Tiina Kruus, Eesti Päevaleht, 08.06.2024
Emili Rohumaa tõdeb, et lavakool saab küll kohe läbi, aga päris õppimine algab teatrilaval alles nüüd.
Teerada Draamateatri suvelavastuse „Üks helevalge tuvi“ proovi, mis toimub Haapsalu Uuemõisa häärberi valendava hoone ühes tiivas, viib mööda roosipõõsastest. Seda rada käib igal hommikul ka tänavu suvel lavakooli lõpetav Emili Rohumaa (23). Esietendus on 19. juunil ja tempo on taga – näiteseltskond teeb hoogsalt proove kaks korda päevas. Suveteatrit iseloomustab Emili sõnul eriline õhkkond – tihtilugu elavad näitlejad nii proovide kui ka etenduste aja kohapeal ja see muudab lavastuse sünni teistsuguseks. Emili peab praeguses lavastuses kaasa tegemist tõeliseks privileegiks – kõigi koolitöödega on nüüd ühel pool ja tal on üksainus kohustus: proovides käia ja rollidesse süveneda.
Laval lapsest saati
Priit Põldma ja Mari-Liis Lille lavastuse „Üks helevalge tuvi“ alus on väliseesti kirjaniku Elin Toona dramaatiline elukäik. Emili meenutab õppejõud Merle Karusoo sõnu, mida too tudengitele lavakoolis jagas, soovitades pöörata tähelepanu inimese sünniaastale, mis kõneleb palju sama ajastu kohta. „Elin Toona sündis 1937. aastal, mina 2000. aastal ning korraga huvitav ja valus on võrrelda, kui erinevat elu võib elada. Elin pidi väikse tüdrukuna kodunt põgenema, elas pagulaslaagrites ja pidi teinekord viibima sunniviisiliselt perest eemal. Koges traumaatilisi seiku ja sellest hoolimata on seniajani elujõuline. Ta on kirjutanud ka palju raamatuid,“ räägib Emili. „Laiemas kontekstis, sõda silmas pidades on kodumaalt sunniviisiline lahkumine väga aktuaalne, aga lisaks sellele on oluline just see, kuidas jääda inimeseks, kui oled läbi elanud selliseid elupöördeid.“
Uues suvelavastuses on Emilil mitu väikest episoodilist rolli, mida ta ise nimetab ilmumisteks. „Olen laval lühikest aega, aga pean selle ajaga tooma välja inimese loo, mille tegelik slepp on palju pikem. Selliseid tegelasi on väga huvitav kehastada.“
Ta mäletab selgelt, millal esimest korda laval seisis – lasteaia lõpupeol, kus tuli esitusele muinasjutt naerist ja tema kanda oli peretütre roll. Ülesanne oli mudilase jaoks koordinatsiooni mõttes väga keeruline – tuli kõndida tagurpidi ja seejuures laulda!
Vanemate eriala valik mõjutab laste oma niikuinii, möönab Emili, kelle isa on lavastaja ja näitleja Jaanus Rohumaa ning ema kunstnik Mae Kivilo, kes on tegutsenud ka teatris. Kunstnikust õde Mia Maria on tema lähedasemaid inimesi ja samal ajal kõige karmim kriitik, kes tunneb Emilit kõige paremini ja vastupidi ka. Õed hoiavad teineteise tegemistel silma peal ning julgustavad teineteist vastastikku. Seda, et just näitlemine on ala, millega ta elus tegelda tahaks, teadis Emili juba algklassitüdrukuna.
