Janar Ala, Postimees, 12.04.2023
Kui palju ikka on neid vabrikante, kes oma vabriku töölistele kingivad. Pier Paolo Pasolini romaanis ja filmis «Teoreem» (1968) nii läheb. Teos radikaalsetest muutustest inimeses ja ühiskonnas, nagu on öeldud. Nüüd lavastab Juhan Ulfsak seda imelikult poeetilist ja esmapilgul keeruliselt lavastuvat teost Draamateatris.
Tema eelmised lavastused («Pigem ei» ja «Melanhoolia» Von Krahlis) on mõlemad saanud teatripreemiate jagamisel lavastajaauhinna ehk tunnistatud aasta parimaks. Talle meeldib mõelda neist ka kui triloogiast, kus on kõigis proovinud lugu jutustada.
Eelmisel aastal tähistati siin-seal ka Pasolini 100. sünniaastapäeva. See vastuoluline kunstnik tapeti 1975 segastel asjaoludel (mõned ütlevad, et homoseksuaalne kiremõrv, mõned, et kommunismi pärast) Rooma lähedal Ostia rannal.
Kohtume Ulfsakiga Telliskivis, sest miks mitte, kodanluse sametised varjud meid ju mitmes mõttes seilavad.
Kuna mõnevõrra tunneme, otsustasime sinatada.
Vahel räägitakse, et mõnel on see või teine asi pikemalt «kaasas» olnud. On «Teoreem» sul ka pikemalt kusagil tiksunud?
Isegi on. Võib-olla isegi Pasolini rohkem kui konkreetselt «Teoreem». Kuigi ka see on tundunud mulle alati mingisuguse kummalise müstilise auraga teos. Aga ma ei ole kandnud teda «lavastajakotikeses», nagu lavastajad ütlevad vahel end kandvat, ta on olnud mul mingis muus riiulis.
Nõukogude Liidu lõpuaegadel toimus kinos Helios Pasolini filmide retrospektiiv, kus olid kõik filmid, v.a «Salò». Sel ajal näidati ju lääne kultuuri vähe ja olin õrnas eas. Kuigi Pasolini Nõukogude Liidus põlu all polnud, kuna oli marksist. Aga avaldas muljet tookord. See Pasolini nimi ka kuidagi – kui kuskil mainitakse ta nime, siis mul läheb kõrv kikki kohe.
Tal on selline hea nimi ka. Mingi kummaline rütm või kõla on selles kuidagi.
On jah. Sul on õigus. Nii et tutvus oli varajane, aga polnud varem pingsalt mõelnud, et võiks lavastada. Millegipärast praegu mingisugusest «riiulist» tulevad asjad, mis on kuidagi meeles mõlkunud ja ka mõjutanud. «Melanhoolia» samuti. Herman Melville’i «Kirjutaja Bartleby» (sellel põhines lavastus «Pigem ei» – J. A.) pole küll teos, mida «õrnas eas» lugesin, aga kuidagi see probleemiasetus tundus oluline. Ma ei otsi mingisugust uut selles mõttes, et võtan näiteks mõne uue näidendi, vaid on tekkinud tunne, et võtaks asju, mis on kuidagi hingelähedased.
Sa rõhutasid, et «Teoreemi» lavastuse aluseks on raamat, mitte film. Lugesin enne intervjuule tulekut raamatu läbi ja on väga hea meel, et seda tegin. Nagu sageli tööasjadega on, et mõtled, noh, vaataks lihtsalt kiiresti diagonaalis läbi, aga sellega nii ei saanud. Tuli jääda lugema. Lause-lauselt.
See raamat on puhas kirjandus, isegi poeesia. Filmi puhul on ju nii tugev visuaalne pool. Ma ei taha seda endale pähe ja ei vaadanud filmi ka üle. Nagu ma ei vaadanud «Melanhooliat» üle. Aga kui «Melanhoolia» puhul pidi võtma aluseks siiski stsenaariumi, siis «Teoreemi» puhul ta kirjutas raamatut filmiga paralleelselt. Enne veel mõtles, et äkki ta teeb sellest üldse näidendi. Film on küll tuntum, mõnes mõttes.
Selles raamatus on vist kaks lauset otsest kõnet: «tulge sööma» ja «hea toit». Need mõlemad on ka ära kasutatud. Kuna ma mingi pantomiimilavastaja ei ole ega ka suurem asi tantsulavastaja, siis näitlejad ikkagi räägivad mul seal kogu aeg, ja Pasolini teksti ka. Tulge siis vaadake, mida ja kuidas nad räägivad.
