Kaur Riismaa, Eesti Päevaleht, 16.04.2024
Bergmani „Erakõnelustes“ kombineeritakse armastus, Jumal, kirik, ühiskond ja seks üheks teemaderingiks ning jutustatakse ühe inimese saatuse abil lahti.
Mulle meeldib formaat, milles kaks inimest räägivad. Hingelt ära, valetavad, ilustavad, puistavad südant, lähevad tülli ja lepivad. Võib väita, et see on teatris või filmis kõige igavam viis lugu jutustada, kuid just näitlejale pakub see võimaluse mängida vähesega, nüanssidega. See on pilkude, miimika ja kehakeele lavavõitlus.
„Erakõnelused“ on just selline lavastus: siin kombineeritakse armastus, Jumal, kirik, ühiskond ja seks üheks teemaderingiks ning jutustatakse ühe inimese saatuse abil lahti. Sarnane lavastus on ka Theatrumi „Karmeliitide dialoogid“, milles samuti tegeletakse Jumala ning kiriku ja ühiskonna põimumisega, tegelaste valikutega, vabaduse ja vastutusega. Või ka Linnateatri „Ülestähendusi põranda alt“, mis samuti on n-ö kõrvaltegelastega repliikidega illustreeritud peategelase monoloog. Võrreldes kahe viimati mainituga on „Erakõnelused“ lavastuslikult lihtsam, kammerlikum. Kuigi Anna (Riina Maidre) vahetab pea iga stseeni järel kostüümi ja ka ajamuutust markeeritakse ette-taha liikuvate ustega, on fookus Annal ja tema ängil – kostüüm ja butafooria ei tungi esile.
Teemad endiselt aktuaalsed
Dramaturg Põldmal oleks nagu loomuomane anne sorteerida inimhinge kihte ja psühholoogiat niimoodi, et tekib loogiline ja loomulik, väga klassikaline ja teatrilik narratiiv. Eriti hästi paistis see silma Saueaugu teatritalu lavastuses „Kotka tee taeva all“ (Põldma tekst ja lavastus), mis tegeleb samamoodi inimese vabaduse ja vastutusega, küll andeka looja eluvalikute kaudu. „Erakõneluste“ lugu on tegelikult banaalne: kirikuõpetaja naine petab meest teoloogiatudengiga ning kannatab süümepiinu. Loo banaalsus muudab selle aga plastiliseks, võimaldades näidata inimese ja tema valikute mõju reglementeeritud kodanlikus keskkonnas. Kuidas suhestub Anna saatus kiriku kui organisatsiooniga, või Jumalaga, kellel kiriku, armulaua jmt suurt midagi pistmist ei ole. Kuidas suhestuvad üksteisega sellises keskkonnas armastus ja seks, naise keha, mehe keha. Võib ju mõelda, et kööki-kiriku-lastetuppa surutud naise seksuaalsuse teema on juba ammu pulkadeks lahti võetud, kuid „Erakõneluste“ temaatiline rikkus ja sidusus mõjub siiski aktuaalselt. Ka tänapäeval vaidleme, millise kehaga inimesed võivad omavahel abielluda. Milline seks on õige? Kas iga hing on sündinud õigesse kehasse? Vist kunagi pärast keskaega pole inimese hinge ja keha vahekorra küsimus olnud niivõrd teravalt ühiskonnas esil kui tänapäeval.
Esimeses vaatuses võib jääda mulje, et Anna on leidnud endale kümme aastat noorema kirgliku mehe, kellega jagab oma südant ja üska. Vähemalt osaliselt on Anna talle suhtes Tomasega (Märten Metsaviir) osaks saava kire ja vabaduse välja mõtelnud, endale ise ette kujutanud. Tomas on argpüks, melanhoolne ja fantaasiavaene kuju. Anna pressib ennast talle peale peaaegu samamoodi vägivaldselt, nagu Henrik (Kristo Viiding) püüab magada Annaga. Henrik pole parem kui Tomas, peamiseks erinevuseks on hüsteeria ning tujukus, isegi manipuleerimine. Henriku puhul võib möönda mõningast õigust nõnda käituda. Anna lugu jälgides tundub, et ühiskond pole reglementeeritud mitte ürgpatuseid, lihtsameelseid ja kehalisi naisi ohjeldama, vaid kaitsma nõrku, emata jäänud mehi. Mehed on kaotanud või kaotamas oma rolli ühiskonna tavapärases korras, milles mees käis tööl ja naine hoolitses kodu eest. Naised ongi Bergmanil tugevamad, nende hinge-intriigid läbikirjutatumad, ja mehed sageli otsustusvõimetud lorud.
