Veiko Märka, Eesti Päevaleht, 07.11.2022
Draamateatri „Meister Solness“ on suurepärane lavastus – provokatiivne, kindel ja sotsiaalselt terav.
Idee pärineb Henrik Ibseni „Ehitusmeister Solnessist“ (1892), kuid originaalist on vähe järele jäänud – isegi vähem kui pealkirjast. Siin ei kehti meie teatrites iga klassikalise tüki uuesti kavvavõtmisega kohustuslikult korratav tobe vormel „aga see kõnetab ka tänapäeva vaatajat“. See on uus näidend. Tegevus on toodud Norrast ja ülemöödunud sajandi lõpust tänapäeva Tallinnasse, moodsasse arhitektuuribüroosse. Mõnevõrra on isegi jabur, et tegelaste norrapärased nimed on säilitatud. Ei ole kuulnud, et norralased Eestis ehitamas käiksid, pigem vastupidi. Aga absurdimomente on „Meistris“ rohkemgi, nii et pole hullu. („See on täiuslik.“ – „Kurat, seda ma kartsin.“) Žanrilt jääb „Solness“ kusagile farsi ja majandusanalüüsi vahelisse hämaralasse, ehkki Ibseni draama olulisemad komponendid on ju säilinud.
Lavastus lavastaja nägu
Nii kavalehel kui ka meedias on „Solnessist“ kirjutades meelde tuletatud Voldemar Panso 1974. aastal tolleaegses Noorsooteatris lavastatud „Ehitusmeister Solnessi“. Sel puhul antud intervjuus (Noorte Hääl, 5. märts 1974) märkis Panso, et meister Solnessis on vananev Ibsen kujutanud iseennast. Mehis Pihlat ei saa Tõnu Oja rolliga kuidagi samastada, aga lavastus kui tervik on tõesti lavastaja nägu. Ei ütleks, et see on kõige rabavam tema töödest, aga kõige läbimõeldum ehk küll. („Me oleme kogu elu elanud nii õigesti. Kas see ei aja sind oksele?“ – „Kogu see meie elu. Millal see meile kohustuseks muutus?“)
Pansol ja Pihlal on rohkem ühist kui perekonnanime esitäht ja tähtede arv. Mõlemad on võtnud oma töid ette väga põhjalikult, mõlemad on olnud lavastajatena originaalsed ja nii mõttes kui ka teos väga liikuvad. „Meister Solness“ hõlmab ehitamist kui protsessi väga laialt, üldisest linnaruumi muutmisest isikliku kõrgusekartuseni, õhulossidest ehituses õhulossideni elus. Kui tsiteerida Pansot 1974. aastast: „Näidendis on rohkemat – talendiprobleem, põlvkondade probleem, selles omakorda vanaduse ja nooruse kvalitatiivne külg, vananeva kunstniku „romaan“…“ Kes julgeks väita, et Pihlal on midagi teisiti? (“Mul ei ole enam kahtlusteks, kõhklusteks aega.“)
Kui „Solnessi“ Pihla varasemate dramaturgitöödega võrrelda, meenub esimesena „Metsa forte“. Mis sellest et esimene on täiesti urbanistlik, teine loodusteemaline. Mõlemad põhinevad sotsiaalsel vastandamisel. On inimesi, kes kaitsevad vanu maju sama meeleheitlikult kui teised vanu metsi kaitsjad. Ning on inimesi, kes on kinnisvaraarendamise nimel võimelised ükskõik mida maha lammutama – analoogiliselt raiemahu suurendamise nõudjatega.
