Draamateatril on rõõm teha taas koostööd Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasooga. Jõulude eel esietenduva „Kuritöö ja karistuse“ proovid pole küll veel intervjuu tegemise ajal täie hooga alanud, aga lavastajate siht on selge – leida viis, kuidas tuua lavale romaan, mille „atmosfäär on palavikuline, higine, emotsionaalsete paisutustega ja igavikku küsitlev.“
Foto: Matthias Horn
Lisaks „Kuritöö ja karistuse“ lavastamisele on teil sel aastal veel üks kaugem kohtumine Draamateatriga – Peterburis teete lavastuse, mis toetub 2004. aastal siin lavastunud „Juliale”. Mis on võrreldes 16 aasta taguse ajaga teatrimaailmas muutunud? On teie teatrimõistmine vahepeal muutunud?
Semper: Kui seitsme aastaga uuenevad kõik meie keha rakud, siis võib öelda, et vahepeal olime me ühed teised inimesed ja nüüd oleme juba kolmandad inimesed.
Ojasoo: Muutunud on väga palju. Vahepealsetel aastatel olime keskendunud näitleja kohalolule, füüsilisele eneseväljendusele, kontekstile ja kunstilisele kujundile. Ja meie Peterburi lavastuse proovid, mis kevadel viiruse tõttu pooleli jäid, peaksid nüüd augusti lõpus uuesti algama (intervjuu toimus augusti alguses – Toim.). Aga kuigi omaaegne Draamateatri „Julia“ oli ilus ja väga armas, siis uut lavastust ei seo sellega suurt midagi peale pealkirja. Algne impulss võib isegi sarnane olla, kuid meie praeguse „Julia“ telg ja struktuur on täiesti erinevad.
Semper: NO99 õpetas väga palju. Eeskätt just selget pilku eri vahendite valimisel, vastavalt teemapüstitusele. Nüüd, töötades koos temperamentsete ja hea ettevalmistusega vene näitlejatega on väga huvitav leida kokkupuutepunkte erinevate teatrikeelte ja traditsioonide vahel.
Ojasoo: Ma olen alati tunnetanud eesti teatrit kui vene ja saksa teatri sümbioosi, aga mõistagi on meil Ene-Liisiga n-ö saksa teatriverd ja eesti juuri märgatavalt suurem ports kui vene algupära. Oleme ärevil, oleme põnevil.
Kuidas Venemaal praegu loominguline õhkkond on? Kas välismaalt tulevad lavastajad peavad oma valikuid tähelepanelikumalt jälgima?
Ojasoo: Me oleme Venemaal veel nii vähe töötanud, et pikemas ajaloolises perspektiivis ei oska võrrelda. Laval ropendada ei tohi, aga kui tõesti vaja on, siis vene keele rikkus annab siin mustmiljon võimalust oma mõtte väljendamiseks. Mis puutub aga poliitilistesse sõnumitesse, siis oleks pentsik ronida võõrale maale ja hakata kohalikke õpetama, kuidas nad elama peaksid. Rindejoon ei lähe ju vahvate poliitiliselt provokatiivsete sõnumite ja „turvalise klassika“ vahelt, vaid rindejoon läheb sealt, kus kunstnikud otsivad uut, et kirjeldada kaasaegset maailma. Rindejoon läheb sealt, kas on haritud ja vastuvõtlikku publikut, kellel on jõudu ja pühendumust kaasa mõelda ja aktiivselt suhestuda. Kunstis võiks alati ollla midagi tuttavlikku, et me selle ära tunneksime, aga palju rohkem peab seal olema midagi ennenägematut, mis meid avardaks.
Semper: BDT (Bolšoi Dramatitšeski Teatr, Tovstonogovi-nimeline Suur Draamateater ), kus me praegu lavastame, on võimude erilise armastuse objekt just tänu oma ajaloole ja ikoonilisele trupile. Ühelt poolt käiakse seal kui prestiižses majas, teiselt poolt on teatrijuht Andrei Mogutši vägagi radikaalse teatrikeele ja avangardse suhtumisega kunstnik, kes on viimase viie aasta jooksul teatrisse palju värsket verd juurde toonud. Meid seob temaga vana sümpaatia ja koostööunistus ajast, mil ta pidi tegema lavastuse NO99-s meie näitlejatega — toona saabus aga vahetult enne proovide algust Andreile ootamatu kutse BDT ülevõtmiseks, mistõttu jäi koostöö pooleli, ja nüüd oleme Peterburis tema vastukutsel. Loominguline õhkkond majas on kirglik ja intensiivne, seni oleme tundnud, et meid usaldatakse.
