Andrei Hvostov, Eesti Ekspress, 17.02.2021
Näitleja Gustaf Gründgens oli legend juba eluajal. On praegugi, ehkki tänane kuulsus on seotud ühe kirjandusteosega – Klaus Manni „Mefistoga“, mis vist tõesti väärib „kättemaksuromaaniks“ nimetamist. Gründgens ja Mann olid eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel Hamburgis tegutsedes „ärevad kultuurinoored“, kes tegid koos Klausi õe Erika ning Pamela Wedekindiga ajastule iseloomulikke trikke. Olid nn möirgavad kahekümnendad, mida iseloomustas maailmasõja õudustele järgnenud pillerkaaritamine ning „võtame elult kõik, mis võtta annab“-meeleolu kultiveerimine. Sama nähtus leidis aset Londonis, mille kõmulehed kirjeldasid boheemlaslike suunamudijate-tselebriitide (kasutades tänapäevast kõnepruuki), nn The Bright Young Thingsi askeldamist kultuuriväljadel.
Eirati konventsioone ning moraalinorme, flirditi vasakpoolsusega, oldi avalikult homoseksuaalne ning tarbiti meelemürke. Klaus ja Erika Mann olid maailmakuulsa kirjanikust isa tõttu kuulsused juba n-ö hällist saati, sama kehtis ka Pamela Wedekindi kohta, kelle isa oli üks tollase Saksamaa kuulsamaid kirjanikke. Hiilgava neliku viimane liige Gründgens oli suhteliselt tundmatu, kuid see muutus peatselt. Tegemist oli tõeliselt andeka näitlejaga, kes vallutas nii teatri- kui kabareelavad, osales ka filmides, näiteks Fritz Langi vändatud mängufilmis „M“, mis ilmus linale 1931. aastal ja kus Gründgens kehastas kriminaalse maailma üht pealikku Schränckerit.
Hiilgava neliku sõprus sai surmahoobi natside võimuletulekuga. Oli saabunud otsustamise aeg, kes on uue võimuga ja kes on vastu. Klaus Mann ja tema õde Erika otsustasid minna eksiili, Erikaga vahepeal abiellunud (kuigi homoseksuaalsete eelistustega) Gustaf Gründgens jäi aga kodumaale. Algas kohanemine uue võimuga.
Klaus Mann ei andnud oma sõbrale (võib-olla ka armastatule) natside riigis tehtud karjääri iial andeks. Kui poliitemigrant Mannile tehti 1935. aastal Amsterdamis elades ettepanek kirjutada romaan aktuaalsetel teemadel, siis kääris Klaus käised üles ning kirjutaski teose, mille sisuks oli näidata, kuidas tema kunagine sõber on osutunud konformistiks, karjeristiks, täielikuks tõpraks, kes, olles läinud natsidega koostööle, minetab karistuseks saatanaga pakti sõlmimise eest talle antud näitlejageeniuse. Kuigi romaanis on näitleja nimeks Hendrik Höfgen, ei kahelnud juba teose ilmumise hetkel keegi, et lugu on reaalselt eksisteerinud Gründgensist.
Näitleja kohandumine kurjusega ongi romaani „Mefisto“ sisu, mille põhjal on Kertu Moppel kirjutanud samanimelise dramatiseeringu ning selle lavastajana ka Eesti Draamateatri publiku ette toonud.
Arusaadav, mis muudab selle loo nii paeluvaks. See on möödaniku meenutus ning samas aktuaalsete ohtude eest hoiatamine. Höfgenit kehastav Juhan Ulfsak pidas 2019. aastal teatriauhindade jagamise õhtul mälestusväärse kõne, kus ta hoiatas kultuurilise ja poliitilise konservatiivsuse toksilise ühisosa eest. Ulfsak meenutas oma teatritegemise kogemust Ungaris. Viktor Orbáni Ungaris, kus vabamõtlemisele on paljude vaatlejate hinnangul päitsed pähe pandud (ja paljude arvates see pole nii, Ungaris olla kõik endiselt väga bra). Teatritegelase Ulfsaki ülekutse 2019. aastal manitses meid igatahes valvsusele. „Peame hakkama tegema seakisa, kui kellelegi liiga tehakse.“
Ulfsaki kehastatud Höfgen eelistas 1933. aastal, kui natsid Saksamaal võimule tulid, olla vait. Ei mingit kisa ega röökimist tema suust. Höfgen, kes oli lõpuks üks Berliini teatrijuhte ning kõikvõimsa Reichsmarschall Göringi protežee. Näitleja muutus natside kaasajooksikuks. Mis tähendab ilmselt seda, et näitleja Ulfsak, jäädes oma kodanikukreedole truuks, peab Höfgenisse suhtuma kriitiliselt, võib-olla põlglikultki.
