Heili Sibrits, Postimees, 10.11.2023
Viis tundi istumist ja rahvas on vaimustuses! Kuidas see võimalik on? Kas Tiit Ojasoo teab mingit salanippi või kogunevad Eesti Draamateatri suurde saali ainult lavastaja fännid?
Mart Juur on juba välja pakkunud ideaalse lavastuse retsepti: kõiki rolle, sh lavastaja, autori, kunstniku oma peab täitma Tiit Ojasoo. Juur võttis temale omasel moel kokku esietenduse järel kõlanud hüüatused, et sündinud on teatriime.
Ent Tiit Ojasoo lavastuse «Vend Antigone, ema Oidipus» õnnestumise «süü» ei lasu vaid lavastaja andel ja kindlasti pole Eestit tabanud Ojasoo-hullus. Eesti Draamateatris etenduv «Vend Antigone, ema Oidipus» on Mati Undi töötlus Sophoklese ja Euripidese antiiktragöödiatest. Suuresti just julgus ja otsus võtta see eestlaste jaoks kohandatud tekst aluseks ladus tugeva vundamendi õnnestunud lavastusele. Ainult et õigest tekstist ei piisa, ajalooürikud paljastavad, et Undil endal ei õnnestunud 20 aastat tagasi publiku südant võita, saalid jäid tühjaks ja Vanemuise mängukavast kadus lavastus kiiresti.
Võtmeks õige ajastus
Mida siis õnnestumiseks vaja on? Õiget ajastust. Kui «Macbeth» kõnetas vaatajaid tänase päeva aktuaalsusega, siis «Antigone» on veelgi päevakajalisem. Iisrael ja Palestiina on sõjas, Ukrainas jätkuvad Venemaa rünnakud – kumbki konflikt pole tekkinud tänaste juhtide otsustest (ainult), verevalamise juured asuvad minevikus ja just seda lõputut kättemaksu näitab Ojasoo lavastus suurepäraselt. Suurepäraselt seepärast, et peegel, mis meile ette seatakse, ei paljasta mitte ainult meie tänast tragöödiat, vaid vaatamata aastatuhandete möödumisele samaks jäänud inimest, surelikku, kes on valitsejate-jumalate meelevallas, aga ka iseenda kiusatuste/otsuste ohver.
On meil lootust? Ojasoo lavastuse järel ütleksin, et ei ole. Samas pole ükski lavastaja, sh ka Ojasoo oraakel, seega tõde ei maksa minna Eesti Draamateatrisse otsima. Lugu aga tasub otsida ja kuulata, võibolla leida ka lohutust, et meil endil on siiski veel palju asju hästi. Kindlasti näeb aga võimsat vaatemängu.
Kõigepealt kõlavad helid. Harf, selles loos jumala hääle kehastaja (jumalikult mängib Lisanne Rull). Siis kuuleb kedagi laulmas, et ta on jumal ja ka inimene, meeshääle ülestunnistust saadavad naiste orgastilised hüüded… Dionysos, keda ägedalt kehastab Tiit Sukk, kehtestab end, teda saadab kari naisi, vapustavad bakhandid Helena Lotman, Hilje Murel, Mirtel Pohla, Teele Pärn ja Inga Salurand. Aga see kõik on vaid õrn eelmäng, sest kui naised löövad lahti regilaulu, siis jooksevad üle keha külmavärinad, sest nende rütmide ja sõnadega paisatakse valla iidne vägi – Hilje Murel eeslauljana ja Agauena, emana, kes tapab hulluses oma poja, Teeba valitseja. Just see vägi, mis kõlab alguses õrnade harfihelidena ja võimendatakse regilaulus, kannabki «Vend Antigonet, ema Oidipust». Ja ei kõla see muusika väeliselt sugugi seepärast, et see on vana ja oma pärimust peaksime me hindama, ei, vaid ikka seepärast, et Eesti Draamateatris kõlab elav laulmine, just tänases päevas pulbitsev ning siia aega sobituv, ülimalt kaasaegne vorm raamida oma valu ja vaeva, iha ja igatsust.
Kolm vaatust, kolm lugu
«Vend Antigone, ema Oidipus» koosneb kolmest vaatusest, igaüks neist jutustab erinevat lugu Teeba linnast. Kõik vaatused on lavastatud pisut erinevas võtmes, kandmas erinevat energiat, olles küll omavahel seotud, kuid siiski ka eraldi vaadeldavad (viimase vaatuse lõpus antakse mõista, et kogu see jama ei lõppe, kõik kestab edasi: Ismene, kes ei taha enam olla tema ise, saab lõngakera ja võimaluse olla hoopis Ariadne).
Esimene vaatus näitab solvunud jumala kättemaksu, teine vaatus keskendub Oidipuse püüule oma saatuse eest põgeneda (et mitte tappa oma isa ja saada lapsi oma emaga), nagu teate, see ei õnnestu, kolmas vaatus aga näitab, kuidas Teebas on võimul üks Oidipuse poegadest, Polyneikes, võõrsilt naasev vend Eteokles aga ei taha olukorraga leppida, rahvas veetakse sõtta ning keelust hoolimata soovib Antigone langenud venna Eteoklese maha matta, teades, et sellele teole järgneb surm.
