Pille-Riin Purje, Postimees, 16.02.2022
→ Seinakontaktid ärkavad ellu, õhukesed kilekardinad lendlevad kummituslikult
→ Monoloog kui diskreetne terviku osa, mitte traagiline väljamurd
Harold Pinteri „Majahoidja“ uuslavastusest jäi kõrvu ja hinge kumisema sõna „tõmbtuul“. Ei saa olla juhus, et lavastaja, valguskujundaja ning peaosatäitja Hendrik Toompere annab tuuletõmbusele korduvalt Henrik Visnapuu luuletuse kõla. Meenutagem: „Oleme tormide teele rajanud maja. Pagiseb, ulvab ja vilistab üle raja/tõmbtuul, oo tõmbtuul!“ Tahaks nagu kahelda, et nõnda luuleline ei ole Toompere mitte, aga tont teda teab.
Lavastaja toonitab hoopis „Majahoidja“ maalilisust. Toompere näitab publikule oma kolme maali, kutsudes mõistatama, kuidas seostuvad kolm pilti kolme tegelasega. Minu nähtud kolmandal etendusel (8. veebruaril) ei olnud maalid väikese saali eesruumis küll vääriliselt eksponeeritud, kunstinäituse paigutust annaks hoolikamalt läbi mõelda, et publik ikka märkaks, süüviks, mõistataks ja mõtleks. Kuna maalid olid varem virtuaalselt nähtavad, seostasin enne „Majahoidja“ vaatamist esimese, tumedaima pildi Daviesega, teise, heledaima, miskipärast Mickiga ja kolmanda Astoniga. Pärast etendust tekkis kiusatus Micki ja Astoni maal ära vahetada – õigupoolest ei passi hele pilt ühegi tegelasega. Toomperel on õigus, lavastuses kolme maali meeleseisundid segunevad.
Põhjalik meeltesegadus
Eesti teatriloo kolmest „Majahoidjast“ (Evald Hermaküla lavastus Eesti Draamateatris 1987; Mati Undi lavastus Rakvere teatris 2001) tundub Toompere tõlgendus, vähemasti esmamuljes, kõige irratsionaalsem või vihuti irreaalsem. Seda toonitavad Jaanus Laagrikülli stsenograafia, Andrus Laansalu muusika, Toompere valgus- ja Tauno Makke videokujunduse sugestiivne kummastatus. Isegi kindlana näiv uks hakkab unenäoliselt õõtsuma ja lainetama, teine uks muundub madratsiks, seinakontaktid ärkavad ellu, õhukesed kilekardinad lendlevad kummituslikult. Küllap kerkib ka vaip koos Daviesega lendu, niipea kui publik on läinud.
Teatrivaatlejana oli mu ärevus uue „Majahoidja“ eel võrreldav linnateatri „Emigrantide“ lavastusele eelnenuga. Kui jõuliselt hakkab kriipima ma-olen-siin-varem-olnud-tundmus, kuivõrd see eksitab? Eriti ei hakanudki, häirivalt ei eksitanud. Sest maja, mida kolm meest hoida katsuvad – või vastupidi, hoida ei suuda –, on seninägematu. Nagu ka majahoidjate trio. Peeter Tammearu lavastatud „Emigrantidega“ sarnaneb seegi mudel, et lavastaja ise mängib peaosa, millest omakorda järeldub, et tõeline mängurõõm ja partnerluslust on alles õide puhkemas.
Hendrik Toompere Davies tundub isegi ootamatult alandlik, põhjalikult segaduses ja ärahirmutatud vanamees. Kõva kallakil voodi, kuhu ta magama pannakse, on tohutult ebamugav, aga Davies lepib, ehkki tal tuleb ärgata, pea mustavas praeahjukoopas, hirmust karjudes. Selle Daviese enesekehtestamise viivud on üpris üürikesed, vagusad, kähku tagasitõmbuvad. Toompere väldib teadlikult äkilisemaid uljusesööste, otsekui muudab temperamenti ja katsetab vanemat eluiga, seda on põnev jälgida. Nii Daviese kirutud pagulased kui ka poetatud märksõna feng shui lisavad küll oma alltekstiknihve, ent seda nii muuseas, rasvaselt rõhutamata. Sapienti sat.
Peegelklaarid siseilmad
Aston on mu meelest üks täpsemaid rolle Jüri Tiiduse senisel näitlejateel, loetava siseilma ja läbikomponeeritud hingepingega. Eriti esimeses vaatuses, mil Astoni napp naeratus ja leebe vastutulelikkus vahelduvad sissepoole pööratud tardumise või pinevusega. Teise vaatuse monoloog, kus tabavas misanstseenis on näitlejale toeks peegel, ei kandnud mu silmis siiski välja paratamatut võrdlust eelkäijatega (Jüri Krjukov ja Üllar Saaremäe). Aga see pole etteheide, lavastuslikult ongi monoloog seekord diskreetne terviku osa, mitte traagiline väljamurd ega rolli kulminatsioon. Leidliku refräänina on lavale seatud Astoni põhieesmärk ehk lauad kuuri ehitamiseks ja tasakaalukõnd laudadel äratab lootuse, et see Aston ehk ehitabki kuuri valmis.
Kingakarpide virnad riiulitel sisaldavad salapärast nodi, mida kannab juurde vend Mick, kes näikse olevat kahtlane sell, kontrabandist. Kristo Viidingu rollijoonis Mickina on plastiline, kerge, ka mäng relvaga pole kuigi pahe- ega pahaendeline. Vaimukalt mõjub valge kitli kandmine, keeduspiraal ümber Micki kaela kui stetoskoop, tekib psühhiaatri allusioon. Esmavaatlusel jäi Mick kolmikus siiski ebamäärasemaks, pisut malbe ühetasasusega voolavaks vennikeseks, aga eks näitlejal ole aega atra seada, kui pruukida Mati Undi väljendit.
Küllap sobiks Pinteri „Majahoidja“ hingus ka suurele lavale. Seda aimust kinnitas äsjane Rakvere teatri külalisetendus „Kasvatushoone“, Hendrik Toompere eelmine Pinteri-lavastus saavutas draamateatri suurel laval teistmoodi õhustiku, piirituma salaähvarduse. Ent publiku ja lava kontakti tekkeks tundub Pinter väiksel laval kohasem. Ja eks tõmbtuulgi puhu ja pühi, tuhise ja riiva ligidalt tuntavamalt.