„Kaugel on käidud ja maailm avastatud, nüüd on aeg naabritega lähemalt tutvust teha,“ räägib Tiina Kattel, tõlkija ning Tartu Ülikooli leedu keele ja kultuuri lektor.
Millega Ivaškeviĉius Leedu teatris silma paistab? Kuidas te teda kui näitekirjanikku iseloomustaksite?
Marius Ivaškeviĉius on Leedu kultuurielus kindlasti väga oluline figuur – julge, üllatav ja omanäoline nii inimese kui loovisiksusena. Ühes intervjuus nimetas ajakirjanik teda „vallatuks provokaatoriks“, kes ta ka kindlasti on. Samas võiks öelda, et ta on ka omamoodi Leedu Hunt Kriimsilm – ajakirjanik, prosaist, näitekirjanik, filmirežissöör, stsenarist. Ei karda ta ka meelelahutuslikke väljakutseid, näiteks osales ta 2007. aastal Leedu versioonis saatest „Tantsud tähtedega“ ning saavutas seal koos partneriga kolmanda koha ja kõige originaalsema paari tiitli – mis jäi vajaka tantsuoskusest, selle tegi ta tasa originaalse lava-šõu ja riietusega.
Ivaškeviĉiuse tugevuseks on minu silmis see, et ta räägib Leedust ja leedulastest, valides raamiks tuntud tegelase või sündmuse Leedu kultuuri- ja/või ajaloost, kuid ei kujuta midagi sirgjoonelise ajaloolise reaalsuse piires, vaid mängib materjaliga – toob kokku isikuid, kes oleksid võinud kohtuda, või annab minevikus aset leidnud sündmustele teise perspektiivi. Tänu sellele sünnivad väga meisterlikud näidendid, kust jääb läbi kumama Leedu ja leedulaste identiteedi küsimus, leedulaste hoiakud enese ja maailma suhtes.
Minu silmis on Ivaškeviĉius väga patriootiline autor, kelle jaoks tema maa minevik, olevik ja tulevik on ülimalt olulised ning kes läbi meisterlike dialoogide, intrigeerivate süžeede, leidlike situatsioonide ning enam kui vaimukate keelemängude kaudu paneb vaatajad kaasa mõtlema ja tundma. Keelemänge on küll keeruline edasi anda, kuid lausa legendaarseks on saanud üks foneetilisel kõlasarnasusel baseeruv fraas lavastusest „Mistras“, kus George Sand kuuleb leedukeelset toosti „Būk sveikas!“ (Ole terve!) hoopiski ingliskeelse „Books wake us“ fraasina.
Ivaškeviĉiuse lavastustes saab publik enamasti pisarateni naerda, kuid samas suunab autor vaataja ka väga osavalt mõtlema tõsiste teemade üle. Kindlasti on ta ka julge ja aus, tugeva vastutustundega autor, kes ei karda teinekord ka üht või teist stereotüüpi, seisukohavõttu kritiseerida.
Ivaškeviĉius on kõigele lisaks ka proosakirjanik. Millistel teemadel on ta kirjutanud? Kuidas tema proosat on vastu võetud?
Ivaškeviĉius proosakirjanikuna ei ole väga produktiivne autor. Kõige enam teatakse tema kaht romaani ning eriti just teist „Žali“ („Rohelised“, 2002), mis põhjustas kogu Leedut haaranud skandaali. Ta kirjutas selles Leedu metsavendadest, kuid paraku ei suutnud suur osa ühiskonnast mõista tema lähenemist teemale ning heideti ette, et Ivaškeviĉius ei austa metsavendade ohvrit, labastab teemat. Olgu öeldud, et metsavennad olid Leedus kindlasti üks n-ö pühadest lehmadest ehk siis püha ja puutumatu teema – kangelased, kes ohverdasid end rahva ja riigi nimel. Kui siis üks noor kirjanikuhärra võttis kätte ja kirjutas neist meestest ja naistest kui kõige tavalisematest lihast ja luust inimestest, siis riivas see paljude ultrapatriootide ja omaaegsete relvavendade tundeid ning süüdistused (lausa kuni riigireetmiseni!) ja etteheited olid kiired sündima.
Kui üldistada, siis ma julgeksingi öelda, et ta on kirjanik, kes ei jäta kedagi külmaks, kõik tema tekstid leiavad vastukaja (olgu see siis, milline tahes) ning ta oskab leida teemad, mis puudutavad paljusid ning tänu meisterlikule keelekasutusele on tema kirjutatu juba ka ainuüksi tekstina nauditav.
Kui rääkida lavastusest „Išvarymas“ (Leedu Rahvusteater, esietendus 2011. aasta lõpus, lavastaja Oskaras Koršunovas), siis meenub paraku esimese emotsioonina „lõputus“. Etendus kestab viis ja pool tundi! Ausalt öeldes jõuab füüsis ikka mitu korda ära väsida, ja ega ka vaimule armu anta. Kuid neid tunde pole küll põhjust taga nutta – tulevärk on pidev ja katkematu. Üheks edu võtmeks on kindlasti trupp. Nimelt läks lavastaja Oskaras Koršunovas enne selle etenduse tööprotsessi algust tülli oma trupiga ning kasutas siin värskelt teatrisse tulnud noori näitlejaid, kes suutsid luua meisterlikud rollid ning end selle etendusega kindlalt vaatajate südamesse mängida. Ivaškeviĉius on seda iseloomustanud ka sõnadega „sündis uus keemiline reaktsioon“, mida küllap poleks sündinud, kui lavastaja oleks töötanud oma tavapärase trupiga.
Meenub stseen filmist „Sügisball“, kus kultuurikonverentsi „Balti teadvus 2007“ küpsiselaua ääres teatab Katariina Undi mängitud kirjandusteadlane, et „mingit Baltit pole olemas“. Kuidas teile tundub, kas Balti on olemas? Leedust (ja Lätist) teame üsna vähe – mis võiks meid rohkem lähendada?
See on nüüd küll enam kui keeruline küsimus. Väga tahaks vastata, et no kuidas ei ole, ikka on. Paraku on reaalsus aga see, et ega vist väga ei ole olnud küll. Millest see tingitud, kes teab. Põhjuseid on kindlasti palju – keelte, mentaliteetide, ajaloo erinevus, maailma mitmekesisus ja suurus, valikuvõimaluste üli(e)küllus… Kipun arvama, et kõige enam on „balti“ tunnetust Lätis ja seda sel lihtsal põhjusel, et nad on keskel. Nali naljaks, aga tõele vastab küll see, et lätlased tõlgivad kindlasti kõige rohkem nii eesti kui leedu kirjandust, lavastavad kõige rohkem naabrite näidendeid jne. Samas julgen ma väita, et mingi muutus on õhus, nagu jää hakkaks murduma ning uus huvi tärkama. „Sel aastal tuleb kevad teisiti?“ Kaugel on käidud ja maailm avastatud, nüüd on aeg naabritega lähemalt tutvust teha.
Küsis Kairi Kruus
Ilmunud Eesti Draamateatri ajalehes nr 15, mai 2016