Teater nõuab aega
Lavakoolis õppis ta, kuidas minust sai meie. „Mõistsin, kui oluline on trupp ja minu panus selle töösse. Kui tähtis on mõtestada, mida saan truppi kaasa tuua, mille nimel me üldse tegutseme. Õppisin, et tahan teha teatrit nende inimeste pärast, kellega koos tundmatusse hüppame; nende teemade pärast, mida lavastus käsitleb.“
Emili on tihti mõelnud, et teater nõuab aega ja pühendumist, et see on kunstivorm, mida ei saa kiirustades teha – mingil moel otsekui vastand ühiskonna ülikiirele progressile, kohesele tulemusele orienteeritud mõtteviisile. Üks aeglase ajaga seotud mõte on teda kummitama jäänud Marju Lauristini intervjuust, mida ta hiljuti maikuu Müürilehest luges. Ajakirjandusprofessor arutles, miks ei püüdle noored enam vaimse eneseharimise poole. „Lauristin ütles, et asi pole selles, et noored ei tahaks, vaid kas kool suudab neid viia sinna, kus neil tekib huvi end arendada, kus tekib vajadus kultuuri järele, vajadus seda nautida, oma peaga mõelda. Mina tunnen, et lavakool viis meid selle läveni ja et tegelikult algab päris kool nüüd – algab päris töö iseendaga, aga ilma tunniplaanita. Üks lähedane inimene ütles, et ees ootavat aega võiks võtta kui tagasiandmise aega peale nelja aastat õpinguid.“
Emili usub, et kõige olulisem on mitte unustada ennast kui inimest. „Ükskõik kui pühendunud olen oma tööle, olen siiski eeskätt inimene, mitte kunstnik. Mingid valikud tulebki langetada niimoodi, et sa hoiad ennast ja mõtled elu üle väljaspool kooli. Kui olen inimesena katki, siis ei saa ma ka kunstnikuna anda endast parimat. Lugesin prantsuse filosoofi Jacques Maritain’ esseekogu „Kunstniku vastutus“, kus oli see mõte väga hästi sõnastatud: „Kunstnik pole mingi kõrgemast sfäärist pärit isik, vaid inimene, kes tegeleb kunstiga.“ See mõte oli minu jaoks nii värskendav. Ma olen eeskätt inimene, kes teeb oma valikuid, ja alles seejärel kunstnik.“
Kolmekesi koos Draamateatrisse
Uuel hooajal alustab Emili näitlejana tööd Draamateatris. Nelja kooliaasta jooksul läbi ja lõhki tuttavaks saanud kursusekamba asemele astub suure teatri trupp. Noor näitleja on mõne tulevase kolleegiga juba tuttav, sest teeb eelmise aasta lõpust kaasa teatri lastelavastuses „Luidrik“. Töö teatris tähendab tema jaoks võimalust õppida professionaalidelt. „Kuna oleme kursusega nii harjunud, teame üksteise käitumismustreid, siis „Luidriku“ proovides ja laval saime uusi asju kõrva taha panna – selle kaudu õpib palju,“ ütleb ta. Et koos Emiliga siirduvad Draamateatrisse ka tema kaks kursusekaaslast, on eriti tore. „Oleme usaldusisikud, toetustiim üksteisele, koos on julgem,“ usub Emili. „Meid on koolitatud mingit viisi mõtlema, seisame sarnaste väärtuste eest ja nii on kõrval keegi, kes saab sinust poolelt sõnalt aru. Turvavõrk nende inimeste kujul julgustab mind!“
Tema meelest oleks põnev mõte mängida kursusega kunagi vanemana diplomietendusi, mis nüüdseks selja taha jäänud. „Kuidas keegi valikuid langetaks, mis omadused ja oskused on näitlejapagasisse ilmunud. Üks roll, mida ma ise tahaks proovida, on meie diplomilavastusest „Ei usu!“, mille lavastas Juhan Ulfsak ja kus me uurisime klassikalisi materjale. Lõpuks jäi lauale Tennessee Williamsi näidendi „Tramm nimega Iha“ Blanche DuBois’ osa. Kolmekümnendates naisterahvas, inglise keele õpetaja allakäigu äärel – seda rolli oleks huvitav mängida 30-aastasena, kuna praegu me ikkagi kehastame ettekujutust sellest vanusest. Mingi asendamatu kogemuste pagas tuleb ajaga.“
Kuidas kunstiga maailma päästa
Mis küsimusi esitavad praegu endale paarikümneaastased noored inimesed, kes lõpetavad koole ja seisavad oma tee hakul? „Peale selle, kuidas minu töö saaks kedagi aidata, kuidas saaksin panustada millegi suurema nimel, tahame me teada, kuidas olla õnnelik, kuidas mitte karta tulevikku. Mind on aidanud mõte, et ma ei saa tegeleda sellega, mida hetkel pole. Nii minevik kui ka tulevik on midagi ebareaalset. Ainus reaalne hetk, mil minust on kasu, on see hetk, mis praegu käes on. Sellele tuleb pühenduda ja selles kohal olla – see ongi vastus.“
„Laiemas mõttes on kõige tähtsam, et sõda Ukrainas lõppeks. Tegime Anu Lambiga oma kursuse lavakava „Ukraina avastamine“ ja uurisime Ukraina ajalugu, keelt ja kultuuri. Seal toimuva kohta saab teada ka uudistest, aga meie kunstnikena saame selle info vormistada kujundiks, mis puudutab inimest hoopis teistmoodi kui lihtsalt uudis. Tahan uskuda, et nende kujundite kaudu on minu tegevusel mingi mõju, küll mitte sama, mis arstidel ja päästjatel, aga inimlikumat või hingelisemat laadi, mis võib panna teistmoodi mõtlema ja tegutsema,“ loodab Emili.
