Heili Sibrits, 10.11.2020, Postimees
Andrus Kivirähk on krutskitega tüüp. Näiteks oma juubelietenduseks valis ta veel esietendumata lavastuse, sünnipäeva aga tähistab pea kolm kuud hiljem. Täpsemalt: 17. augustil täitus rahvakirjanikul 50. eluaasta, kuid perekonna ja lähemad sõbrad kutsus ta Eesti Draamateatrisse enda kirjutatud ja lavastatud «Keiserlikku kokka» vaatama eelmisel laupäeval.
Ümmarguse tähtpäeva pühitsemiseks loodud lavastus jõuab ise aga esietenduseni alles homme, 11. novembril.
Kivirähkilt pole mõtet uurida, miks ta korraldas asjad just sellises järjekorras, sest muhedalt naeratades küsiks ta vastu: miks mitte. Tõesti, miks mitte.
Kivirähk on Kivirähk. Meie kõigi oma, rahva lemmik, kaitsja, kes alati tähenduslikult naeratab, mistõttu ei saa olla kindel tema salajases plaanis. Mis, tõsi tüll, varem või hiljem paljastub – jutu, romaani, näidendi või följetonina.
Olles Andrus Kivirähkiga kohtunud mitmes situatsioonis, oleme sujuvalt jõudnud sinatamiseni. Kuigi Eesti Draamateatri reklaamlehes väideti, et kolmapäeval esietenduv «Keiserlik kokk» on vanameistri 21. näidend selles majas, korrigeerib autor ise seda fakti. «Kaheksateistkümnes,» täpsustab ta.
Ega siin väga suurt vahet ju pole, kas 18 või 21, ikkagi on neid väga palju!
Nad tulevad ükshaaval ja kuidagi on see nii lihtsalt läinud. Esimene oli päris ammu – 25 aastat tagasi lavastas Mati Unt «Jalutuskäigu vikerkaarel».
Oled öelnud, et toona käisid mööda seinaääri ja olid elevil, et Eesti Draamateater lavastab sinu näidendit, aga nüüd istud ise lavastajapingil. Kust võtsid enesekindluse – või mis sõna siin peaks kasutama –, et öelda teatrile «teate, mul on juubel ja ma tahan ise oma asja lavastada»?
Olen ka varem lavastanud («Keiserlik kokk» on Kivirähki neljas lavastus – H. S.). Kui tegin «Papagoide päevi» (2000. aastal Eesti Draamateatris – H. S.), siis ma tõesti ei osanud lavastada. Mitte et ma oleksin nüüd kuskil õppimas käinud, aga eks ma olen päris palju proovides istunud ja vaadanud, kuidas töötavad Merle Karusoo, Aare Toikka või Uku Uusberg, ning midagi on vast kõrva taha jäänud.
Ma poleks ju julgenud pakkuda, kui ma poleks arvanud, et oskan. Mul oli väga konkreetne nägemus, kuidas näitemäng laval välja võiks näha. Uskusin, et suudan selle näitlejatele ka selgeks teha, seda enam, et mängivad ju suurepärased professionaalid, minu head sõbrad-tuttavad, keda tunnen ammusest ajast. Küll nemad hakkama saavad.
Aga ikkagi, miks?
Siin on mitu põhjust. Esiteks tahtsin seda näidendit juba ammu lavastada – 2008 Ingomar Vihmar lavastas, mitte halvasti, aga mõnevõrra teistmoodi, kui mul kirjutades mõeldud oli –, seetõttu jäi see tekst kripeldama.
Teiseks mõjutas mind surve või üldlevinud komme tähistada 50. sünnipäeva. Tundus igav sõbrad lihtsalt restorani jooma kutsuda.
«Keiserlikul kokal» on kaks esietendust, 7. novembril juubelietendus ja 11. novembril esietendus. Mis vahe neil on?
Juubelietendusel on saalis ainult need inimesed, keda mina kutsunud olen. See ongi nagu minu sünnipäevapidu. Augustis, kui mul päris sünnipäev oli, ei teinud ma mingit istumist. Ütlesingi sõpradele-sugulastele, et ootate sügiseni ja siis kutsun teid teatrisse.
Kohtume nädal enne esietendust, ajad on ärevad, jälgid sa koroonauudiseid?