Vaba inimene on totaalselt üksi
Esimeses stseenis ütleb pastor Jakob (Guido Kangur) Annale: „Ära ütle Jumal, ütle Püha, kõik muu on rituaalid ja atribuutika, sõnad-sõnad-sõnad, ja ahastavad karjed pimeduses.“ Annal on raske uskuda Jumalasse, ta läheb ka armulauale vaid selleks, et ema ei loobuks nende Kreeka-reisist. Aga Jumal ei ole Anna elus Püha, vabadus on. Nii nagu Jumalale on ka vabadusele raske osutada: näe, seal see on. Jumalaga on seotud terve hulk rituaale ja atribuutikat, kohustusi ja kombeid, mis endaga Jumala n-ö kaasa toovad, nagu ka pastor Jakob ütleb, kuid vabadust püüdleval inimesel on kohustus enese ees. Jumala ees saab inimene ainult üksi olla, kuid ta on siiski Jumalaga kahekesi. Vaba inimene on üksi totaalselt ja sellega tulevad vähesed toime. Kas Anna tuleb? Minu meelest mängib Riina Maidre põnevalt Anna ängisegust üllatust, et ühiskondlike reeglite, rituaalide ja atribuutika alt ei tule välja mingi üldisem, parem, inimlikum süsteem, vaid… seal polegi midagi. Maski taga pole nägu. Võib-olla Jumala nägu oleks, aga Jumalale ei pääse Anna ligi.
Mitut puhku, nii Henriku või ema Kariniga (Viire Valdma) kahekesi olles, näevad nood Anna valetamise läbi. Surma lävel pastor Jakob aga kas ei taha või enam ei oska aru saada, et Anna talle oma elu ilusaks luiskab. Guido Kangurit on selles stseenis põnev jälgida: saab aru, ei saa? Või saab ja andestab? Kui antud stseen lõpetab romaani, siis Kalmet-Põldma on tõstnud jupi lavastuse algusesse ja teise lõppu ning see annab Anna ängile perspektiivi, liikumise ja lootuse. Algul jutustab Jakob, mismoodi Jeesuse jüngrid otsustasid hirmust ja lootusetusest üle olla ning maailma minna, ja pea oligi Rooma impeeriumis miljoneid kristlasi. Lavastuse lõpp on sõbralik, intiimne, justkui andes mõista, et maski all pole paremat süsteemi, kuid seal on teine inimene. Surma eel on pattude andeksandmine võimalik.
Iga sõna või lause, mille Anna ütleb, on täpne ja õiges kohas, iga misanstseen paigas.
„Erakõneluste“ võlu, lavastuse dramaturgia võlu seisneb selles, et pealisehitus teemaderingil on üsna õhuke. Seepärast ei olegi „Erakõnelused“ aktuaalne mitte ainult praegu, vaid ka saja aasta pärast ning oleks olnud aktuaalne ka 500 aastat tagasi: see laseb end lihtsalt tõlgendada. Stseen algab, käsitletakse üht-kaht aspekti Anna elus, ja lõppeb. „Ülestähenduste…“ põrandaalune muudkui seletab, mitu teemat korraga õhus, vaidleb iseendale vastu ja siis kiidab takka. „Karmeliitide dialoogides“ kipub tegelaste rohkus ning lavastuse hermeneutilisus varjutama inimese enese psühholoogiat. Bergman ja Põldma on puhastanud teema liigsest, jätnud alles filosoofilise struktuuri. Iga sõna, lause, mille Anna ütleb, on täpne ja täpselt õiges kohas, iga misanstseen kalkuleeritud ja paigas. Kui Anna pastor Jakobiga kõneldes näpib oma vasaku käe kinnast, teine käsi paljas, siis sel kujundil – tõlgendagem, kuidas soovime – on ruumi märgatud olla. Kui Riina Maidre hääl muutub täiskasvanu tõsidusest plikalikuks kilkeks, kui tema silmanurka ilmub naerukorts, pilk muutub kelmikaks, siis see kõik jõuab saali. Draamateatri suures saalis need detailid ei mõjuks, aga väikeses saalis pääsevad mõjule. Istuks nagu operaatori kõrval.
Psühholoogilise teatri meistriklass
Ilusamaid stseene on Anna ja tema ema Kariniga – selles põhjendab tütar emale, miks ta oma mehe sisuliselt hullumajja tahaks panna. Karin on naine nagu torn, kõrge, ligipääsmatu ja külm, aga ta kuulab. Kuulab väga tähelepanelikult ja mõtleb kaasa. See naine on elus palju pidanud alla neelama ja ära kannatama. Ta on kogenud ja tark. Karinil on olnud õigus, kui ta ennustas Henriku ja Anna abiellu tülisid ja pisaraid, aga ta ei ole inimene, kes seda hakkaks meelde tuletama. Vahepeal pole kindelgi, kas ta rohkem kuulab kaasa või mäletab kaasa. Karin on nii kaljukindel ja ligipääsmatu, nagu ta ise oleks nooruses samad rehad läbi tallunud. Viire Valdma vaikimine on psühholoogilise teatri meistriklass, juba ainuüksi selle stseeni pärast tasub „Erakõnelusi“ vaatama minna.