Ille Rohtlaan
Draamateatri lavastus „Võrk“ uurib inimest meediaprotsesside keskel ja näitab, kuidas emotsioonidest on saanud kallis kaup – laiemalt on see lugu vihast ja populismist. Originaalis tuli „Võrk“ („Network“) välja 1976. aastal USAs Paddy Chayefsky kirjutatud ja Sidney Lumeti lavastatud filmina, seejärel 2017. aastal Lee Halli adaptatsioonina Londoni teatrilavadel.
Vallandatud uudisteankur Howard Beale (Hendrik Toompere) tunneb, et tal ei ole enam midagi võita ega kaotada: „Ma olen siin televõrgus olnud 25 aastat. Ma ikkagi olen keegi. Ma ei taha lõpetada klounina.“ Või siiski – kui ta on oma frustratsiooni kaamera ees valla päästnud, teeb saate reiting hüppe ning telejaama omanikud on suure tulu nimel kõigeks valmis. „Võrk“ on lugu südametust meediaärist, mis sõlmib tehinguid kas või Vanakuradi endaga (täpsemalt siis terroristidega) – nagu kalkuleeriv programmidirektor Diana (Marian Heinat) ütlebki: „Me ei aja siin moraaliäri, see siin on äriäri“.
Selles, et meedia manipuleerib ja „kõik müügiks“ põhimõtte järgi toimetab, ei ole ju midagi uut. Küll aga paistab 1976. aastal USAs toimuva loo näitel meile selgelt ära nii paljude eemale-, välja- ja kõrvalejäetud inimhulkade allasurutud viha. Howard on kui hullunud prohvet, keda kannustab kirglik meelepete, et just temast on saanud „rahva tegeliku tahte väljendaja“, ja see raev, mida ta tele-eetri kaudu võimendab, toob nähtavale, kui palju sellega kaasaminejaid õigupoolest on („Ma olen kuradi vihane ja mulle aitab!“). Ülesköetud viha ja vastandus õhutab poliitilisi meeleolusid, mis toob emotsionaalset toetust juurde – selline viha aga ei aita tõde näha, vastupidi.
Lavastaja Hendrik Toompere jr on olnud ajastutruu: stsenograafia kasutab 1970. aastate stilistikat ja tehnikat, kujundus on orgaaniline ja funktsionaalne, samas napp (kunstnik Kristjan Suits, 2019. aasta teatri kunstnikuauhind) ja nutikad multimeedia-lahendused (valgus Meelis Lusmägi, video Ann Einberg) rõhutavad mustvalge videopildi kaudu nii ajastut kui telemaailma illusoorsust. Pidev suitsetamine laval märgistab 70. aastaid liigagi – tuleb see ehk tõesti ideetusest?
Tegelasi on lavastuses palju, karakterina saavad ennast suureks mängida vaid mõned. Peaosalises Howardis on hoolimatut korratust ja reljeefset (meele)heitlikkust, tema teksti ja mängunüansse võimestab videoprojektsioon. Võõritusefekt, kus näitleja nii kehastab kui ka näitab oma rolli, rõhutab lavastuse ideelist hoiakut. Peatoimetaja Max Schumacher (Ivo Uukkivi) on sissepoole olekuga, elule ja sündmustele alistunud mees, kel on küll meeles moraali ja ajakirjanduseetika põhimõtted, mida ta aga oma (töö)rollis kehtestada ammu enam ei suuda.
Marian Heinat Diana Christiensenina on efektne ja veenev, samas laseb aimata, et tema kalkuleeriv karjääriedule sihitud loomus on kaitsekilp, mille all on hirmunud noor naine. Teised tegelased on vajalikul määral markeeritud ja üheplaanilised, näiteks Taavi Teplenkovi kehastatud pidevas ärritusseisundis tegevjuht Frank Hackett tulistab teksti nii, et sõnadest pole vahel aru saada – kas oli tegemist tehnilise valearvestusega, on ühe etenduse põhjal raske öelda. Telejaama nõukogu esimees Jensen (Rein Oja) ilmub lavale müstilises punktvalguses kehastades raha jumalikku ülemvõimu ja kuulutab äri evangeeliumit piibelliku suurusega.
Lavastuse ruumiloogika muutub teises vaatuses: neljas sein võetakse eest, Karmo Nigulast saab publikusoojendaja, kes hakkab emotsioone üles kütma, kasutades vahendeid, mida lavastus kritiseerib. Nii saab sõnum lausa oma nahal tunnetatava jõu – edukas pole populismi skaalal mitte see, kes hästi argumenteerib, vaid see, kes annab vaatajale (valijale) parema võimaluse oma emotsioonide väljaelamiseks.
Lavastus „Võrk“ näitab ehedalt, et meedia, mis mängib meie mõnu- ja valupunktidele, on uut tüüpi poliitilised emotsioonid juba ammu meie tuppa kutsunud.