Mitu liini põimuvad
„Metsa forte“ oli metsandussatiir, „Meister“ on arhitektuurisatiir. („Mitte mingisugust põnevust, intriigi, vaimukust“, „Keskpärasus on statistiliselt väga tõenäoline.“ ) Vahe on peamiselt selles, et metsad taastuvad (ja üsna kiiresti), majad mitte, mistõttu linnaplaneerija töö on tunduvalt vastutusrikkam kui metsaplaneerija oma. Vahe on lavastuste saamislooski. „Metsa forte“ oli algusest lõpuni Pihla kompositsioon, „Solness“ toetub eelkõige karakteriloomes siiski Norra klassikule, mistõttu mõjub soliidsemalt ja sügavamalt. Solnessi kujus põimub ju mitu liini: mehe ja naise suhted, õpetaja ja õpilase suhted, teoreetiku ja praktiku suhted, isa ja poja suhted… Midagi pole muutunud ka ehitamise kui inimtegevuse pendeldamises igavikulise ja ajutise vahel – Egiptuse püramiididest haagissuvilateni. („Mina tahan ka linna siluetti muuta.“, „Miks sa selle torni üldse ehitasid, kui ma imetleda ka enam ei või.“) Igatahes muutub pärast „Solnessi“ vaatamist täiesti mõttetuks küsimus, miks Tallinn kunagi valmis ei saa. (Lavastuses ei öelda linna nime otse, aga mis ta muud ikka on.)
Näitlejatöödest üllatas kõige meeldivamalt Laine Mägi Solnessi abikaasana. Mina polegi teda laval nii kandvas ja keskses rollis näinud ega varem tema lavasarmi nii kõrgelt hinnata ei osanud (filmides küll). Ka psühholoogilise veenvuse poolest ei jäänud ta Tõnu Ojale ja Guido Kangurile raasugi alla. („Mis see oma naise imetlus ka maksab.“)
Keskne konflikt areneb siiski arhitekt Solnessi (Oja) ja ehitusmeister Herdali (Kangur) vahel. See on haarav ja ajatu. Teine peab teostama ogarusi, mille esimene on välja mõelnud. („Oli mul siis normaalset tehnikat, oli mul siis normaalseid mehi?“) Meenuvad Don Quijote ja Sancho Panza. Või Ostap Bender ja Kiisu Vorobjaninov. Või Oru Pearu ja Lambasihver. Solness on loominguline ja ebapraktiline, Herdal ebaloominguline ja praktiline. Ühel on projektid ja unistused, teisel tehnika ja tööjõud. („Insener on tehnik, arhitekt on kunstnik.“) Mõlema üle saab nii nutta kui ka naerda. Peamiselt siiski naerda, sest lavastus kulgeb pihlalikult nihestatud, veidi absurdses, kuid täiesti tõsiselt võetavas miljöös. Olgu näiteks finaalis Solnessi maa ja taeva vahel rippumine, mida võib tõlgendada kui eluaegse kahtleja kahtluste visualiseerimist. See on kõike kokku võttev ja kõike lahtiseks jättev puänt. („Mida inimesed teevad, siis kui nad midagi ei tee?“) Professionaalne kretinism avaldub nii Solnessis kui ka Herdalis. („Võib-olla ma lihtsalt ei oska arhitektuuriga maailma paremaks muuta.“) Küllap on Oja ja Kangur palju koos mänginud, on nad ju eelkõige sarnase ekspressiivse ampluaaga ning eriti komöödiates Draamateatri raudvara. Aga „Solnessis“ on nende koosmäng täiesti rutiinitu, leidlik ja ere. Hoolimata sellest, et Oja kehastab traditsiooniliselt meest, kellele pole midagi selge, ja Kangur meest, kellele on kõik selge.
Ikka üles ja alla
Kersti Heinloo Hildena jäi mõnevõrra varju. Tema bravuurne jutt ja armas olek ei sobinud hästi kokku. Siit ka ainus tõsisem etteheide stsenaristidele: tundlikumalt ja sügavamalt oleks võinud esile tuua Hilde ja Solnessi kunagise suhte. Nüüd oli Hilde lihtsalt küünik.
Solnessi ja tema poja Ragnari (Märten Metsaviir) vahekord meenutab Vargamäe vana Andrese ja poja vahekorda. Ja nagu Vargamäel, läheb ka siin kõik halvasti.
Hästi on lavastuses esile toodud ehitamise vertikaalne dimensioon – ikka alla ja üles, üles ja alla, büroolauast kõrghoone katuseni, eskiisidest sarikapärjani.
Lõpetuseks veel üks tsitaat Pansolt. „A i n u l t faabulati võttes jõuaksime absurdini: Solness oli tore mees. Tuli ninatark Hilde oma lolli tahtmisega, keelitas… ja Solness hukkus.“ Pihla ei lähtunud faabulast, aga absurdini jõudis ikka.