Aga need asjad ei ole nii lihtsad. Kuigi Klaus Mann tahtis, nagu romaanist nähtub, karistada oma kunagist sõpra saatanaga pakti sõlmimise eest näitlejaande kaotusega, oli päriselu teistsugune: Höfgen (tähendab Gründgens) oli andekas näitleja nii enne natside võimuletulekut, oli seda natside ajal kui jätkas samasugusena ka sõjajärgsel demokraatlikul Saksamaal.
„Fausti“ tegelane Mefistofeles oli Gründgensi eluroll, kuid mitte ainult. Ta kehastas tervelt neljal korral ka Hamletit. Ja natside ajal oli tal Hamleti rollilahenduse pärast tõsine pahandus. Koonduslaagrisse saatmise lähedane oht. Meenutades nõukogude ajal Hamletit mänginud näitlejaid – venelastel Innokenti Smoktunovski või siis Vladimir Võssotski, eestlastel Ants Eskola, Juhan Viiding, siis peame nentima, et selles rollis said end tõestada vaid hingelt vabad kunstnikud. Me räägime praegu totalitarismi ajastul töötanud näitlejatest.
Mis tähendab seda, et näitleja Ulfsaki ees oli peaaegu võimatu ülesanne: kujutada oma tegelast konformistliku tõprana, kes samal ajal jätkab näitlejana funktsioneerides seda, mis on näitleja kohus igasuguse riigivõimu ajal – tagada publikule kunstiline elamus ning anda talle ideaaljuhul ka mingi varjatud sõnum, mis on vastuolus diktatuuririigi ametliku ideoloogiaga. Sest kas diktatuuririigi publik ei vääri seda? Võib-olla vajab ta seda isegi rohkem kui vaba ühiskonna publik.
Tunnistagem, et see on neetult keeruline küsimus. Küsimus, millega maadlevad Putini juhitud Venemaal nii mõnedki näitlejad ja lavastajad. Meenutagem näiteks lavastaja Kirill Serebrennikovi juhtumit.
Probleemi keerukust arvestades pole imestada, et lavastaja Moppel jätab sellele vastamata. Minu meelest. Moppeli „Mefisto“ lõppeb tegevustiku kandumisega Eesti oludesse. Semiootilised märgid, nagu õllepruulija-laul (eesti keeles, ehkki see on muidugi originaalis 1935. aastal komponeeritud saksa laul „In München steht ein Hofbräuhaus“, ja mõelge nüüd ise, kuidas ja miks on sellest saanud peaaegu et eesti rahvalaul), rääkimata haakristilipu kanga punase värviga juhtuvast metamorfoosist.
„Mefisto“ järsk lõpp, nagu noaga lõigatult, ongi minu jaoks ainus probleem. Esietendusel jäi mulje, et sama üllatus tabas publikust paljusid. Me oleks nagu oodanud veel midagi. Võib-olla peategelase Höfgeni lõpumonoloogi. Ent ilmselt pole lõpumonoloog praegu võimalik – sest „Mefisto“ tegevus pole pelgalt ajalugu, see kõik jätkub ühel või teisel moel ka praeguses maailmas. Sellele loole pole võimalik joont alla tõmmata.
Seega jätab lavastaja ning trupp oma publikule, see tähendab meile, võimaluse lugu edasi mõelda ja mingitele järeldustele jõuda. Mis ongi ühe hea lavastuse eesmärk.
Jah, etendus on tõeliselt hea. Ein richtiges Gefühl, ma ütleks. Algusest, kui Britta Soll esitab kabareenumbri, kuni lõpuni, kui poistekoor teeb viimase etteaste.
Eraldi toongi esile rahvusooper Estonia poistekoori Juhanid, keda me näeme laval õige mitu korda. Seitsmeaastased poisid, heledate juuste ning heledate silmadega, riides, nagu oleks nad välja astunud otse 1930. aastate Saksamaa tegelikkusest. Diktatuuririigi loomust ei pea edasi andma räuskavate rünnakrühmlaste toomisega lavale. Rassiliselt väga õigete tõuomadustega laste kristallhäälne laul ning marssimine mõjuvad kümme korda võimsamalt. Või hirmutavamalt.
So düster sieht unsere Zukunft aus?