Tiina Kruus, LP, 01.04.2026
Ita Ever astub üle aastate taas Draamateatri lavale – aastakümneid toiminud sõpruskonna liikmena uues lavastuses.
Ita Everi (1931–2023) 95. sünniaastapäeval, 1. aprillil esietendub Draamateatris Eero Epneri kirjutatud ja teatri kunstilise juhi HendrikToompere juuniori lavastatud tõsielul põhinev näidend „500 aastat sõprust“, mis kõneleb Ita Everi (lavastuses tema kodanikunimega Ilse) ja tema kuue sõbratari – Laine, Vivi, Mareti, Vilma, Silvy ja Lia – aastakümneid kestnud vankumatust sidemest ning sõpruskonna kaudu ka ühe põlvkonna loost.
Toompere ei ole teatrilegendi Everiga kokku puutunud küll üheski lavastuses, kuid on kohanud teda kümmekonna aasta pikkuse ühise tööaja jooksul teatrimajas ja üritustel. Lavastaja sõnul on uus lavastus mõtteline kingitus Eesti teatriloo ühele säravamale näitlejannale.
„Lavastus ei räägi ainult Itast, vaid ka sõpruskonnast, kellega Ita suhtles terve elu. Ja ta kõneleb ka laiemalt ühest põlvkonnast, keda meie seas enam peaaegu ei ole – kes sündis esimese vabariigi ajal, elas üle erinevad okupatsioonid ning jäi terveks eluks üksteisele toeks, suhtlema. Minu meelest on see ääretult liigutav lugu,“ ütleb Toompere.
Ita Everil on näidendis võtmeroll, tänu millele sõpruse lugu Draamateatri suurele lavale jõuab, kuid lavastaja sõnul ei keskendu näidend siiski ühele staarile. „Kui tavaliselt on lavastustes suured kangelased ja eepilised lood, siis nüüd on fookus täiesti tavalistel inimestel ja nende elulugudel. Minu meelest on need vähemalt sama huvitavad, kui mitte veelgi põnevamad kui mõned kangelaslood,“ sõnab Toompere.
„Kõigi nende naiste elukäigud on ilusad, poeetilised ja tähelepanuväärsed ning tihti koorub neist maailma kohta palju rohkemgi välja kui kangelaslugudest.“
Laval (peaaegu) ainult naised
Toompere lavastusi on seni enamasti kandnud olulised ühiskondlikud teemad ja peamiselt meesosatäitjad, seega on uus lavastus paljuski tema senistest erinev. „Mu lavastused on tõesti olnud ühiskondlikult teravatel teemadel ja nüüd siis hoopis midagi õrna ja poeetilist,“ tõdeb ta. „Mul on väga hea meel, et olen jõudnud tänaseks selle tekstini ja selle looni. See pehme pool on minus alati olnud ja eks ma olen ka eelmistes lavastustes seda otsinud, aga uuslavastus on teistsugune.“
Lavastus on pannud Toompere rohkem mõtlema tema vanaisade ja vanaemade põlvkonnale. „Ega neil lihtne ei olnud, aga vaatamata keerulistele aegadele oli võimalik leida enda jaoks olulisi väärtusi, mis elu koos hoiavad, ja mulle tundub, et nende naiste lugudest midagi sellist välja koorub,“ sõnab ta.
Lavastaja märgib, et teatris on talle suurt huvi pakkunud just jutustuse formaat. „Kui mõtlen oma lavastuste peale alates kunagisest „Väljaheitmisest“ – see oli jutustus, tegelikult ka „Lehman Brothers“ on jutustus, samuti „Rahamaa“ ja „Ükskord Liibanonis“. Mulle tundub selles formaadis midagi väga arhailist – see on nagu teatri juurte juures olemine. Inimesed istuvad lõkke ümber, räägivad üksteisele lugusid: osa kuulab, osa jutustab, vahepeal lähevad nendesse lugudesse väga sisse, siis jälle distantseerivad ennast,“ räägib Toompere.
Lavastajana loodab ta, et lavalt räägitud lood ja lisanduvad detailid käivitavad publikus hulga assotsiatsioone. „Mingil moel võib öelda, et publik hakkab ühel hetkel seda lugu jutustama, sest igaühel on isiklik seos kõigega, mida näeme laval: needsamad toolid või puhvetkapp, keraamilised kujud, tuttavad kõigist kodudest. Siin on hulk elemente, mis tõenäoliselt tulevad vaatajale tuttavad ette. Igaühel on sellega seoses oma maailm, mis avaneb.“
Tähelepanu sõpruskonnale
Materjaliga töötades oli Toompere jaoks kõige ootamatum Ita Everi tegelaskuju käsitluse küsimus. „Vaatajatel on justkui ootus, et hakatakse Itat mängima, Ita elu kuidagi lahti võtma. Aga kuidas sa räägid sellisest fenomenist nagu Ita Ever?“ arutleb lavastaja.