Muidugi. Kogu aeg on tunne, nagu käiks noatera peal. Ma hetkel ei karda, et meil kõik kinni keeratakse, vaid seda, et keegi trupist või teatrist võib haigestuda ning siis ongi kööga. Hommikul ju ei tea, mis uudised võivad päeva jooksul tulla. Aga nii ka ei saa elada, et ei teegi mitte midagi. Meie teeme iga päev proovi ja loodame parimat.
Kui ma intervjuuks valmistudes näidendit lugesin, siis pidin võtma telefoni kätte ja guugeldama, et oot, mis aastal see tekst ikkagi kirjutatud on. Väga raske uskuda, et 12 aastat tagasi, sest tundub, nagu oleks eile kirjutatud – isegi tordid on sul näidendis! Miks sind ennast selles tekstis täna kõnetab?
Kui mõtlema ja lugema hakata, siis tõesti leiab vihjeid tänasele. Aga teatris tehakse plaane pikalt ette ning lavastamise kokkuleppe sõlmisin paar aastat tagasi ja siis polnud valitsus päris see, mis praegu.
Lugu on ajatu – ikka on võim vaimu kiusanud või siis vastupidi, osa vaimust on teinud võimuga koostööd, kuigi võib-olla ei peaks iga võimuga koostööd tegema. Selles see lugu ju ongi.
Aga lavastada tahtsin ikka seepärast, et mul oli hästi selge nägemus, kuidas lugu laval välja peaks nägema. Sest kui sa kirjutad näidendit, siis sa ju lavastad arvuti taga seda pidevalt. Tihtipeale see kattub hilisema lavastusega. Kui aga ei kattu, siis jääb kripeldama, tahaks ju oma varianti inimestele näidata.
Tordid on täiesti juhuslik kokkusattumus.
Hirm nende kokkusattumuste pärast ei teki?
Ei, sest tegelikult pole meie olukord nii hull kui 50ndatel. Meil siin Eestis kedagi ikka koduaresti või põlu alla ei panda. Kommentaariumis või valitsuse pressikonverentsil võib plärtsuda, aga ega see inimeste elu ei muuda. Kirjanikud kirjutavad ikka seda, mida tahavad, ning teatrid mängivad seda, mis neile meeldib.
Kui palju laval toimuv nüüd kattub sellega, mis sul kirjutades peas oli – kas kujutlus ja reaalsus saavad sel korral kokku?
Lavastus ei tule mitte ainult selline, nagu ma mõtlesin, vaid palju huvitavam, sest proovide käigus tuli häid mõtteid juurde, ka näitlejad pakkusid ideid välja. Kindlasti on tulemus kirevam, hoogsam ja naljakam, kui ma loota julgesin.
Kas tegemist on komöödiaga?
Jah, ta on väga naljakas, aga loos on oma tõetera ja mõtlikum hetk.
Ja laval on näitlejad, keda ette kujutasid?
Eks ma nad ise valisin, sest esiteks on nad väga head – ega siin Draamateatris halbu valida polegi – ja teiseks nad sobisid neisse rollidesse. Olen algaja lavastaja, eelistan töötada nendega, keda tunnen, tahan ikka kindla peale minna.
Kõik on kogenud näitlejad, kuidas nad sinu lavastaja taktikepi all painduvad?
Proovid möödusid lõbusalt ja higihaisuta. Me pole kordagi omavahel tülli läinud. Mina ei ole diktaatorlik lavastaja.
Kõik on väga abivalmid ja võin olla kindel, et näitlejad veavad välja ja hätta me ei jää. Kui ma proovis näiteks pakun mingeid lahendusi, siis silmanurgast vaatan, mis näoga on Sass (Aleksander Eelmaa – H. S.) või Kaie [Mihkelson], kui nad naeratavad heakskiitvalt, siis saan aru, et olen õigel teel.
Mainisid alguses, et oled palju proovides istunud ja nii lavastajaametit õppinud. Mis on need tarkused või käsitööoskused, mida nüüd kasutad?
Oi, sellele ma ei oska vastata. Olen hästi halb teoreetik. Ka kirjanikutöös ei oska ma öelda, kuidas miski sünnib või kuidas midagi peab tegema. See on nagu linnulaul – asjad sünnivad, ma ei oska seda seletada.
