Rein Veidemann
Kummassegi, ei põrgusse ega purgatooriumi sattunud kahekümnendate eluaastate teises pooles Jaan Kross omatahtsi. Põrguna – ja selline on enamasti iga söekaevandus – on loomulikult võetav Inta sunnitöölaager Komi ANSVs, kuhu Kross talle inkrimineeritud ideoloogilise kuritöö karistuseks 1946. aastal saadeti.
Järgnevat tähtajatut ja seega eluaegse jäämisvõimalusega väljasaatmist Abani linnakesse Siberis Krasnojarski krais, kus Kross murrab tööd tellisetehases, võib aga võtta purgatooriumina, mida Jaan Undusk otsekui Dante oma «Jumalikus komöödias» teise Jaani (Tambet Tuisk) hinge- ja mõtteilma imbudes uurib ja kujutab.
Eeskätt lugemisdraamana (Looming 2/2020) võetavas näidendis kulub Jaani eneseteadvuse ärkamisele esimene vaatus. Tambet Tuisk on esitanud toona veel heitliku loomu, kuid tarmuka noormehe eneseotsingut veenvalt. Lavastaja Hendrik Toompere tunnistab näidendi literatuursust, mille sisse andvat siiski ehitada konflikte. See olevat olnud Toomperele siiani üks kõige töömahukamaid perioode tema lavastajaelus, et tekst ka laval «oleks särav, nähtav, mõistetav…» (Maaleht, 13.02.2020).
Mõistetavuse huvides loetagu tingimata Unduski käsitlust «Jaan Krossi nurjunud katsed saada nõukogude kirjanikuks. Asumisaastad 1951–1954» ja ning sellega liituvat Jaan Krossi kirjavahetust Alma Vaarmani ja Huko Lumetiga aastail 1951–1954 (mõlemad ilmunud ajakirjas Tuna 2/2017).
Viide asumisaastatel Krossis küpsevale kirjanikule – ja selles mõttes oli Siber Krossile omamoodi selguse toonud «sisemiseks läbikatsumuseks» – leidub Unduski käsitluse lõpus, mis kordub ka näidendis Jaani monoloogis. Kuna tegemist on peategelase seisukohast kontrapunktiga, ühte kooskõlalisse äratundmisse koonduvate otsustuste (muusikas: meloodiakatkete) jadaga, siis olgu siinkohal ka tsiteeritud Unduski artikli lõpulehekülge.
«Kui ajutiseks või igaveseks kujuneb Siber, ei olnud kellelegi tol ajal teada. Juristina ei olnud seal igatahes midagi peale hakata. Siduda oma elu lõppsiht juba 30-aastaselt telliskivivabriku või puidutöökojaga oli kergesti kättelibisev lahendus, mis mõjus nagu surm. Ei olnud midagi muud õigustamaks oma eksistentsi, kui teha järjekindlalt kirjatööd: ükskõik missugust, ükskõik kui väsinult, ainsa eesmärgiga lõpetada päev inimesena. Teha seda kohe. Sest ei olnud silmapiiril mingit paremate tingimustega homset. Mitte rajada elu lootusele. Mitte uskuda. Teha viivitamatult vaimne tegu, loobumata ka taotlustest monumentaalsusele. Paistab, et see oli ka moraal, millega Kross Siberist naasis.» (Tuna 2/2017, lk74)
Mürtsuni ulatuvaid dramaatilisi pingeid igatahes esimeses vaatuses jagub. Alexandre Dumas’le kuuluv ning hiljem maksiimiks kujunenud ütlus «cherchez la femme» («põhjus on naises») juhib ning lausa määravalt mõjutab näidendi-Jaani (aga ka Jaan Krossi enda) saatust. Kõigepealt on selleks muidugi Siberisse teist korda asumisele saadetud elukutseline kommunist Alma (Vaarman) (Merle Palmiste), kellest saab Jaanile sõna otseses mõttes alma mater – «toitja ema» – kuid ei puudu ka küpses keskeas naise flirt endast paarkümmend aastat noorema mehega ning sellega kaasnevad paar armukadedusstseeni.
Merle Palmiste sobib Alma rolli nagu valatult. Kontrast lontust (niisugune on Jaani hellitusnimi) kirjanikuhakatisega on terav. Almast saab Jaani eestkõneleja ning kaitseingel, süütenöör Jaani «plahvatamisel» kirjanikuks. Järgmine naisolevus on hämara taustaga juudineiu Prohažka (Britta Soll), kes asub Jaani võrgutama. Jaan omakorda kahtlustab teda nuhkimises.
Kuid taustal on ka moraalseid süümepiinu valmistav Erna alias teine Helga Jaan Krossi elus, Helga Kross (Roos), kellega Kross oli abielus 1954–1958 ning kellega neil on ühine tütar Kristiina (s 1955). Krossi eakaaslane, esimene Helga (Pedusaar, pärast uue abielunimega Viira; 1920–2002) oli abielus Jaan Krossiga 1940–1949 ning vaatamata sellele, et ta oli 1949. aastal naise enda sõnul poliitilise surve tõttu lahutanud, oli siiski saatnud truult pakke ja raamatuid Jaanile.
