Jelena Skulskaja, Eesti Päevaleht, 19.03.2024
Putini režiimi tõttu Eestisse emigreerunud Julia Augi lavastus „Eisenstein“ ütleb ja näitab, et kunst elab türanni üle.
Stalini muuseumis väikeses Gori linnas kingitakse igale külalisele raamatuke türanni luuletustega. Stalin tahtis nimelt väga olla Poeet. Ta kuulutas välja võistluse, et leida parim oma luuletuste tõlge gruusia keelest, ja tolle aja kõige väärikamad tõlkijad värisesid, aga tõlkisid. Võitjaks osutus väljapaistev tõlkija ja andekas luuletaja Arseni Tarkovski. Siis aga mõtles Stalin ümber ja loobus kuulsaks luuletajaks pürgimisest, ta teadis, et tema absoluutne võim on kunstis võimetu ja et andega polnud teda ei õnnistatud…
Ivan Julm seevastu unistas solisti rollist kiriku koorikapellis, kuid ta vokaalsed võimed olid kesised ning ta mõistis, et isegi kui ta kõik koorilauljad maha lööb, ei muutu tema hääl paremaks. Ja Hitler maalis akvarelle, kuid sai aru, et parem on vallutada kogu maailm, kunst teda kuulsaks ei tee…
Kadedusest vaimustuseni
Iga türann teab, et imepärased mälestusmärgid püsivad sajandeid, türannide ausambad aga varem või hiljem lammutatakse. Ja iga kõikvõimas valitseja otsib endale „alandlikku“ geeniust, kes leiab talle ajaloos analoogi ja laiendab oma loomingu abil tema valitsemisaega. Loomulikult sobis Stalinile kõige rohkem Ivan Julm oma verise hulluse, opritšnina, sadade ja tuhandete inimeste mõttetu hävitamise, teatraalse ümberriietumisega, kui tsaar pani jõuga troonile ühe oma lemmikkülalise, seejärel aga tappis ta trooni kallale kippumise eest, kui iga õhtusöögile kutsutud bojaar minnes teadis, et võib seal mürgitatud saada. Selle julmuste kavaluse võttis Stalin Ivan Julmalt üle erilise püüdlikkusega, nagu teatrikooli parim õpilane. Igasugune kunst tekitas temas nii kadedust kui ka vaimustust.
Näidendi autor Mihhail Durnenkov (elav ja elegantne tõlge Ilona Martsonilt) valis kõigist loojatest, kelle poole Stalin kunagi pöördus, filmikunsti klassiku režissöör Sergei Eisensteini. Elu jooksul oli rahvaste juhil ka teisi favoriite: romaani „Peeter Esimene“ kirjutanud Aleksei Tolstoi – teoses on ilmsed paralleelid Staliniga –, ja Stalini noorusele pühendatud näidendi „Batum“ loonud Bulgakovi. Miski nende loomingust aga ei vastanud türanni tõelistele unistustele, ei olnud nende tasemel – Tolstoid kohtles ta siiski südamlikult, Bulgakovit ei mõrvanud, lasi tal surra oma voodis. Neid, kes Stalinit andekalt ülistasid, ta ei puutunud, aga neid, kes julgesid temast mitte kirjutada või teda ülistavatesse teostesse oma hinge ei pannud, hävitas ta vanglates, asumisel ja laagrites. Stalin magas üldse rahulikumalt, kui järjekordne väljapaistev looja oli hävitatud.