Oma elus tahaks noor näitleja kohata inimesi, kellega kokku saades on tunne, et võib astuda edasi tundmatusse, kus ei tea, mis juhtuma hakkab. „See on uudishimu tutvuda uute inimestega, loojatega.”
Temal, kelle elamise mõõt on üks päev, pole kerge kujutleda, kuidas näeb tema elu välja kümne aasta pärast. „Aga kui ma loen seda artiklit kümne aasta pärast, siis ma sooviks, et mu pere ja sõbrad oleksid terved ja õnnelikud. Et saaksin öelda, et loon midagi väärtuslikku. Ja kui hästi läheb, olen selleks hetkeks käinud Balil surfamas.“ Ta reisis mõned aastad tagasi koos perega Balile ning sealne täiesti teistsugune kultuuriruum jättis talle unustamatu mulje. Nagu ka surfamine, mis tõi kaasa sama elevuse ja sama „tõstetud“ oleku, nagu seda juhtub parimatel hetkedel laval. „Igasugune sportlik hasart on olemuslikult väga sarnane teatrile. Füüsise hoidmine on nagu vaimu hoidmine, minu jaoks alati väga oluline. Kooliajal läbisime erinevaid füüsilisi praktikaid, aga enne tegelesin kergejõustiku ja tantsuga, nii et see vajadus on hästi loomulik ja aitab igapäevases töös.“
Oma kursuse, lavakooli 31. lennu kohta ütleb Emili: „Oleme trupiusku. Oleme kursus, kes küsib hästi palju küsimusi.“ Lavakooli lõpp pole tema jaoks nukker hetk, mil neli ühist aastat selja taha jäetakse. „Pigem on tunne, et algab uus protsess, et käes on aeg edasi minna. Ei pea end kohe tõestama – pigem olen võtnud hoiaku, et lähen infot koguma. Proovin olla enda vastu lahke. Teater on aeglane protsess ja tahan endasse suhtuda samamoodi, anda endale aega ning andestada, kui kõik kohe välja ei tule,“ ütleb Emili. Samas tunneb ta, et kursus saab alati üksteisele toetuda, sest kaaslasi tuntakse ja usaldatakse, soovitakse üksteisele head. Uudishimu kursusekaaslaste tegemiste vastu jääb igal juhul alles!“
Mis nägu on lavakooli 31. lend?
Kursuse juhendaja Jaak Prints
31. lennule on iseloomulik otsinguline meel, teravdatud pilk iseendale, huvitundev pilk maailmale, nõudlikkus enda suhtes, tähelepanelikkus, hool ja kohane huumor kaaslaste suhtes, vajadus partnerluse järele, asjalik häälestatus töö tegemisele.
Nad on oma teatrikooli õpinguteks antud aega targalt ja sihipäraselt kasutanud. Sestap julgen arvata, et nad on elukutse pidamiseks valmis.
Kuhu vastsed näitlejad tööle lähevad?
Kõigil lavakooli 31. lennu lõpetanutel on tulevane koduteater leitud.
Emili Rohumaa – Eesti Draamateater
Hanna Jaanovits – Eesti Draamateater
Richard Ester – Eesti Draamateater
Laurits Muru – Tallinna Linnateater
Hele Palumaa – Tallinna Linnateater
Alice Siil – Noorsooteater
Kristin Prits – Vanemuine
Rasmus Vendel – Vanemuine
Lauren Grinberg – Ugala
Kristina Preimann – Von Krahl
Edgar Vunš – Von Krahl
Karl Birnbaum – Von Krahl
Herman Pihlak – Von Krahl
Markus Andreas Auling – Von Krahl
Juhan Soon – Tartu Uus Teater
Astra Irene Susi – Endla