Ojasoo: Mis on äärmiselt kena, sest — kes on Peterburis jalutanud, see teab, et teatreid on selles graniitkallastega linnas sõna otseses mõttes iga nurga peal. Ja kui Eestis tähistati hiljuti rõõmsalt professionaalse teatri 100. sünnipäeva, siis näiteks BDT naabruses paiknev Aleksandriiski avab juba oma 265. hooaja…
Eestis on ka mõned poliitilised jõud avaldanud soovi loomevabadust piirata. Kuidas teile tundub – on see oht siin olemas?
Ojasoo: Harva, kui kunst ja kultuur õitsevad rahulikus ühiskonnas, pigem on alati vaja mingit pinget või kataklüsmi. Kunst ühelt poolt toitub sellest pingest, teisalt ka ravib ühiskonda. Poliitiliselt ebamugavaks muudab kunsti tema kontrollimatus – kui tellid tee-ehitajalt tee, siis isegi, kui see läheb kallimaks ja on natuke teistsugune kui plaanitud, on tegemist ikkagi teega. Aga kui tellid kunstnikult midagi, siis ükskõik kui peente kokkulepetega, ei ole siiski võimalik ette näha lõpptulemust. Ja pane see siis exceli-tabelisse või teljele liberaalid-konservatiivid.
Semper: Kunstile võib minu meelest saatuslikuks saada pigem enesetsensuur. Liigne vaoshoitus ja vaataja võimalike reaktsioonidega arvestamine. Küsimus on, mis on mõjusam, kas pakkuda vaatajatele turvalist ilu ja harmooniat või tuua neid läbi valu ja pingutuse katarsiseni.
Detsembris esietendub suures saalis „Kuritöö ja karistus”. Miks seda lugu praegu jutustada?
Semper: Raskolnikovi igatsusel olla keegi, paista välja ja teostada end vahendeid valimata võiks olla teatav resonants tänases maailmas. Me kõik igatseme olla erilised, tõusta esile mingil enneolematul moel. Kõik need miljardid individuaalsused, kes me käesolevas hetkes koos eksisteerime, usuvad oma unikaalsusesse ja otsivad hommikust õhtuni vahendeid oma geniaalsuse väljendamiseks. Küsimus on, mida teha, kui see siiski ei õnnestu?
Ojasoo: Raskolnikovi näitel: intelligentne ja suurte plaanidega üliõpilane lööb maha liiakasuvõtjast ilge vanamuti, kahjuri ja täi, selleks et saada kapitali ja viia ellu oma suured plaanid. Aga ootamatult tõuseb palavik. Miks? Raskolnikovi jälestus ühiskonna tavade vastu on mõistetav, võiks isegi öelda õige, aga piiride lõhkumine viib ta paraku alla, mitte üles. See on lõputu filosoofiline küsimus, inimeseksolemisest ja enese kehtestamisest teiste inimeste keskel.
Lavastasite sama materjali Šveitsis. Mis on Draamateatris teisiti? Mis on eesti temperamendi juures teisiti? Madli Pesti kirjutas Luzerni teatri lavastuse arvustuses, et see võiks Eestis paremini kõnetada. Kas tundsite sama?
Ojasoo: Maalikunstnik Kaido Ole rääkis kunagi kütkestavalt, kuidas kunstnikul on enamasti kaks vastandlikku probleemi – ta teab, mida teha, kuid ei oska seda teostada. Või vastupidi — oskaks teostada küll, aga pole ideed, mida teha. Ja selles kontekstis tõstis Kaido ideaalilähedasena esile oma kunagise kõlarite-seeria protsessi: peale esimest maali ta teadis, mida teha ja lisaks veel ka seda, kuidas seda saavutada. Meie Šveitsi lavastuses oli mitmeid avastusi ja õnnestumisi, aga materjal ei ammendanud end veel kaugeltki mitte. Loodetavasti on Draamateatris õnnestumisi rohkemgi ja Tallinn saab veel selgema lavastuse. Kas see teema eestlasi paremini kõnetab, ei tea, Šveitsis oli põhiline probleem selles, et lavastus oli kolm ja pool tundi pikk ja see on sealses kontekstis midagi nii üüratut, et paljas mõte teeb tagumiku tuimaks. Eestis ollakse pikemate vaatemängudega ehk paremini harjunud, pikki lauseid ei saagi kiiresti öelda.
Olete öelnud, et iga lavastust peaks tegema nagu viimast. Kas see printsiip kehtib ka sama materjali teist korda tehes?
