Pille-Riin Purje, PM Nädal, 04.06.2021
“Eesti matus” on võrreldav Kruusvalli “Pilvede värvidega”
Fenomeni on loonud näidendi, lavastuse, lavakujunduse ja näitleja ühisosa
Eesti Draamateatri “Eesti matus” faktides
Oo, mida kõike võiksid jutustad need puuriidad Eesti Draamateatri laval, Pille Jänese vaimustavas kujunduses! Mida pajataksid veel nood väljavalitud puuhalud, mis Tõnu Kargi Karla poolt kirvega hoogsalt ja efektselt lõhestatud!
Andrus Kivirähki “Eesti matus” Priit Pedajase lavastuses esietendus 8. juunil 2002. Viimane etendus toimub 9. juulil 2021, kui see ikka tõesti tõsi on?! Üheksateist aastat on ühele lavastusele soliidne ja hämmastav eluiga. Tundub, et adekvaatse nekroloogi “Eesti matusele” suudab kirjutada ainult Ivan Orav.
Aga tagasi lätete juurde. Oma teatrimuljete märkmikus kirjutasin “Eesti matuse” esietenduse kohta: “Seda näidendit võrdleksin Kruusvalliga (“Pilvede värvide” tähendus omas ajas) ja veelgi rohkem Kõivuga – Pedajase lavastuste õhustiku kaudu, “Tagasitulek isa juurde” ja “Kui me Moondsundi Vasseliga…”. Kivirähk keerab eestlaste tööarmastuse ja kannatusrohke elu(müüdi) absurdini, loob nukravõitu komöödia. Tegelaste nimed on Tammsaarelt. Sirbi esikaanel käänab Andrus Vaarik oma lühikirjutises loosunglause “Tee tööd ja näe vaeva…” nagu Tammsaare “süüks”, aga niipidi see ju pole, Tammsaare näitab ju, et armastust ei tulnud. Kivirähki tekstis on lõppematu töö, maamajade orjamine, kartulivõtt ja moosid ja puhkepäevadeta elu viidud tõelise absurdini. Aga igaüks tunneb siin ära iseennast või vähemalt oma sugulasi, nii et vaheaja arutlustes elust enesest trumpab elu absurdi üle.”
Seejärel kirjutan rõõmuga värvikast näitlejate ansamblist: Kersti Kreismanni Maretist ja Eelmaa Sassist, Ester Pajusoo Iidast ja Tõnu Kargi Karlast, Martin Veinmanni Indrekust ja Merle Palmiste Tiinast. Ja Lembit Ulfsaki ununematust Tiidust, väärika rühi ja ainuliste tantsupoognatega vana kooli härrasmehest. Tiidu monoloog Siberist lõi esmakuulmisel hinge kinni, ei teadnud äkki, kas nutta või naerda.
Viimaks jõuan noore Andrese (Jan Uuspõld) ja tema pruudini: “Lee (ainus mitte-Tammsaare nimi!) on Külli Teetamm: hõljuvam, ebamaisem. Tasahaaval paotub saladus, et Lee on ilmselt näkk või merineitsi, et pulmareis apelsinipuude juurde on veepeegelduses, et noore Andrese juuksekeerud ennustavad uppumissurma – nii et Andrese soov siit ära pääseda viib veevoogudesse… Seda ei öelda otse, see on aimatav (meenub Underi “Merilehmad”), aga see mõõde Kivirähki loos mulle hirmsasti meeldib.”
Nõnda siis ei ole ma algusest peale nõus nendega, kes nägid lavastuses valdavalt karikeeritust või pelgalt lopsakat koomikat. Isegi kui järgmised Lee osatäitjad polnud ehk nii undiinilikud ja kui pikkade aastate rodus mõnikord keegi näitelaval mängulusti-vinti üle keeras, siis see Karla viimne repliik, tühjusse hõigatud “Kibe… kibe…!” jääb mällu kibeda, üldistusjõulise kujundina.
