Margus Mikomägi, Eesti Päevaleht, 26.06.2024
Eesti Draamateatri Haapsalus esietendunud „Üks helevalge tuvi“ on kurja eest põgenemise ja tagasituleku, muutunud reaalsuse lugu. Ei teagi, kumb rohkem haiget teeb – kas see, et pead kodu surmahirmus maha jätma ja kannad selle võtit kogu elu kaasas, või see, et siis saad tagasi lapsepõlvekoju, kus sind ei oota enam mitte keegi ega miski.
See lavastus on hea klassikaline teater. Dokumentaalteater muidugi ka. Poeetiline ja argine.
Lähen siin alguses korraks argiseks. See, mida me nägime, on kirjanik Elin Toona lugu. Või peaks vahe sisse tegema ja ütlema: väliseesti kirjaniku Elin Toona lugu. Näidend „Üks helevalge tuvi“ on kirjutatud tema autobiograafiliste romaanide põhjal.
See argine on muu hulgas viide lavastuse lõpule, kus Eesti riigiametnikud kirjanikule ütlevad, et ta mäletab valesti. Ametnike kadalipp on lavastatud nii, et neid tundub olevat hordide viisi. Kelle poole Elin ka oma sooviga õiglus jalule seada ei pöörduks, saab ta ikka vastuse, mis seaduse seisukohast õige, aga inimlikust vaatevinklist isegi naeruväärselt julm.
Õiglus oleks Elin Toona jaoks see, et kirjanik saaks mingilgi moel tagasi võimaluse elada Haapsalus, väikeses majas mere ääres, kus ta lapsena alustas. Reaalsus on see, et ta elab Taeblas kolhoosiajal ehitatud maja neljanda korruse korteris. Nii paljuks jätkus tal raha, et see endale osta, kui ta Ameerikast tagasi Eestisse kolis, koos pojaga.
Ma ei pääse argisuse mullist välja: Elin Toona sai oma kunagise kodumaja krundi eest Haapsalus 14 873 EVPd. Siis oli nende väärtus 200 dollarit. Niisugune oli seadus. Nüüd maksaks selline mereäärne krunt asjatundjate sõnul vähemalt 150 000 eurot. Elin Toona on 86aastane intelligent.
Paljasjalgsed kullerid
Selles loos laseb Elin Toona poeg Rein, kes eesti keelt ei oska, tehisintellektil tõlkida oma vanavanaisa Ernst Enno luuletuse, kus kullerkupp läeb paljajalu. See tõlgib „the courier goes barefoot…“. Et kullerid käivad paljajalu. Poeg küsib, mida see tähendab. Ja ema siis selgitab, et tegu on lillega. Kollase lillega. Kullerkupuga, kes paljajalu läheb…
Näidendi autorid ja lavastajad Mari-Liis Lill ja Priit Põldma ütlevad vaatajatele küll seda, et Ameerikas kullerkuppe ei kasva, aga ei seleta üle selle luuletuse suurt igavikulist plaani ja seda, et kullerkupud hakkavad Eestiski otsa saama… Selle konteksti annab stseenile kogu eelnev lavastus.
Ernst Enno kirjutas ka oma lapsepõlveranda jõudmisest, et siis maale pisarsilmi suud anda.
Mitu seppa…
Peaks vist pisut vaatlema ka näidendi ja lavastuse pealkirjaks olevat katket liisusalmist „Üks helevalge tuvi“. Püüdsin meenutada, miks ma seda tean. Arvan, et see teadmine on pärit ajast, kui olin eelkooliealine ja me peitust mängisime. Lugesime: „Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa. Inglismaa oli lukku pandud. Luku võti katki murtud. Ütle, mitu seppa peavad seda parandama? Seda ütled sina, vana tatinina.“ Aga kust just selline salm kuuekümnendate aastate lasteni jõudis, ei ole aimugi.
Muidugi on selle lavastuse valge tuvi Elin Toona ehk siis näitleja Teele Pärn. See on suur, emotsionaalselt raske roll. Teele Pärn tuleb elu tundma ja selgeks õppimise muutustega köitvalt, isegi näiliselt kergelt toime. Noor näitleja suudab mängida nii, et on teine ja kolmas plaan selle välise taga.
Ükski suur roll ei sünni üksi, väikese kasvava Elina kõrval on ema Britta Soll ja vanaema Kaie Mihkelson. Kolm eri põlvkonda näitlejatena, kolm eri põlvkonda elukogemustelt ja teatripraktikalt. Kui need kolm on kõrvuti laval, siis mulle vaatajana tundub, et neile naistele ei ole maailma päästmine ka võimatu, kui nad hoiavad kokku. Ja ka siis, kui mõelda näidendi süžee ja Elin Toona tegeliku eluloo peale, siis justkui see ülepõlvkondade naiste omavaheline suhe ja üksteise toetamine aitaski neil elada ja ellu jääda.