Laval möllab suurepärane näitlejate ansambel, kellest kedagi eraldi nimetada oleks hoolimatus teiste suhtes, ent siiski on mõnel näitlejal juba tekstist tulenevalt võimalik end rohkem näidata. Selle lavastuse – vähemalt esietenduse põhjal – suurimad tähed on Priit Võigemast Oidipusena, tema raev käsikäes haprusega, soov jõuda tõeni oli veenev; samuti ka Teele Pärn Antigonena, temasse kogunenud vimm maailma, oma ema venna, Teebat valitseva Kreoni vastu on rabav, ta võbeles heas mõttes rumala teismelise ja küpse, kaalutletud teadmise-tarkuse vahel. Väga jõuline esitus.
Võimsa arengu äbarik-vennast rumalalt enesekindla poliitikuni teeb Taavi Teplenkov, tema kehastada on Kreon. Lustlik on Tiit Suka Dionysos, lustlik seepärast, et väärikuse asemel on ta end imetlev elumees, absoluutselt sobiv näitamaks jumala õelamat poolt. Esimese loo keskmeks olev Teeba valitseja Pentheus Gert Raudsepana pakub väga eredaid hetki, nagu ka pime ennustaja Guido Kangur Teiresiasena ning bakhanaalile kippuv Raimo Pass Kadmosena, või karjused Lauri Kaldoja ja Priit Võigemast, naerupahvaku võluvad saalist purjus ametnikud Taavi Teplenkovi ja Karmo Nigula mängituna.
Antiikne maailm on meeste maailm, seega jääb naistel täita pigem koori osa, muljet avaldavad lavastuses just nn massistseenid – harva on Eesti teatris korraga laval põhjendatult tegevuses rohkem kui kolm-neli näitajat. «Vend Antigones, ema Oidipuses» on mitu õnnestunud grupihetke.
Lisaks Teele Pärnale tõuseb kindlasti esile ka Hilje Murel: kui Agaue ärkab Dionysose uimast ja saab aru, et on lõvi pähe tapnud oma poja Pentheuse, siis need leinastseenid jäävad meelde. Samuti Mirtel Pohla Oidipuse emanaisena ehk, aga põhjus, miks ta mälus pigem tuhmub, on see, et tema lokaste on võrreldes teiste tegelastega selline õrn-õhuline-haldjalik, puudub jõud, aga selle eest on temas kõva annus armastust ja hellust.
Jumalate ja surijate piir
Lavastuse «Vend Antigone, ema Oidipus» keskmes on müür või sein, mis sümboliseerib tabavalt nii jumalate ja surijate vahelist piiri kui ka muid piire ja meile teada olevaid müüre, olgu selleks kasvõi näiteks nutumüür. Lihtsas ja lakoonilises lavakujunduses pääsevad esile Jaanus Vahtra fantaasiarikkad kostüümid.
Kui kahes esimeses vaatuses viitavad kostüümid ammustele aegadele, siis viimases vaatuses näeme kõigepealt laval joogat tegevaid naisi. Selge on, et viimases vaatuses jõutakse visuaalselt tänasesse päeva, ent samas jäädakse ajatuks. Ei suutnud ma saalis ega ka nüüd leida põhjendust, miks Ojasoo pani Antigone ja tema kaaslased kõigepealt karjakesi võimlema – mida ta püüdis sellega näidata? Et kui mehed võitlevad päris võimu/riigi pärast, siis naised tõstavad niisama jalga? Või et jooga on samuti iidne viis end vormis hoida? On mis on, aga suur kummardus Helena Lotmani ees, tema joogaline liikumine oli kui kunstiteos, skulptuuride jada ja seetõttu ma liialt ei nuriseks selle joogastseeni üle, aga arusaamatuks see siiski jäi.
Kas midagi on lavastuses ka päriselt halvasti? Kus on kriitika, küsib ehk nii mõnigi lugeja. Küsitav oligi viimase vaatuse algus ja mööda ei saa minna ka lavastuse pikkusest. Eesti Draamateatri saali toolid ei hiilga just mugavusega ja istumine siiski väsitab keha, nii et vähem valusa kogemuse nimel võinuks ju olla tükk lühem. Samas tuleb olla tänulik, et mäng toimub elektrivalgel, ehedama kogemuse saavutamiseks katsetati ka teisi võimalusi, ent siis selgus, et õhk saab saalis ikka liiga kiirelt otsa. Pikkuse kõige suurem miinus on see, et nii mõnegi teatrisõber võib hirmust kannatamise ees loobuda, aga kuna lavastus on haarav, näitlejate mäng suurepärane, ei mõju etendus tegelikult siiski mitte vaevana, vaid kirgastava kogemusena. Lavastaja on kavalehel ilmunud intervjuus aga möönnud, et tragöödia on kehaline kogemus – seda see draamateatris kindlasti ka on.
Eesti Draamateater on sel aastal end väga tugevalt kehtestanud kui julge ja suurte lavastuste tegija, kinnitades, et kui kokku saavad raha (ehk võimalus teostada ka võimatuid ideid) ja geniaalsus, on tulemuseks teater, mis lummab oma teostuses ja põletab aktuaalsuses. Olgu selleks siis aasta alguses esietendunud «Macbeth» (taas lavastajaks Tiit Ojasoo koos Ene-Liis Semperiga) või 1. novembril publikuni jõudnud «Antigone». Siia ritta lisan ka endiselt defitsiidina mängitava «Lehman Brothers», võimsat vaatemängu pakutakse ka «Mefistos» ja «Teoreemis», kõik kusjuures suure lava tükid, nii et Eesti teatris, täpsemalt Eesti Draamateatris on ikka väga hea aeg.