Näidendi, lavastuse, lavakujunduse ja näitlejate ühisosa on loonud “Eesti matuse” fenomeni. Publiku äratundmisrõõm ja -valu taganud pika eluea. Lisaks teatri tahe ja talent “Eesti matust” hoida, näiteks juubelietendusi krutskiliselt tähistada.
Pole siis ime, et Priit Pedajase lavastus õilmitses teatrimaastikul konkurentsitus ainutõlgenduses. Kuni 2019. aastal võttis Üllar Saaremäe “Eesti matuse” lavastada Vene Teatris, lisas isikupäraseid aktsente, olulisim mu meelest finaali elujaatus, surma tasakaalustamine sünniga.
Kohe saame näha “Eesti matust” kinolinal, kaks näitlejat, Merle Palmiste ja Jan Uuspõld, on pärit Pedajase lavastusest, ent filmis uutes rollides. Aga üheksateistkümneaastane lavastus põlistub teatrilukku, mälestuste ja mälestuste mälestuste kaudu.
P. S. Alguses oli Tammsaare. Eesti Draamateater annab “Eesti matuse” viimased etendused 30. juunist kuni 9. juulini Vargamäel. Tammsaarest oled sa võetud ja Tammsaareks pead sa saama.
Eesti Draamateatri “Eesti matus” faktides
• 2021. aasta juuni alguse seisuga on mängitud kokku 276 etendust, lavastust on vaadanud 111 843 vaatajat.
• 2002. aasta suvel mängiti teatri suures saalis suvelavastusena, kuid kuna publikut jätkus, jäi mängukavva ka sügishoojaks.
• 2003. aasta suvel tehti tuur mööda Eesti laululavasid. Etendusi anti 16 paigas.
• Enamik osatäitjatest on olnud üheksateist aastat samad. Lee rollis oli kõigepealt Külli Teetamm. Kui tema lapsepuhkusele jäi, tuli Külli Reinumägi, kes ka üsna kohe lapsepuhkusele jäi. Rolli võttis üle Kleer Maibaum-Vihmar. Kui tema lapsepuhkusele läks, tuli tagasi Külli Reinumägi. 2017. aastal, kui Christoper Rajaveer võttis Jan Uuspõllult üle Andrese rolli, vahetus taas ka Lee osatäitja, kelleks sai Liisa Saaremäel. Viimane Lee-vahetus toimus 2019. aastal, kui Liisa siirdus õppima ja rolli võttis üle Marta Laan. 2017. aastast mängib meie hulgast lahkunud Lembit Ulfsaki asemel Tiidu rolli Tõnu Oja.
• Õmblejate mäletamist mööda pole uusi kostüüme vaja olnud õmmelda. Vaid kõik Leed on omale uued kleidid saanud.
• 2005. aastal käidi lavastusega Riias Balti teatrifestivalil View, kus võideti žüriipreemia, 2006. aastal Moskvas Euroopa maade rahvusteatrite festivalil, 2007. aastal lavastuste vahetuse korras Soome Rahvusteatris, kus anti kaks etendust. (Soomlased mängisid samal ajal draamateatris Sofi Oksaneni “Puhastust”.)
• 100. etendusel ilmusid autori ja lavastaja tahtel lavale täiesti uued tegelased – vanaisa kooliõed, kellest tükis palju juttu, kuid kes tegevusse ei sekku. Laval kehastasid neid Ülle Kaljuste, Ita Ever, Mari Lill ja Kaie Mihkelson.
• 150. etendusel oli laval kohalik matuseorkester. Nagu külakohas juhtub, oli neile töö eest tasutud viinaga. Pillimehed tõusid aeg-ajalt lauast ja käisid pere käest päris palka nõudmas. Mängisid Margus Prangel, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov.
• 200. etenduse järel tuli publiku seast lavale truppi tervitama kikkhabemega härra, kes oli näinud kõiki 200 etendust. Teda kehastas Raimo Pass. Talu keldrist toodi välja sinna aastate jooksul kogunenud moosipurke ja jagati neid publikule (tegelikult olid need muidugi teatriinimeste endi sahvritest-keldritest pärit värsked moosid).
Allikas: https://kultuur.postimees.ee/7264357/uheksateist-aastat-eesti-matust-teatrilaval