kiretu valgeks võõbatud pale, millel liikumatud huuled ja silmad. Ent Drusilla pole liikumatu, vaimule omaselt on ta igal pool. See, kuidas Hanna Jaanovits suudab selja ja õlgade abil kohalolekut tekitada, on imetlusväärne. Niinemets valitseb lava, aga Jaanovits on tema vari, samas on nad võrdsed, nad on sama tugevad, kui kuuvalguses seisev inimene ja tema vari olla saab.
Jaanovitsi rollist rääkides ei saa mööda minna tagumikust, sest tema seda kehaosa eksponeeritakse kui täiuslikku kunstiteost, suure meistri marmorskulptuuri. Või on hoopis tegemist naisnäitleja kehalise omapära ärakasutamisega, et rõhutada Caligula ahvatlust? Väidetavalt oli Caligula seksihull, keppis kõike ja kogu aeg. Niinemetsa tegelane pole tiirane, vaid külmalt kalkuleeriv ja seksi oma üleoleku näitamiseks kasutav tüüp. Tiirasust kujutavad ennekõike Jaanovitsi Drusilla vägagi kõnekad poosid. Jaanovits teeb superrolli.
Põnevat partnerlust Niinemetsaga pakub ka Scipio roll Karmo Nigulale. Scipio ei lömita Caligula ees, tema hirm on teistsugune, tema heitlused hea ja kurja vahel on nähtavad, seega teeb Nigula väga tugeva ja veenva rolli.
Truudusest jõudu ammutav enesekindlus saadab ka orjast vabameheks saanud Heliconi, keda kehastab Andres Puustusmaa, ning Britta Solli mängitud Caligula armukest Caesoniat.
Need kolm armastavad ja mõistavad Caligulat, ent kas see armastus pole samuti hirm? Seega on lõpuks ikkagi kõik üks, kõik Caligula ümber olevad inimesed aitavad tema tegudele vaikimisega kaasa, ükskõik, mis motiividel nad ka vaikiks.
Ajalugu tänapäevas
«Caligulas» on laval raskekahurvägi, eelnimetatud näitlejate kõrval teeb üle pika aja uue rolli Tõnu Kark (tuntud headuses, pakkudes äratundmist, samas üllatades), Gert Raudsep (tugev roll, näha, et sisemiselt läbi mõeldud ja põhjendatud, huvitavad nüansid), Christopher Rajaveer (rõhub koomikale, suurepärane täiendus ansamblisse), Merle Palmiste (teeb läbi kõige suurema muutuse, uhkelt naiselt röövitakse kõik. Kui esimestel minutitel ma tema murdumist ei uskunud, siis lavastuse lõpuks oli ta mind vägagi veennud. Õnnestumine.).
Raimo Pass ja Markus Luik jäävad tõenäoliselt algmaterjali tõttu kõige kahvatumaks, aga olen kaugel sellest, et nende kallal norida. Norida selle lavastuse kallal ei taha tegelikult üldse, pigem veel kiita, sest lavastaja ja seekord ka valguskujundaja rollis olnud Toompere kõrval oli kunstnik Elisa Sinisalu, kelle loodud ruum on nutikas ja kõnekas.
Väga tabav on taas Lauri Kaldoja helikujundus.
Videokujundajaks on märgitud tagasihoidlikult Ura Sihet ja see ongi võib-olla üks kõige küsitavam element ses lavastuses. Kas lavastus oleks midagi kaotanud, kui tagaseinale projitseeritud videot poleks olnud? Võimalik. Samas on lõpuvideo mõjuv, rõhutades lavastaja sõnumit, mida Scipio oli Caligulale öelnud: me kõik oleme üks.
Aga mis eriti uhke – kostüümid.
Ei, see pole ajalooline lavastus, Toompere on toonud Caligula tänapäeva, see on ainuõige.
Kas ma soovitan vaatama minna? Nii ja naa. Esiteks on piletid niikuinii praegu välja müüdud. Kui uued müügile tulevad, siis ikka, kuigi tuleb arvestada, et see on tõsine ja raske vaatamine. Kuid vajalik.
No ja Tõnis Niinemets on parem kui varem, ta läheb iga rolliga, iga lavastusega aina nüansirikkamaks, aina sügavamaks, aina võimsamaks. Toompere oli Camus’ näidendit kaua mõttes kandnud; väga hea, et ta seda varem ei teinud, sest praegu on Niinemets sellesse rolli just nii õige, et raske on ette kujutada kedagi teist. See roll jääb kindlasti Niinemetsa tugevaimate sekka, «elu parim» ei taha öelda, sest neid parimaid on kindlasti tulemas veel ja veel.
Maskid, maskid, maskid
Niinemetsa Caligula muudavad erakordseks tema sisemised heitlused. Caligula on ummikus, ta on kaotanud kompassi ja elu mõtet otsides valib ta tee, millel saab kasutada inimesi katsejänestena. Kas ta on lihtsalt õel, kehastunud kurjus? Ei. Just see teebki Eesti Draamateatri «Caligula» raskeks vaatamiseks, Niinemetsa Caligula on sellest kambast kõige elusam, usutavam, teda on võimalik mõista. Niinemets näitab Caligula kõhklusi, me näeme, et ta mõtleb ja otsib. Ta pole lõbu pärast pöörane ja kuri.
Ülejäänud pole temast sugugi moraalsemad inimesed, nad on kamp tundeid ja mõtteid võltsnaeru ja kõigega nõustuvasse argusesse varjavaid maskides orje – oma hea elu, hüvede orje. Privileegide säilitamise nimel lähevad nad kaasa Caligula piirideta maailmaga, just nemad võimaldavad Caligulal kõike seda teha.
P. S. Kuna Drusilla ja Patricia Camus’ näidendis täielikult puuduvad, oleks põnev analüüsida, miks on sedavõrd seksuaalselt laetud naiskarakterid 2025. aasta «Caligulas» lavale toodud.