Peategelane pole Eisenstein
Sergei Eisenstein (Taavi Teplenkovi suurepärane töö) nõustub pärast suuri kahtlusi tegema filmi Ivan Julmast, kuid täites sotsiaalset tellimust ja hirmust vaevatuna annab end oma geniaalsuse võimu alla ning loob tähtteose. Siiski ei ole Eisenstein näidendi ja Julia Augi lavastuse peategelane. Lavastuse esiplaanil on kaks NKVD kaastöötajat: polkovnik Zoja Soboleva (Britta Soll) ja Saveli Kondrašov (Ursel Tilk). Nad jälgivad Eisensteini iga sammu, kuulavad pealt tema vestlusi, uurivad ta märkmeid, püüavad aru saada, ega ta kavatse filmida midagi, mis juhi käsuga vastuolus on. Ja naiivne, lapselikult heldimapanev, väga usaldusväärne, suhetes pelglik, pigem mehi kui naisi soosiv, hakkab Eisenstein tundma sümpaatiat oma armsa naabri Saveli vastu ning kutsub teda isegi kaasa saatkondadesse vastuvõttudele ja pakub talle rolli oma tulevases tähtteoses.
Siin on tähtis kogu Julia Augi lavastuse konstruktsioon, mille abil on näidatud, kuidas kõik jälgivad kõiki. Kesksed tegelased jälgivad Eisensteini, kuid ka neid jälgivad operaatorid, kes toovad suurele ekraanile kõige tähtsamad stseenid ja sündmused – praegusel juhul omandab tuntud võte justnimelt järelevalve, jälitamise, paljastamise erilise sümboolse tähenduse. Me ei näeme mitte ainult tegelaste suuri plaane, vaid ka perealbumi fotosid, filmikaadreid – kõike, mida võib vaja minna uurimisorganitel, nägude ja nimedeta inimestel, kes otsekui röntgeniga valgustavad läbi igaühe, kes selles riigis elab ja kel on selles vähegi kaalukas koht.
Kokkulepe diktaatoriga
Siiski, kogu ande vihkamise juures, sest anne ainult teeskleb kuulekust, püüdsid väikesed ja suured türannid temaga kokku leppida. Nikita Hruštšovi hauale on – tema testamendi järgi – püstitatud väljapaistva skulptori Ernst Neizvestnõi skulptuur. Leonid Brežnev, peaaegu koomiline tegelane, kutsus välja tuntud ajakirjanikud, et nood teeksid temast kirjaniku. Suurte summade eest klopsisid need ajakirjanikud heameelega kokku „šedöövrid“: „Väikese maa“, „Taassünni“, „Uudismaa“. Brežnev võeti vastu kirjanike liitu, selle üle oli ta lõpmata uhke.
Kirg kunsti vastu tekkis juba palju varasematel despootidel kui Stalin ja Ivan Julm. Rooma imperaator Nero armastas üle kõige laulda, kuid hääl oli tal nõrk. Ta kirjutas luuletusi, aga andetuid. Nero oli sunnitud olema valitseja, kes üha rohkem ja rohkem julmutses ja tappis.
Kunst elab türanni üle
Etenduse finaalis kõlab Martin Scorsese tsitaat, milles ta räägib mõjust, mida Sergei Eisenstein talle avaldas. Teatavasti oli Stalin „Ivan Julma“ esimese osaga väga rahul. Teise osa, kus Julm, saanud piiramatu võimu, loob opritšnina ning joobub verest ja seadusetusest, lükkas juht tagasi. Kavas oli ka kolmas osa, mõned katkendid isegi filmiti, kuid 1948. aastal suri Eisenstein 50-aastasena infarkti.
Etenduse viimase lause „Kunst elab türanni üle!“ hõikab Taavi Teplenkov saali. Publik tõuseb püsti ja algab aplaus. Kõik saavad aru, mis türannist siin ja praegu räägitakse. Kõik saavad aru, et nii dramaturg kui ka näidendi lavastaja loobusid õnnelikust eksistentsist seal, kus ei saanud rääkida tõtt. Venemaale jäi suur klassika, taassündinud on põrandaalune kirjandus, nad elavad kõik üle. Kuid teatrilavastaja ei saa põranda all töötada, ta suundub pagendusse, et siit, demokraatlikust riigist, saata loominguline avatud seisukohavõtt neile, kes vaikivad.