Heili Sibrits, Postimees, 16.02.2026
Surmatans laval. Sarneti «Hamletis» kohtuvad Euroopa, Aasia, USA ja Venemaa (juhid), neid kõiki kannustab võimuhimu, mis viib enesehävituseni, sest vaatamata oma rüüde ja ajaloo erinevusele, ei erine nad üksteisest. Foto: Gabriela Järvet
→ Ursel Tilk pakub meile selle kümnendi Hamletit
→ Superrollid veel Rein Ojalt, Teele Pärnalt ja Ivo Uukkivilt
→ See pole masendav ega õpetav, vaid lummavalt ilus teater
Rainer Sarneti «Hamlet» Eesti Draamateatris on visuaalselt pööraselt ilus, ägeda liikumisega, semiootiliselt tihe, aga samas kergesti jälgitav.
Lavastaja ei ole tahtnud oma tõde vaatajale sõnadega avada – kavalehelt leiab vaid võimsad fotod ja kaks tsitaati: «umbrohule sa väetist ära laota, et enam veel ta lokkaks» ja «lõpp on vaikimine».
Samas on Sarneti «Hamletil» tugev sõnum: lõpus tapame me üksteist ära. Mitte tehisintellekt ei tule meid hävitama, vaid teeme seda oma käega ja omal tahtel.
Sarnet kasutab Georg Meri ja Mati Undi tõlget, ent tema «Hamletis» ei ilmu Taani krooni maast võtma Norra prints Fortinbras. Tema puudumine on märgiline. Mõjuv on viimane stseen, mis toob meelde surmatantsu, viimase hüüdena laval kõlab Hamleti saksofon ja lause: lõpp on vaikimine.
Et kui me vaikime, siis sureme?
Või on sellepärast vaikus, et kõik on surnud?
Peaaegu kõik – sest kusagil lava serval, justkui haua ääres jääb lugusid vestma vana hambutu hauakaevaja (Ivo Uukkivi erakordselt nüansirikas roll). Kusagil on taevasse tõusnud Horatio, kellele Hamlet enne surma usaldas kohustuse rääkida tõtt, jutustada lugu.
Aga mis on tõde? Kellel on õigus tõe või armastuse või võimu nimel tappa? Kus jookseb piir õiguse ja enesepettuse vahel? Just nende küsimustega Sarneti «Hamlet» tegeleb. Kas lavastus pakub uusi vastuseid? Mõnes kohas justkui jah, ent olulisem on, et seda taas küsitakse.
Kõik kohtuvad Taanis
Sarneti lavastus on väliselt kultuuride sulam. Näiteks kabukiteatri lahendus tuli tal Jaapanis – kabukis mängivad suurt rolli vaimud, deemonid, kättemaksuhimulised hinged. Ent Sarnet ei piirdu kabukiga.
Näiteks laskub Hamleti ema Gertrud lavale hobusel tagurpidi istudes. Keskajal pidid abielurikkumises süüdistatud naised nii läbi linna sõitma. Sarneti laval saab sellest motiivist sümbol: häbi, pöördeline pilk, maailm, mis pöördub pea peale.
Hobune ilmub korduvalt nagu müütiline kaaslane, ning tema tähendus muutub. Võimas on stseen, kus Hamlet põgeneb hobusel Helsingöri lossist, teda saadab antiikse Rooma kodanikuks rõivastatud Horatio. Kaks ajastut kaugenevad meist aegluubis, ning siis langeb meie pilgu ette eesriie.
Pärast esietendust, garderoobis Rosita ja Rein Rauaga juttu ajades juhtisid nad tähelepanu kostüümidele – et kas oli laval üldse kedagi, kel olnuks seljas tõeliselt euroopalikud rõivad? Gertrudi kostüüm oli ilmselgelt inspireeritud vene rahvarõivastest, kuningas Claudius toob meelde Hiina.
Poloniuse ja Laertese ette kleebitud pikk nina seostub Buratinoga. Venemaal nimetatakse buratinodeks juhte ja ametnikke, kelle võim on näiline – kulisside taga hoiab keegi «kuldset võtmekest».
Ka USA ei jää Sarneti loos esindamata – Trumpi hääl ja Ameerika kultuuriruum ilmub ootamatult, erinedes eelnenud esteetikast. Ka saksa keelt kuulab huvitavas kontekstis (ei hakka reetma, kus ja miks).
Näitetrupi esinemine lossis, see etendus etenduses, on vaimukas ja üllatav – uus stiilivõte, mis tõstab lavastuse korraks teisele sagedusele. Guido Kangur ja Ivo Uukkivi on näitlejaid näideldes suurepärased.
Taani lossis, Hamleti kodus põrkuks justkui Venemaa, Aasia, Euroopa ja Ameerika. Liidrite kohtumine? Sarneti laval mängitakse välja suur võimumäng: kättemaks, maha vaikitud kokkulepped, lõputu võimuiha. Sellises valguses hakkavad lava kohal rippuvad pilved meenutama Gröönimaad. Sarneti «Hamlet» ei tegele küsimusega, kes tappis Hamleti isa, vaid miks me tapame üksteist. Miks me arvame, et rõivad ja ajalugu meid teiseks teevad – me kõik oleme ju tegelikult üks.
