Heili Sibrits, Postimees, 15.08.2023
Teater ei pea täpselt kopeerima, teater võiks panna vaataja nägema ja tundma, uskuma. „Onu Bella tähestik“ aga ei pannud uskuma, vaid jäi turvaliseks jalutuskäiguks kostüümitoas, mille uksele on kirjutatud „Täna mängime Onu Bellat“.
Eesti Draamateatri lavastusega „Onu Bella tähestik“ on mitu probleemi: ma ei saa Kertu Moppeli kui lavastaja ja teksti autori valikutest aru, need ei veena. Kõigepealt jäi ähmaseks lavastuse idee, miks ja millist lugu räägitakse ning kellele ja kellest. Kavalehel öeldakse, et aeg on edasi läinud ja see tähestik on mõeldud lastele. Siit järeldan, et lavastus pole Bella kaasaegsetele, vaid neile, kes on kuulnud midagi segastest 90ndatest, Bellast, aga isiklikku mälestust pole.
Nostalgiline virvendus
Lähimineviku mõtestamiseks sobib teatrivorm valatult, ent valitud lähenemine – kronoloogiline loo jutustamine, kus fakte ja fantaasiat segatakse, vahepausideks Bella armastatu Malle-Hiie Kiviketi (Inga Salurand) miniloengud või mõtisklused „aeg oli selline“ – ei toiminud. Loengud võtsid tempo maha ning jätsid mulje, et kostüümivahetuseks on vaja lavaaega millegagi täita.
Kõik muu ehk laval toimuv sigin-sagin, Bella kui artisti sünd, väikesed kontserdid ja suured tuurid, kuidas telemees Vahur Kersna ja produtsent Aarne Valmis voolisid Bellast megastaari, kepp ja joomine ning vaidlus raha pärast, oli hoogne, aga illustratiivne. Kuigi nähtu oli magusalt nostalgiline.
Bella on meie kultuuriloos põnev äärmus. Bella rajas oma karjääri šokeerimisele. Ent draamateatri lavastus on kui leebe vesipilt Bella loodule. Võib-olla polegi täna võimalik vaatajat ehmatada, vähemalt massile mõeldud teatrivormis, luua nii võimsat Bellat, kui Bella sai ise end luues luua?
Oleme kõigega harjunud ja kas oleksimegi valmis vaatama seksimist laval? Kas olime valmis seda vaatama 1989. aastal? Mis on vabadus täna ja mis oli toona? See on äraütlemata huvitav teema ja viimaste päevade kõige kuumema vaidluse valguses vääriks eraldi ja mahukat käsitlust Bella ajastu naiste kuvand ja selle kuvandi peegeldus nüüd laval ja see, mida me praegu ühiskonnana naise vabaduseks peame.
2023 ei ole naised laval paljaste rindadega, vaid nende keha katab plastturvis, rinnad kenasti kikkis ja tikitud tutt selge jutina jalge vahel. Minule see areng sobib ja näib ainuõige, see pole vabadusest loobumine, vaid vabadus valida. Naisnäitleja ei pea laval olema paljas. Ega meesnäitleja. Alasti võib olla väga erinevat moodi. Kusjuures need plastrinnad on ka suurepärane sümbol toonasele naisekeha perfektsuse ihalusele.
Anne Türnpu supersooritus
Kui minult küsitakse, kas vaadata „Onu Bella tähestikku“ või mitte, siis minu vastus on jah.
Põhjus on näitleja Anne Türnpu – just tema muudab lavastuse teatrisündmuseks. Ta on Moppeli autorilavastuse täht ja idee. Minu vaatajakogemuses on Türnpu kehastada sageli väiksed sutsakad, ka sel korral on ta pidevas kõrvalosas – Bella emana, teletöölisest mees-naise Toivona, sukksaabastes posti ümber väänleva lõbunaisena, rahvatantsurühma tubli tüdrukuna, naisõiguste eest võitlejana, Bellana… Kõik need tegelased on eriilmelised ja veenvad, varbaotsani läbi tunnetatud liikumises. Türnpu on sajaprotsendiliselt laval kohal, ja selliseid näitlejaid on vähe.
Onu Bellat mängiva Tõnis Niinemetsa probleem on dramaturgiline, talle pole antud rolli, ei ole võimalust tegelasena areneda, ta ainus võimalus on halvasti laulda ja teha suuri silmi. Niinemetsa mängitud fassaad on temalikult tuntud headuses, ent igav, sest tema Bellale ei saanud kuidagi kaasa tunda ega kaasa elada.
Samas igavus pole kindlasti selle lavastuse märksõna, pigem tasapaksus ja lihtsustamine. Lavastuses on mitu ootamatut ja lahedat hetke, ägedalt teeb oma asju Ivo Uukkivi, seda nii punkar Munka ehk iseend mängides kui ka teleoperaatorina. Suurepärane on Bella äratundmise hetk, et nüüd aitab – ta lõpetab Bellana esinemise –, ja kui Niinemetsa Bella ümber tiirlevad sajad teised Bellad, viited 90ndate rahvatantsuhullusele jne, naersin, ja paar korda südamest. Aga ootasin rohkem, ootasin ideed, üldistust, midagi rohkemat kui kronoloogiline lugu ja illustreerivad pildid.
Meiemehestatud Bella
Onu Bella sattus pärast „Onu Bella tähestikku“ samasse ritta Meie Mehega ehk ühte patta kohaliku muusikaäri ühe madalama nimetajaga. Moppel meiemehestas Bella ja selle üle olen kõige kurvem, sest kõik ajaloolised allikad viitavad, et Bella oli trikster, kes teadlikult mängis Bella rolli, mitte tohman, keda lükati ja tõmmati. Mingil põhjusel tundusid laval kõik tegelased natuke ohmakad, 90ndad oli küll kummaline aeg, aga mitte päris selline, või noh, oli igasugune.
Bella kõige tuntum laul kõlab juba esimese vaatuse lõpu eel ehk kulminatsioon toimub enne kulminatsiooni! Lõpulauluks valitud, Tartu Kuradisillal filmitud originaalvideo „Tahad saada heaks“ jäi lahjaks, sest ei sobinud lavastuse klouni-helistikuga kokku, kuigi aiman lavastaja taotlust. Teel koju ei kummitanud mul sugugi Onu Bella looming, vaid Üllar Jörberg (Jörpa ja ta naise suurepärane kehastamine Lauri Kaldojalt ja Hilje Murelilt!), ent seda avastanuna suunasin oma aju õigele rajale ning ikka suutsin end panna ümisema „ma võtsin viina“. Ja mõned öötunnid ohverdasin Youtube’ile, sest tahtsin vaadata originaalvideoid Onu Bellast, sest pärast kõiki neid teatrisaalis veedetud tunde soovisin kohata päris Onu Bellat.
Arvustus sai üsna kriitiline, ent kokkuvõttes pean nähtut siiski õnnestunuks – lavastus püsib koos, paneb mõtlema ja mineviku (vabaduste ja muusika) üle arutama. Pealegi püüdlus, julgus maksab ka midagi. Imet ei sündinud, aga ei sünnigi iga kord. Aasta alguses sündis Eesti Draamateatris juba üks ime, kaht imet ühes aastas ühelt suurelt (riigi)teatrilt ongi palju nõuda. Viimane pole iroonia, minu jaoks on draamateater jätkuvalt oma tee otsingus põnev ja tunnustan nende soovi end proovile panna, end avada, oma saalidest välja minna, vaadata, mis nende publikut köidab ja mis mitte, mis neid end sütitab.