„Kas üldse on sõnu või tabavaid stseene, mis võtaksid kokku tema olemust, mida on keeruline raamida? Saab vaid mõnda olemuslikult olulist tahku avada ja heal juhul järgneb sellele assotsiatsioonide rida, mis seda maailma kuidagimoodi laiendab. Kõigele lisaks on teatris näitlejaid, kes on Itaga kokku puutunud ja mõned eriti lähedalt. Kuidas sa räägid lähedase inimese lugu?“
Seega keskendubki lavastus ennekõike sõpruskonna, 1930-ndatel sündinud naiste põlvkonna loole ja tähendustele, mida nooremad sugupõlved on neilt kaasa võtnud.
Toompere on mõelnud, mida Ita ise võiks uuest lavaloost arvata, ja jõudnud järeldusele, et Ita oleks heaks kiitnud selle, et näidendi teemaks on sõpruskond, mitte tema üksi. „Talle endale müüdiloomine ja kõik sellega seonduv ei meeldinud,“ ütleb lavastaja. „Tegelikult oli ta ju täpselt samasugune naine, kes elas ja armastas samamoodi nagu ta sõbrannad. Usun, et ta oleks õnnelik olnud, et neist kui talle olulistest inimestest räägitakse,“ lisab ta.
„Minu meelest oli Ita ääretult kirglik inimene. Ta ei sallinud poolikult tehtud asju. Et kui, siis juba täiega sisse minna ja teha lõpuni välja. Minu meelest on see miski, mida temast kindlasti kaasa võtta: elada täiel rinnal. Nautida elu kõigis eri toonides, on need siis rõõmsamad või kurvemad, aga et elus oleks neid võnkeid. Kirge, nagu tema elus seda oli.“
Ülle Kaljuste: Itat mängida on päris õudne vastutus
Ülle Kaljuste, Draamateatri näitleja, üks lavastuse osatäitjaid
Mulle näidendi vaatenurk väga meeldib. Eks Itast hakatakse veel edaspidi tegema selliseid, ütleme, biograafilisi asju. Aga mulle just meeldis aspekt keskkonnast, mis inimesi ja nende kujunemist mõjutab.
Kui Ita ise seda lavastust vaataks, ütleks ta ilmselt midagi ninna kargavat – võib-olla nii, et kuule, pane veel juurde!
Nägin teda täna öösel unes, ma ei tea, mis märk see oli. Ta oli ise laval, toimetas seal ja mina kogu aeg mõtlesin, et appi-appi, et ta nüüd ei kukuks! Võib-olla ta siis annab endast ikkagi märku. Ma mõtlesin täna lava taga enne läbimängu algust, et issand, 95 aastat tagasi oli Ita oma ema kõhus ja just hakkas sealt välja puksima ennast.
See on mingi kummaline märk, et ma teda unes nägin.
Ega me väga palju ole koos mänginud. Esimene asi, mida me koos tegime, oli tema poja Romani (Roman Baskin – toim) telelavastus „Viimane suvi“ 1987. aastal ja teatris „Silme ees läheb mustaks“ 1992. aastal. Sellest ajast ma olen siin garderoobis ja sellest ajast me siis saime tuttavaks. Meil oli hästi-hästi soe kooslus siin garderoobis Ita, Kaie Mihkelsoni ja Maša Klenskajaga.
Viimane lavastus, kus me koos mängisime, oli „Ivanov“ (2017). Seal oli Ita eelviimane roll.
Ta ei olegi nagu kuskile kaugele kadunud teatrist. Mul on niisugune tunne, et ta on kogu aeg kuskil ligidal siin ja käib sooritusi vaatamas – just see oli ta lemmikväljend.
Itat laval mängida on päris õudne vastutus. Ma kujutan ette, mis ootustega inimesed tulevad ja kuidas siin hakkab olema erinevaid arvamusi. Ja et ma ei ole mitte kunagi kedagi parodeerinud. Hendrik [Toompere jr] on öelnud, et tema lavastustes jutustatakse lugusid. Ja kui sa räägid mõnest inimesest, siis näitlejana hakkad automaatselt seda inimest järele tegema. Kuna ma rääkisin proovides Itast lugusid, kuidas ta mingi asja peale reageeris, siis sellest kasvas tema lavakuju välja. Kõige tähtsam, et selles rollis oleks Ita enda energia.
Ma enda jaoks püüan hoida distantsi niiviisi, et mina olen Ülle, kes natuke räägib Itat taga, vembuga kuidagi. Siis on see vastutus enda õlgade peal kergem.
Me oleme Ita jätnud laval selliseks, nagu ta ennast näidata tahtis. Oleme tema privaatsust austanud. Aga kui sa hakkad inimest biograafiliselt uurima, siis tuleb ikka välja asju, mida ta kuskile on poetanud.