Imeline kujundus ja liikumine
Draamateatri «Hamlet» ei ole ainult Sarneti lavastus. See on nelja vaala õlul seisev tervik: Shakespeare’i tekst, Sarneti filmilik ja kirurgiliselt täpne lavastajakäekiri, kunstnik Laura Pählapuu ja valguskujundaja Priidu Adlase loodud absoluutselt lummav lavaruum ning Eve Mutso eriline koreograafia, mis paneb kehad rääkima sõnadeta. «Hamletit» saab/võib vaadata kui visuaalset teatrit, kui tantsulavastust, kus ruum ja keha on sõnast tähtsam ja selle kõige kohal Sarneti enda loodud helimaailm, mis omakorda loob uue ruumi.
Ent ka sõna on kohal.
Ometi, isegi kui kõiki neid sümboleid ja vihjeid mitte mõista, on lavastus võimas: ilus, laetud, pidevas liikumises. Korraga nii habras kui ka jõuline. Kõik kokku on kunst, mis pole ainult poeetiline, vaid ka semiootiliselt tihe. «Hamlet» ei aja vaatajat ummikusse – see ei ole kõrk äng. Vastupidi: seda on kerge ja põnev jälgida, see voolab. Kolm tundi ja kolmkümmend minutit kaovad nagu pikk hingetõmme.
Ägedad rollid
Nüüd aga põhiküsimus. Kas Ursel Tilk pakub meile selle kümnendi Hamletit? Ma usun, et jah. Tema Hamlet on kalk ja täpne, enesekeskne, kapriisne, emotsionaalselt vaid pooleldi küps – inimene, kes ei mahu iseendasse ära. Ent selle all on veel üks, nähtamatu kiht. Kohtumisel isa vaimuga murdub ta korraks – ta muutub justkui pai nuruvaks kassipojaks, lapsukeseks, kes tahab, et talle kinnitataks, et ta on nähtud ja usutud. Ent see kontrast ei tee Hamletit heaks inimeseks, talle kaasa tunda ei saa, sest ta ei erine «pahadest». Ursel Tilk teeb rolli, mis jääb kauaks kumisema.
Ja mitte ainult tema. Rein Oja Poloniusena on tõeline leid ja paneb küsima, miks teda nii harva laval näha on. Ta on sama terav, vaimukas, täpne ja äge kui paarkümmend aastat tagasi.
Teele Pärna Ophelia ületab minu jaoks varasemad, sest temas on põnev vastuolu: normaalsena on ta ebanormaalselt marionetlik ja hullununa usutavalt segane ehk normaalne, pildudes lauseid korraga nii selles kui ka teises maailmaruumis kohal olles. Ophelia roll on mitmekihiline, valus ja kaunis ühtaegu.
Taavi Teplenkovi Claudius ja Inga Salurand Gertrudina on tõeline kuninglik võltsus. Kõik nende juures on roll ja mask, kalkulatsioon, mis muutub nii täpseks, et hakkab tõena tunduma. Nad pole külmad, lihtsalt nende maailm on strateegia, mitte tunded.
Guido Kangur Hamleti isa vaimuna on uue kuningapaari täielik vastand: soe, tähelepanelik, ligipääsetav. Kas tema on ainus, kellele saab laval lõpuni kaasa tunda? Peaaegu. Sest surnuna, variolendina, on ta kõigist kõige inimlikum, haavatavam. Kangur teeb ka näitlejatrupi stseenis väikese, ent hiilgavalt tabatud rolli.
Sama kehtib Ivo Uukkivi kohta, kes teeb kaks tugevat rolli, ent tema hauakaevaja on midagi eriti hoogsat, sest ta näitab, mida tähendab olla inimene – korraga naljakas ja traagiline, korraga küsiv ja vastav, teadja ja imestaja, kummaline maa ja taeva vaheline lüli.
Rasmus Kaljujärv Laertesena ja Märten Metsaviir Horationa said vähem võimalusi end näidata, ent see ei muuda neid vähemtähtsaks. Nad on justkui kaks tugiposti, sümbolit.
Kogu trupp mängib nii, nagu usuksid nad kõik, et just siin ja praegu võib sündida midagi, mida kutsutakse teatriimeks – ja see usk kandub saali.
Rainer Sarneti «Hamlet» üks selle teatrihooaja vägevaimaid sündmusi. See on terviklik, kihiline ja märgiliselt rikas, kuid samal ajal elus, värske ja mänguline. Isegi kui lavastus kuulutab meile, et tulevikku pole, ei mõju see sõnum halvavalt. Võimalik, et lavastusest aimdub, et elu väljaspool seda maailma on olemas. Et hinged on surematud, et olemas on põrgu ja taevas. Võimalik.
Igatahes mõjub «Hamlet» ootamatult helge ja kaunina. Ja kutsub üles mitte vaikima. Sest praegu pole veel ju lõpp!