Jan Kaus, Postimees, 13.08.2020
Nendin tõsiasja, et «Esimese armastuse» trupil pole siinse arvustusega eriti vedanud. Nimelt sattusin Viinistu seenekasvatuse siseõuele õhtul, mil kallas vihma, aeg-ajalt kulbiga, aeg-ajalt pangega.
Muidugi saan süüdistada vaid iseennast, oma leiget huvi Eesti suveteatri nimelise rahvusliku fenomeni vastu ja sellest tulenevat kehva ettevalmistust. Mu peamine taust on kirjandus: kui Viinistu seenekasvatuse siseõuel oleks toimunud sellise ilmaga luuleõhtu, oleks see lihtsalt ära jäetud. Ent eestlaste teatriarmastus ei lakka hämmastamast – inimesed on soosaartel, lossivaremetes, hüljatud lautades ja jõekäärudes teatrit nautides korralikult karastunud ning eeskujulikult varustatud. Tundus, et olin ainus, kes pidi etenduse ajal vihmaga võitlema, samuti pakkusin vaheajal ja pärast aplausi teistele külastajatele kardetavasti üsna groteskset vaatepilti.
Objektiivsemaltki öeldes oleks «Esimene armastus» mõjunud kauni loojanguga sumedal õhtul sootuks teisiti. Aga kuna Mari-Liis Lille lavastus läheneb universaalsele teemale lokaalselt, Eesti inimeste lugude põhjal, polnud temaatilises mõttes ilmast lugu. Vihma kallas ju ka lavastuses kujutatud inimeste eludes, eriti neis, mis jäid 20. sajandi keskpaiga tormide ja tuulte kätte.
«Esimene armastus» on ülesehituselt moodsalt fragmentaarne vaade armumise eri vormidele. Katkendlikul vormil on oma tugevused ja nõrkused. Ühelt poolt võimaldab see temaatilist liikuvust ja haaret, keskendumist mitmele sarnasele süžeele korraga, laseb käsitleda lugude erinevusi-sarnasusi ja nende tagant kumavat laiemat tähendust.
Samuti sundis «Esimese armastuse» lugude rohkus näitlejaid ühest rollist teise libisema, jooksu pealt registreid vahetama – võte, mis hakkas sisulise tasandiga isegi konkureerima. Kuigi vihma pärast pidid näitlejad vist kuuldavuse nimel häält tõstma, mistõttu vähenes nüansseeritus.
Igatahes, armastuse temaatika puhul on fragmentaarne jutustamisviis eriti õigustatud, sest enamusel meist on teemaga isiklik suhe ning varieeruvus aitab leida pidepunkte. Tõsi, süžee(de) allutamisega teemale võib kaasneda punktiirsust ja hüplikkust, stseenide omavahelist ebavõrdsust. Seda ka «Esimeses armastuses» – tervik küll tekkis, aga see tundus ajuti liigestes logisevat. Või logises liialt mu enda tähelepanuvõime, mis hüples vihmasaju ja etenduse vahet? Igatahes sisaldab lavastus ka väga mõjuvaid stseene.
Kõige eredamalt, etendusena etenduses, jäi meelde Teele Pärna liigutav monoloog esimestest meestest tema elus. Esiteks meeldis mulle, et ma ei saanud aru, kas Pärn räägib tegelaskujuna või iseendana – või ehk meeldiski see, et sel polnud tähtsust. Teiseks tuli monoloogis esile «Esimese armastuse» autori Andra Teede poeetiline vilumus, tema loomulik luuletajanärv.
Ebatasasusest hoolimata tekitas «Esimene armastus» terviku tunde. Seda võib-olla just väga hästi valitud lõpustseeni tõttu, milles esimene armastus muundub (ühtlasi) viimaseks armastuseks. Siseõue tagaosas kerkib puude tagant tõstuk, milles istuvad kaks vanainimest (Kaie Mihkelson ja Martin Veinmann). Ma ei mäleta enam, millest tegelased täpselt rääkisid, repliike polnud palju, mees püüdis naist rahustada, võimalik, et too kannatas dementsuse all.
Stseen oli lühidusest hoolimata mõjuv mõtisklus teemal «armastus versus surm». Olles juba poolel teel inimeste juurest taevasse, hoidis kaht vanainimest koos ei miski muu kui armastus, omavaheline kiindumus, mis on sellises eas juba osa kehamälust, paratamatu nagu vereringe. Ometi erineb armastuse paratamatus vanaduse paratamatusest. Vananemine ja surelikkus on paratamatus, mille me vastu võtame; armastus on paratamatus, mille me valime. Vananema peab, armastada saab. Küsimus ongi selles, kuidas armastada.
Lõpetuseks veel Viinistu seenekasvatuse siseõuest. Lavastuse kohavalik tekitanuks minus vist küsimusi ka siis, kui oleksid paistnud päike, noorkuu, vikerkaar, helkivad ööpilved ning Priidu Adlasele oleksid tulnud appi püha Elmo tuled. Ma ei suutnud tuvastada ühtegi sügavamat sisulist ühenduslüli lavastuse kohavaliku, st konkreetse siseõue ja lavastuse teema vahel.
Üks võimalik seos, mille suutsin välja nuputada – igal armastusel on vaja oma kaitsvat siseõue –, mõjus otsitult. Aga võimalik, et ma ei mõista suveteatri süvakeelt. Võimalik, et kohavalikus sundisid siiski kahtluse alla seadma vihmamärjad püksid. Pealegi, kas on ülepea tähtis, kus armastusest parasjagu rääkida? Armastus võib kasvada kõikjal, nagu seen pärast vihma.