Olen sult vist seda isegi varem küsinud, kas sul on midagi, mis on meeles mõlkunud, aga mida ei saa lavastada, aga siis, tegelikult ebaprofessionaalselt, vastasin endale – nagu legendaarne Feliks Leet – ise: et kõik vist on võimalik, kõike saab panna ruumi.
Kõike on võimalik teha ja ka kõik maailma selle inimese fännid on võimalik välja vihastada. Kunstniku vabadus on suur. Aga on ka küsimus – milleks. Mille puhul on mõistlik minna nii kaugele, et autoriga minnakse juba vastuollu? Mille puhul pole see mõistlik? Kus see kesktee on?
Aga jäin praegu mõtlema, et võib-olla mida keerulisem või võimatum tundub millegi lavale panek, seda parem. Sest kui võtta näiteks «Buddenbrookid» või «Sõda ja rahu», mis on kohutavalt narratiivsed ja eepilised, siis tekib küsimus, et kuhu siin see endapoolne kujund või tõlgendus mahub. Kindlasti saab, ei ütle, et ei saa, võid Tennessee Williamsi või Shakespeare’i ka pea peale keerata, aga kui sa kräkid lahti selle, mismoodi üks juba täiesti võimatuna tunduv tekst lavastuseks teha, siis oled tegelikult juba pool lavastust ju ära teinud.
Ma olen teinud von Trieri «Idioote» ja «Melanhooliat» ja mõlema puhul püüdlikult hoidunud filmi mitte vaatamast ja mõelnud igasugust oma jura välja, ja pärast öeldakse, et väga autoritruu.
Mulle tundub, et inimesed sageli ei saa mitte millestki mitte midagi aru ja siis räägitaksegi mingit jama, sest midagi lihtsalt peab rääkima.
Ma üritan teatris, eriti Draamateatris, teha küll nii, et kõik võiksid aru saada.
Aga kuidas seda «aru saamist» mõõta?
Kui ma ise aru saan, siis saavad teised ka ju aru. Aga kui ma ise aru ei saa, siis ma ei rüüta seda mingisugusesse hämarusse ja ei ütle, et nii peabki olema. Selles mõttes väga vanamoeline (Naerab.) Ja sellel põhineb lootus, et äkki siis saavad teised ka.
Või see kuulus klišee, et igaüks võib ju omamoodi ka aru saada. Samas natuke tahaks ikka, et saadaks aru ka, mida sa öelda tahtsid (Naerab.) See oleks ju tore, kui mõni natukenegi sinna kanti aru saaks. Kõik ju räägivad, et oh, las igaühel olla oma tõlgendus, aga tegelikult mõeldakse, et tahaks ikka, et minu moodi aru saadaks. (Naerab.)
Teed seda Draamateatris. Selles raamatus kasutataksegi vist sõna «kodanlus» kõige enam. Pasolini kodanlust ei kannatanud, ei saanud isegi kodanlasega ühes ruumis viibida. Draamateater tundub ka mulle kõige kodanlikum teater mingis mõttes.
Kas ta on kodanlikum kui Linnateater või Estonia? Aga kui siit võtta igasugune hinnangulisus ja iroonia ära, siis jah-jah, see kontekst on. Aga kui me räägime kodanlusest, siis mis siin Telliskivi keskuses vähem kodanlik on?
Lavastus tegeleb selle küsimusega üleüldse – mingisuguse igatsusega suurkodanluse kui metafüüsilisema narratiivi järele ja selle kõige muutumisega väikekodanluseks, mis on tegelikult keskklass. Ehk siis need, kes meil valimised võitsid, ja mille üle me kõik rõõmustasime. Põhimõtteliselt on see lavastus meist endist.
Kunstnikele tihti meeldib asetada «kodanlust» endast väljapoole ja ironiseerida, kritiseerida, teha ennast kuidagi paremaks, aga on võimalik vaadata maailma nii, kus kodanlus ongi see kese.
See ühiskonna tugi.
Seda vahet ühe või teise vahel on imelik teha. Eriti kui need on normaalselt tasustatud kunstiinimesed, siis on see minu meelest silmakirjalik. Meil Draamas on parklas päris head autod, aga laval saavad väikekodanlased kõvasti pihta (Naerab.)
Raamatus iseloomustatakse vabrikandist pereisa kõigepealt kui usaldusväärset.
Või vähemalt imidžina usaldusväärset, nagu üks pereisa pidi tollal olema. Aga mul ei ole ajastu seal oluline.
Kui sa midagi teed, kas on mõte ka, et see peab tänases päevas ka kuidagi kõnetama?