Esimene Helga, näidendis Hilja (Marta Laan), hellitusnimega Lonta, astubki lavale teises vaatuses, mis kujutab endast mõneski mõttes järelmängu esimesele vaatusele ning sissejuhatust uude ellu.
Aga tagasi Prohažka juurde. Tema pärast satub Jaan kaklusse, milles kaotab oma esihambad. Jaan ise kahtlustab, et tegemist on NKVD korraldatud hoiatuspeksuga. Jaani unenägudesse tungib aeg-ajalt Inta-põrgu ja miks ei peakski ta kahtlustama ning hirmu tundma, et teda võidakse põrgusse tagasi saata.
Lavastuse kulminatsioon mängitakse esimese vaatuse lõpustseenides, kus äikese ja paduvihma kätte jäävad Jaan, lihtsameelne ja kirjaoskamatu pottsepp Konovalov (Tõnu Kark) ning isehakanud literaat Modestus (Raimo Pass). Jaan kohtub kuuse alla varju pagedes pikselöögist surma saanud härjaga. Enne kui see riivab teda ennastki, karjub ta müristamise ning valgusesähvatustega täidetud taeva poole. Stseen sarnaneb ekstaatilise ilmutusega:
Jaan röögib: «Keegi peab kunagi selle härjaliku vaikuse välja karjuma! Keegi peab võtma härjalt hirmu elada! Kuuled, tattnina! (Lööb saapaninaga vastu härja keret.) Surm pole muud kui tahte nullistumine! Tõuse püsti ja hakka käima! (Ere valgus vilgub üha kiiremini. Jaan tõstab ähvardavalt käed ja karjub valgusvoos nagu mäe otsas.) Ära peksa! Mille eest sa mind peksad? Nii suurt kuritööd pole ma korda saatnud, et mind nõnda peksta. (Ägab raskelt.) Kas enne karistus ja siis kuritöö? Kui nõnda, siis nõnda. Lööme käed. Mina hakkan pihta. Mina saan hakkama. Kuuled, ma saan sellega hakkama, siga!»
Sürrealistlikku sümboolikat on lavastaja (autoriteksti järgides) kasutanud veel sellegagi, et aeg-ajalt jookseb üle lava Jaani kodustatud hakk, kiusates ühtesid või teisi tegelasi. Oluline element lavakujunduses ning valgusrežiis on päikesevarjutus. Kord nihkub Maa Päikese eest natuke eemale, lastes valgusel «piiluda» toimuvasse, kuni etenduse lõpuks paistab (lootuse) päike täies hiilguses.
Lava kohal ripub ähvardavalt hunt, taandudes osalt idüllilises, teisalt taas nõukogulikku Kodu-Eestit kujutavas teises vaatuses. Siis on Jaan tagasi. Nüüd on küsimus üksnes selles, millist kirjatööd ta tegema hakkab. Kõnelus Geberechtiga (Taavi Teplenkov) – näidendi-teisend vene keeles jutustusega «Valgus Koordis» eesti kirjandustaevasse tõusnud Hans Leberecht –, millesse sekkub Almagi Jaani protežeena, veenab Jaani ning ka vaatajat, et võimutruu kirjanikutulevik jääb sündimata.
Seda toetab ka kohtumine oma kunagise õpetaja Rummaga (Markus Luik). Elus endas oli selleks Jaan Rummo, Jaan Krossi kirjanduse ning kõneoskuse õpetaja Westholmi gümnaasiumi päevilt 1920–1938.
Näidendi lõpetab Jaani dialoog emaga (Viire Valdma), milles selgub, et Jaan on kohanud (taas) üht naist, tema imepäraseid silmi. Ja et ta läks selle naise järel, nagu kõnniks flöödipuhuja järel. Jalad olevat ise viinud. Viimases, läbinisti romantilises stseenis ripub Jaan telefoniputkas toru otsas ja me kuuleme nende imeliste silmade omaniku, kellegi naise õrnsooja häält.
Jaan Krossi eluloost teame, et see on Ellen Niit. Luuletus, mille ridu Jaan telefonitorusse loeb, räägib imelisest laanest, mis enne kohtumist oma lõpliku armastusega, oli veel «vastu taevast must ja paljas». Ja naine vastab: «kuid hiirekõrvul rohi oli maas/nii imevärske ja nii imehaljas./Sel künkal algas imeline laas».
Teise vaatuse lõpp olekski nagu väljumine purgatooriumist. Seljataha jäävad patused armastused. Seljataha jäävad kõhklused, kõrkus, viha ja ekslemised. Ollakse puhas ja valmis. Ja kui ees ei oota ka maine paradiis, siis ometi elu, mille vaimuviljad pärib rahvas ning aeg.
Postimees, 18.02.2020