Valner Valme teatrijutt, edasi.org, 12.05.2022
Draamateatri “Amadeus” rõhutab geeniuse ja kadeduse konflikti lõputut jätku sõltumata isikutest ja ajastust, märgib Valner Valme oma teatrikommentaaris.
Sattusin hiljuti Tallinn Music Weekil kohutavalt halva räpiakti peale. Seltskond laval ümises naturaalkitarri plõgina saatel haleda häälega “Ma ei ole keskpäranee, sa ei ole keskpäranee, keegi meist pole keskpäraneeeee!” See tõesti ei olnud keskpärane, see oli kõvasti alla selle. Seega huvitavam kui keskpärane, jäi meelde, abjektiseerus ära, pakkus tagantjärele lõbu ja nalja. Naeru kellegi üle, kahjuks küll, kui ta juba lavale on läinud, siis peab arvestama igasuguste reaktsioonidega. Positsioneerusin järgmise artisti ajal lava ette, kui Väike PD pani saali ühes taktis hüppama ja üürgama “Maja, mitte lõks!”. See ei olnud keskpärane kindlasti mitte.
Kerime ajas ja muusikas 219 aastat tagasi ja oleme aastas 1781, kus algab Draamateatris Wolfgang Amadeus Mozarti ja Antonio Salieri lugu. See on geeniuse ja tema suurima fänni lugu. Salieri haritud ja hea muusikalise maitsega inimesena oskab kaasaegsetest vaat et kõige paremini hinnata Mozarti geniaalsust ning tunneb selle kõrval ära enda keskpärasuse heliloojana, mistõttu ta ihkab ületada oma keskpärasust, makstes kätte Jumalale. Maailma üks kuulsamaid kurjategijaid Clark Olofsson on öelnud, et kui ta ei saa olla parim, tahab ta olla parim halbadest, ja see tal õnnestus, tema tegevuse järgi on tuletatud väljend “Stockholmi sündroom”, teda on kehastanud Ethan Hawke (“Stockholm”, 2018, küll poolkaude, nimeks on võetud Lars Nystrom) ja praegu Netflixis olevas sarjas Bill Skarsgård (“Clark”).
Nii teatakse kõrvuti Mozartiga ka paha Salierit, aga mitte heliloojana, vaid Mozarti vaenlasena, kes õõnestas tema loometeed ja võib-olla isegi tappis Mozarti (või aitas sellele kaasa).
Lavastaja Karl Laumets astub Peter Schafferi näidendist ja ka Miloš Formani samanimelisest filmist sammu oma suunas ning esitab Salierit inimesena, kes pole mitte lihtsalt kade ja salakaval, vaid karakter, kes pidevalt reflekteerib, valjult publikule mõeldes, iseennast, oma ajastut ja muusikat kui kõrget kunsti. Ta ei salga ega õigusta oma vääraid tegusid, vaid nendib neid tagantjärele, kahetsemata, sest on jõudnud arusaamale, et see oli tema viis minna ajalukku, ning ülestunnistuse käigus, mille puhul jääb Mozarti tegelik lõpp ikkagi mitmetimõistetavaks, annab andeks enda minevikule ja kõigile keskpärastele maailmas. Nüüd on Salieri tõusnud keskpärasusest kõrgemale, ehkki jälgil viisil.
Mait Malmsteni rollilahendus on meisterlik: keskpärast heliloojat mängides on ta nüri, säratu tüüp, keda ei jäta varju ainult Mozart oma särtsaka, ehkki frivoolse karakteriga, vaid ka Mozartit jumaldav naine Constanze (Helena Lotman), kes üpris lopsakas stseenis annab märku Salieri saamatusest nii mehena kui heliloojana. Järjest teravamaid jooni kogub Malmsteni Salieri nurjatu tegevuse käigus: ta on leidnud eesmärgi, hävitada Mozart. Kõige mõjuvam on aga vana Salieri, kelleks Malmsten moondub aeg-ajalt sekundiga: kuju vajub kühmu, huuled hakkavad maigutama, kõnemaneer ja hääl muutuvad täiesti. Salieri on võitnud ja kaotanud korraga: tema oli oma kaasajal see kahest heliloojast, kes lõi läbi, pärast oma elupäevi on ta aga tola, kes põrmustas enda kõrval geeniuse, ja Salieri teab seda ette.