Ei, nii kramplikult ei pea, aga kuidagi võiks. Vastaks jälle samamoodi nagu enne – kui ta minu jaoks resoneerub, äkki siis teiste jaoks ka. Ma ei tegele ju ajaloo või kultuuriajaloo uurimisega, ma ikkagi teen ülekannet siia ja praegu. Nii et ühest küljest jah, soovin küll, et asjal oleks praegu ka midagi öelda, aga teisest küljest see ei ole selline kramplik konjunktuuri tabamise püüe.
Üldse, ma olen ju ise kõvasti karjunud ja laianud, et miks Eesti teater nii ebapoliitiline on. Küsimus pole ju selles, et ma peaks konjunktuuri tabama või seda kõige päevakohasemat teemat käsitlema. Küsimus on selles, kas ta üldse inimeses mingit tänapäevast närvi puudutab.
Klassikaline teater on ju kunstivormina juba nii anakronistlik ja arhailine, et kui seal mingisugust ülekannet tänapäeva pole, siis ta muutub oma neljanda seina taga topeltarhailiseks ja sealt edasi võib-olla juba kitšiks.
Mainisid enne, et Pasolini on sind isegi rohkem huvitanud kui «Teoreem».
Ehkki ta looming on mu jaoks fantastiliselt huvitav, eriti luule, aga ikkagi ka filmid, siis millegipärast tema isik on tõesti isegi see kõige huvitavam. Vahel on ju kunstiteos palju huvitavam ja kunstniku isik jääb tagaplaanile, Pasoliniga on oluliselt teisiti.
See kolmnurk: tema seksuaalne identiteet, mis polnud peavoolus; tema usuküsimused ehk siis suhe katoliiklusega; pluss marksism. Kõikide nende asjade ühendamine ja kõigis nendes pettumine, nende kõigiga tülitsemine.
Või miks mitte seegi, et kommunisti või marksistina oleks Pasolini pidanud selle üle õnnelik olema, et rohkematel inimestel oli ligipääs sellele heale elule, mida võidi pidada ka kodanlikeks väärtusteks, aga samas poeet temas tunnetas mingisugust labasuse pealetungi.
Kas temast biograafilist lavastust oleks huvitav teha?
Temast on biograafiafilm tehtud, kus Willem Dafoe teda mängib, mustad prillid ees. Ma pole küll näinud seda. Kindlasti saaks, aga arvan, et ta on üsna palju endast teostesse kirjutanud. Arvan, et seda biograafiafilmi vaadates me ei pruugi nendest vastuoludest nii hästi aru saada, mille vahel ta balansseerib, kui «Teoreemi» lugedes.
Fun fact on muidugi see, et «Teoreem» sai Veneetsia filmifestivalil katoliiklikult filmiorganisatsioonilt auhinna, mille Vatikan pärast ära võttis. Žürii ta lummas ära oma käsitlusega imest, sellest võõrast või metafoorses mõttes jumala teisest tulemisest. Aga Vatikani vanad uurisid asja lähemalt, ja kui said teada, kes ta on ja mis pätt ta on, siis võeti [auhind] ära (Naerab.)
Minu jaoks näitab see huvitavalt, millises maailmas ta liikus. Ma olen ilmselt banaalselt romantiline kunstnike suhtes, aga minu meelest ongi tõeliselt vägev selline kunstnik, kes taolises vastuolude põrgus elab ja pääsemist otsib nagu seda tegi Pasolini.
Pasolini oleks saanud 100. Sul on ka järgmisel nädalal sünnipäev. Sa tahaks 100-aastaseks elada?
100-aastaseks! (Üllatunult.) Pole nii mõelnud. (Edasi irooniliselt.) Aga kui säilitada reipus, elurõõm ja hea tervis, why not, võib-olla tahaks 200ks ka.
Juhan Ulfsak
Lavastajatöid
2006 «Roots» Kanuti Gildi Saalis (koos Oksana Titovaga)
2010 «Idioodid» Von Krahli Teatris (ka kunstnik)
2011 «Viha südames (Vaata raevus tagasi)» Helsingi Jurkka Teatris (koos Anni Ojaneniga)
2013 «Puhastatud»/«4.48 psühhoos» Von Krahli Teatris
2014 NO53 «Kadunud sõbra juhtum» Teatris NO99
2015 «Kaart ja territoorium» Eesti Draamateatris
2017 NO36 «Unistajad» Teatris NO99
2020 «Pigem ei» Von Krahli Teatris (ka kunstnik)2022 «Melanhoolia » Von Krahli Teatris