Näiteks, et Ita suur unistus lapsena oli – esik! Mis lapse suur unistus on esik saada? See on päris ebatavaline, teistel oli kodus esik, aga temal ei olnud. Eks lõpuks tal oli oma korter ja seal oli väike esik.
Ma olin selle seiga ära unustanud, aga nüüd tulevad sellised nopped uuesti päevavalgele.
Ma peaks saama selle mängurõõmu suraka sisse. Selle krutski veel suurema mõnuga sisse. Et närv ära kaoks, aga see on teada, et närv enne kümnendat etendust kuskile ei lähe.
Ma olen hakanud iseendaga läbi saama. Ital tuli ka see läbisaamine ja enda kiitmine ja endaga rahulolu alles hiljem. Ta hakkas endaga leppima.
Hanna Jaanovits: minu meelest oli Ita tihti meiega koos prooviruumis
Hanna Jaanovits, Draamateatri näitleja, üks lavastuse osatäitjaid
Meid on laval seitse näitlejannat ja Mait Malmsten. Me jutustame koos üht sõbrannade lugu. Me ei kehastu otseselt tegelasteks, pigem proovime anda kordamööda hääle nendele naistele, kes kunagi elasid ja toimetasid oma ilusat lihtsat elu.
Et meil on laval peamiselt naised, on midagi väga erilist. Sellist asja ei juhtu väga tihti, sest dramaturgias on naistel vähem rolle. Nii et energeetika, mis selles lavastuses tekib, on väga teistmoodi.
Saalist vaadates võib sinna sekka tulla ka midagi, mida me ise ei taju, kirglikkust ja iha, mis on just naisele väga iseloomulik. Väga hell hoidmine ja tähelepanelikkus üksteise suhtes on see, mis jääb saatma.
Ita on üks lavastuse seitsmest naisest. Osa tervikust, võrdne võrdsete seas, sõbranna sõbrannade seas, see on väga kõnekas. Me inimestena oleme ju tegelikult need, kes meid ümbritsevad. Seega Ita ja tema sõbrannad on segunenud ühiseks tervikuks, keda ei saa enam üksteisest lahutada.
Kui ma peale päris pikka protsessi, mis meil on olnud selle tükiga, Ita peale mõtlen, siis mulle tuleb ette tuhat erinevat nägu. Ka seetõttu, et lavastuses on olulisel kohal fotod seitsmest sõbrannast.
Kuigi me kõik ei ole Itat päriselus tundnud, rääkisime temast proovides palju. Ja kui Kaie [Mihkelson], Ülle [Kaljuste] ja Harriet [Toompere] neid lugusid rääkisid, siis paratamatult see tükike Itat ärkas neis ellu. Ehk ta oli meiega kogu aeg kaasas ja sai jälle uue näo.
Me teamegi Itast pigem nn folkloori poolt. Aga kes Ita päriselt oli? Kui me Itast räägime, siis ütleme, et ta oli riks-raks-lukku pandud, kui oma koduukse sulges. Mida ta siis tegi? Kes ta siis oli? See on küsimus ka meie jaoks. Millest ta lõpuks mõtles, kui ta üksi oli?
Tema saatus oli kuuluda kõigile, ega see ei ole kerge asi, mida endas kanda.
Võime öelda küll, et mängime lihtsate naiste ilusaid lihtsaid elusid, aga tegelikult on nendes lugudes ka väga palju valu. Aga see on imetlusväärne, kui visalt nad kõigele koos vastu panevad.
See on üks kandvaid motiive lavastuses – koos, alati koos.
Minul endal ei olnud kahjuks võimalik Itaga samal ajal Draamateatris koos töötada. Aga esimest korda laval nägin ma teda lavastuses „Tuhk ja akvaviit“, mida läksingi arvatavasti tema pärast vaatama.
Ega ma lavastusest endast suurt ei mäleta, peale selle, et seal oli suur diivan ja Ita.
Sel ajal ei olnud veel tava etenduse lõpus alati püsti tõusta – oli see vist esimene kord, kui ma üldse midagi sellist kogesin, et kogu saalitäis tõusis, aplodeeris ja hüüdis braavo. Siis oli küll tunne, et kõik teevad seda Itale.
Ita ei ole teatrimajast kadunud. Vahel ta võib-olla käib kuskil saalis uudistamas, kas kellelgi on uus rollisooritus tulnud. Aga ta elab oma kolleegides nii tugevalt edasi. Kui garderoobikaaslased Ülle, Kaie ja Iti (Harriet Toompere – toim) hakkavad Itast lugusid rääkima, siis paratamatult näitleja loomuses on see, et mingi žest, pilk, sõna muutub selleks inimeseks. Ehk prooviprotsessi jooksul oli väga palju neid hetki, kus minu meelest Ita oli meiega koos prooviruumis.
Ja nüüd laval ka.