Vastupidise rollijoonise sooritab Tõnis Niinemets Mozartina: noore geeniusena lendab sisse, pritsides nalju ja roppusi, üleannetu ülekasvanud mürsik, kes imelapsena võib endale ka õukonnas kõike lubada, nimetades keiserliku ooperiteatri direktrissi Orsinit (Ülle Kaljuste) kärnkonnaks tema rohelise riietuse tõttu (üliandekad kostüümid, kunstnik Kristjan Suitsult ilmselt?). Ent mida aeg edasi, seda tagasihoidlikumaks muutuvad nii Niinemetsa kostüümid kui käitumine laval, kuni lõpu eel on tegemist täiesti murtud mehega, kes on soosingust väljas nii õukonnas kui tollast elu Viinis tugevalt kujundanud vabamüürlaste seas.
Olen kuulnud sahinaid, et lavastus on labane, kuna ropendatakse palju, ja seda ei tee ainult Mozart, vaid ka Constanze. Usun, et lavastaja Laumets siiski teadis, mida teeb, ja vürtsikas, nilbe ning isegi ilge kõnepruuk pole publikule ei meeleheaks ega ärrituseks. Sel on kindel põhjus: eraldada Mozart keskkonnast, näidata, et ta võis tõesti olla vastuvõetamatu ja raamidesse mahutamatu tüüp nii geniaalsuses kui käitumises, mistõttu ta Salierile topelt närvidele käis.
Mis lubatud geeniusele, pole lubatud tavalistele jõmmidele:
vaata ka Isamaa ja EKRE garderoobiõiguste rüütlite / valge nahavärvi austajate Terrase ja Madisoni juhtumit “õhtusest” ajast.
Viimaseks toon välja selle, mis esimesena silma hakkas ja kõigepealt rabas. Sattusime abikaasaga esimesse ritta, harva on suurtes saalides seda õnne. Vapustav lavakujundus Kristjan Suitsult tekitab lõpmatuse efekti kõigest kümne peeglilauaga kahes viieses reas, servis kullaläikesed seinad, millest hakatakse aga läbi kõndima, sest koosnevad, nagu selgub, vaid miskitest karraribadest. Draamateatri enda seinakaunistustega haakuvad karniisid kohal. Lummav!
Huvitav on vaadata, kuidas teised kultuurikriitikud on kujundust näinud. Jelena Skulskaja kirjutab Eesti Päevalehes, et nõidusliku maailma vastuvõtuks valmis avatud ruum on raamistatud kahe elegantsete grimeerimislaudade reaga, eredad lambid ääristavad peeglite raame. “Peegleid endid ei ole, nende asemel seisavad raamides Mozarti büstid, mis järjest korduvad ja liiguvad igavikku. Mitte keegi ja mitte kunagi ei suuda tühistada Mozartit: vaadake peeglisse ja kõige auahnemates unistustes hakkab kaugelt paistma Amadeuse nägu,” ütleb Skulskaja. Imeline.
Seevastu Andrus Karnau Postimehes läheneb laudadele funktsionaalselt, et kui esimeses vaatuses on seinal püss, siis tehku ta lõpus ka pauku: “”Amadeuse” lavakujunduses seisab laval kümme teatri grimeerimislauda. Neid on ilus vaadata, aga kuna sihipärast kasutamist leiab neist vaid üks, siis milleks ülejäänud üheksa?” Noh, see pauk on siiski olemas, aga mõtteline, leian ma.
Kaur Riismaa märgib Sirbis, et Eesti Draamateatri “Amadeuse“ lavakujundus haarab esimesest pilgust. “Laval on kümme grimmilauda, viis mõlemal poolel, ning Salieri saab ajast aega ümber kehastumiseks kasutada laudadel olevaid parukaid. Peeglite asemel seisavad laudadel Mozarti kipsbüstid – need piiravad Salierit, kuhu ta ka ei vaataks. Lavasügavuses koondub kõik kokku mustale klaverile. Lavakujundust pole aga valguseta olemas ning Laumetsa lavastuses on imelisi hetki, mis mängivad perspektiivi pakutavate visuaalsete võimalustega.”
Jah, seda lava vaataks ka ilma näitlejateta, mitte küll kaks tundi ja 50 minutit, aga lõpus ei rutanud lahkuma ikkagi. Kogu publik tõusis nähtud etendusel püsti ja ma arvan, et mitte Mozarti mahlakate naljade ega ka Salieri sigaduste pärast, kindlasti näitlejate pärast, aga võib-olla ka seetõttu, et kellegi väiklane värdjalik kadedus meist idas ohustab praegu kogu lääne kultuuri, mille juhtide hulgas jätkab lavastuses Rein Oja kehastatud Austria keisri Joseph II silmakirjalikkuse ja tühisuse traditsioone näiteks Prantsusmaa president Emmanuel Macron.
Ja lõppkokkuvõttes me võime eemaldada nimed Mozart ja Salieri, jätta lüngad ning kirjutada sinna igaüks omad nimed ja mõisted. See lugu on kahjuks igavene.
Lavastuse lehele →