Peaosaliste kõrval tegid hiilgavaid pisiosi, karaktereid kõik lavastuse trupis mänginud näitlejad.
Kirjanik Ernst Enno oli huvitatud kõigest sellest, mis on meelteväline. Äkki ma teadsin seda helevalge tuvi salmi ainult sellepärast kogu elu, et nüüd lavastust vaadates igavikulisusest ja paratamatusest mõelda. Selleks, et mõista. Mitu seppa peavad parandama võtit…
Rahatuvi
Kindlasti hakatakse draamateatri selle suve kahest lavastusest kõnelema koos. Teen algust. Kuigi „Rahamaa“ Tartus ja „Üks helevalge tuvi“ Haapsalus on vormiliselt täiesti erinevad, on nad maailmatunnetuselt sarnased. Nad täiendavad teineteist.
„Valges tuvis“ on selgelt loetav paralleel 1944. aastaga, kui Elin oma ema ja vanemaga Eestist paadiga põgenes, ja selle situatsiooniga, milles me agressiivse Vene riigi otsese ohu piiril praegu viibime.
„Valge tuvi“ lõhub juba müüdiks saanud tõsiasja, et kõik eestlased, kes jõuavad Ameerikasse, saavad hiigelrikkaks. Selgub, et ei saagi kõik. Ja rahamaa on meie oma pealinnas, kus saadakse rikkaks, ja kah kõik või siis enamik ei saa. Elu lühike, rahatuvi paksuke…
Lisaks valitud võrreldavatele teemadele näitavad just need kaks etendust ära draamateatri uuenenud meeskonna võimekuse ja see on seda väärt, et peab tõesti püsti tõustes aplodeerima.
Katkine klaver
Kohe, kui ma Haapsalus Uuemõisa idatiivas asuvasse mängupaika sisenesin – 1920.–1930. aastatel oli see Läänemaa Õpetajate Seminari saal, nõukogude ajal puidutööstus – ja märkasin lagunenud tiibklaverit, mõtlesin, et see on tegijate ilus kummardus linnateatri lavastusele „Nachtland“, kus minu jaoks ka üks peamisi murekujundeid oli põlenud klaver. On see nii või mitte, polegi tähtis, tähtis on, et tekkis see seos. Aeg, kus kaks erinevat loojakooslust peavad ajastu sümboliks erineva lagunemisastmega tiibklaverit, teeb … no võiks teha ka võitlusvalmiks. Võiks anda lootuse, et asju on võimalik parandada.
Haapsalu lavastuse muusikalise kujunduse kirjutas helilooja Rasmus Puur ning selles muusikas oli lavastusele omaselt valu ja ilu. Dramatismi ja vaikust. Klaverit!
Lavastuse kunstnik Laura Pählapuu kasutab ära just selle ruumi erilisi võimalusi. Üks autor ja lavastaja Priit Põldma ütles, kui küsisin, kas see vahesein, mis eraldas n-ö taga- ja eeslava, oli ehitatud spetsiaalselt: „Sein koos ukse- ja aknaavadega oli seal enne, aga nõukaajal kinni ehitatud. Me lasime need sambad ja ukseava välja puhastada. Uks ise on pärit mujalt, Laura Pählapuu leitud ja sinna avasse sobitatud.“ Ruum, kus mängiti, andis lavastusele oma väe ja jõu. Tore, et autorid ja esitajad selle ära tundsid.
Õnne otsima
Mõte tegeleb mitu päeva pärast esietenduse vaatamist sellega, et lahkumine ei pruugi üldse olla nii valus kui tagasitulek. Peas keerleb kadunud poja tagasitulek. Ilus ja karm. Et lahkumise tunnet suudame kuidagi ette kujutada, aga mida tagasitulek tähendab? Ja kas üldse saab naasta sinnasamasse, kust kunagi ära mindi? Ikka seesama, et ei saa kaks korda astuda samasse jõkke.
Nähtu elustas minus ka 10 aasta taguse mälestuse, kui esietendus Tõnu Õnnepalu näidend „Vennas“. Vahest sellepärast, et see oli Sass Eelmaa lavastus ja Kaie Mihkelson mängis. Aga kindlasti ka miski ühine meeleolu. Eestlaste Ameerikasse mineku lugu oli ju seegi. Õnne otsimise lugu.
Äkki eristab eestlasi teistest rahvastest heatahtlikkus kurja maailma suhtes? „Üks helevalge tuvi“ on kodutunde otsimisest maailmas.