Semper: Ühe või teise loo jutustamine on lavastamisest ainult üks osa. Ja mitte kõige olulisem. Selle „nagu viimast“ manifesteerimise mõte oli ja on ikkagi fookuse teravustamises, enese maksimaalses rakendamises ilma varuväljapääsudele mõtlemata.
Ojasoo: Afiši peale peab tõesti kirjutama uue pealkirja, muidu „publik ei tule“, aga tegelikult kaasab iga konkreetne lavastus nii palju muutujaid – inimesed, kontekst, aeg jne —, et lõppeks alustad ikka tühjalt kohalt, isegi kui lugu on sama. Me oleme Ene-Liisiga korduvalt naljatamisi kahetsenud, et pole aastate jooksul endale „signature style’i“ või „käekirja“ välja kujundanud. Kus oleks nii selgesti äratuntav võttestik, et seda oleks võimalik erinevates teatrites ja erinevate kirjanduslike materjalidega multiplitseerida. Meie aga hakkame iga kord enam-vähem nullist pihta.
Olete tihti loonud lavastusi ilma kirjandusliku algmaterjalita. Palju on selles lavastuses Dostojevskit?
Ojasoo: See, mida näitlejad laval räägivad, on 99% Dostojevskilt. Aga vaevalt, et Dostojevski aastal 2020 täpselt samamoodi mõtleks, kui ta tegi seda aastal 1866. Seega on kontekst loomulikult tänapäevane, mitte ajalooline uurimus õigeusu rollist 19. sajandi Venemaal.
Semper: Kirjandusteadlased peavad Dostojevskit üheks maailma suurimaks psühholoogiks, aga raamatu kui sõnakeskse kunstivormiga kaasneb üks vastuvõtutasand ja lavakunstiga hoopis teine. Mind huvitab teatris sõnadest enam see, mis toimub sõnade taga, sõnade eel ja järel… Ühesõnaga, need impulsid, millest Dostojevski kirjutas.
Ojasoo: See kirjandusliku algmaterjali ja lavastuse teema küsimus kipub sageli olema kuidagi valulik, justkui peaks lavastus tegema sama, mida kirjandusteos juba teeb. Aga milleks sama asja korrata?
Millist teatrikeelt „Kuritöö ja karistusega” otsite? Kas võib oodata klassikalist „po stanislavskomu“ teatriõhtut?
Ojasoo: Pean tunnistama, et ma ei tea, mida stanislavskilik teatriõhtu tähendaks. Stanislavski ise muutus ja arenes oma loomingulisel teekonnal sedavõrd palju, et mingit ühtset kaanonit ei ole olemas. Juhtusin Peterburis kuulma, kui Anatoli Vassiljev väitis, et Stanislavski järgi mängimine ja psühholoogiline teater on vene teatri suurim vale, sellest räägitakse palju, aga ammu enam ei tea keegi, mida see tähendada võiks. Romaani atmosfäär on palavikuline, higine, emotsionaalsete paisutustega ja igavikku küsitlev. Kõike seda ei ole võimalik realistlike vahenditega saavutada. Õigemini, laval pole niikuinii miski realistlik. Vanamutt on maha löödud, tema ilmsüüta õde samuti, uksest ja aknast vajuvad sisse sõbrad, uurijad, emad, õed, prostituudid ja joodikud – ma ütleks, et olukord on lausa groteskne. Selline saab olema ka lavaline keel.
Sel hooajal saab Draamateater 100 aastaseks. Hea hetk, mil mõelda tuleviku peale. Ühel või teisel moel jääb Draamateatri olemuslikuks osaks repertuaariteatrina tegutsemine. Olete teinud tööd üle Euroopa erinevates teatrisüsteemides. Kuidas teie näete repertuaariteatri kui sellise tulevikku?
Ojasoo: Ma olen suur repertuaariteatri apologeet; NO99 oli ka repertuaariteater. Viimase saja aasta jooksul Euroopas täiuseni lihvitud süsteem repertuaariteatri-masin, kui nii võib öelda, on kaunis ja komplitseeritud, väga saksalik. Ta kätkeb endas palju teadmisi ja oskusi, mis muudes süsteemides ei säili või on kasutud. Aga nagu iga täiusliku süsteemiga, õitsenguga paralleelselt toimub ka pidev määndumine.
Semper: Mida suurem ja kuulsam teater, seda kallim on selle lavaaeg. Samm-sammult loovutab kunstiline ambitsioon koha praktilistele kaalutlustele. Sisuliselt on keerulisema tehnilise lahendusega tüki kokkupanekust saamas mission impossible.
Ojasoo: Aga see on üks teine ja pikem jutt.