Oluline on teada, kuidas protsess välja peaks nägema, sest siis sa ei hakka esimeses proovis nõudma võimatut. Ma räägin, kuidas võiks olla. Kuna mul seda võimalust pole, et läheks ja mängiks ise ette, siis ma kirjeldan, kuidas mingi asi võiks olla, seletan ja toon võrdlusi.
Milline teater on õnnestunud?
Kui saalis on huvitav, siis ongi õnnestunud. Kui hakkan kella vaatama, kui näen laval tühje hetki või traagelniite või midagi segast, siis päris sajaprotsendiliselt minu jaoks asi õnnestunud pole. Muid kriteeriume ju polegi – ei saa ju olla nii, et mul on saalis tohutult põnev ja olen vaimustuses, aga tegelikult polnudki nagu hea teater.
Aga mis sind vaimustab?
Ühisnimetajat on raske leida, aga kui näen sünergiat, kui kogu trupp liigub ühes suunas… Viimati vaimustas mind «Lehman Brothers», vaatasin, kuidas kolm meest Eesti Draamateatri laval möllavad, kui hästi nad end tunnevad, kuidas tekst ja muusika ühes suunas koos töötavad. Tuled vaheajale ja suu on naerul, vastutulevatel inimestel on samamoodi, kohtudes nendite «ah kui hea!».
Sa käid päris palju teatris, millise hinnangu sa teatrile annad?
Käin peamiselt Tallinnas, mööda Eestit ma nii väga ringi ei sõida, aga mu meelest on palju toredaid töid. Andekaid näitlejaid on hästi palju. Andekaid lavastajaid, kellele võid alati kindel olla, on vähem.
Ühes aastas on Eestis häid lavastusi palju rohkem kui häid algupärandeid kirjanduses.
Meil ilmub ju neid väga palju!
Jah, aga väga häid raamatuid on palju vähem kui häid lavastusi või lavastusi, mida kindlasti näha tahaks. Need on kaks valdkonda, mida ma mõnevõrra tunnen. Muusika või kunsti kohta ma ei oska hinnanguid anda.
Täna on eesti teater tugevam kui eesti kirjandus.
Miks see nii on?
Raske vastata. Võib-olla seepärast, et näitlejate ja lavastajate jaoks on koolid, kirjanikke aga ei õpeta keegi.
Võib-olla pole sa seda näidendit veel kirjutatud, aga keda Eesti lavastajatest tahaksid näha oma teksti lavastamas?
Ma ei põe selle pärast, et kusagil on mõni lavastaja, kes pole mu teksti lavastanud.
Minu jaoks on teatris hästi oluline, et lavastaja väärtustaks teksti. Mind häirib, kui algtekst ära kaob või sellega hakatakse mängima. Võib-olla siis, kui võetakse aluseks üldtuntud tekst, näiteks «Hamlet», pole mõtet lavastada sõna-sõnalt.
Minule on teatris hästi tähtis dramaturgia. Väga sageli häirib, kui lavastuse trupis puudub autor – ma ei ütle dramaturg –, vaid just teksti autor. Mina tahan, et lavastuse aluseks oleks autonoomne ja väga hea näidend, millega siis hakatakse tööle. Kui näidendi tekst sünnib proovide käigus, siis see pole päris minu maitse, sest tavaliselt on siis tulemus tekstiliselt nõrk.
Kui helilooja vaatab mõnd lavastust või filmi, siis võib ta välja tulles krimpsutada nägu, sest muusika oli paigast ära. Kuna mul puudub selline muusikaline kuulmine, siis ei ma sellest aru. Minul on sama sõnaga – sageli kriibib lavalt tulev sõna mul kohutavalt kõrva. Midagi pole teha, on olemas profid ja mitteprofid.
Äsja esietendus Vanemuises sinu jutust inspireeritud ballett «Tilda ja tolmuingel», kuidas suhtud sellisesse töötlusse?
See on teine asi. Ballett võtab minu teose modelliks ja teeb selle põhjal oma kunstiteose. Balletis on tähtis tants ja muusika, Vanemuises on Vaiko Eplik teinud võimsa muusika, nii et mulle väga meeldis see tulemus. Laval on veel balletikooli väiksed õpilased, nii et mis saab veel rõõmustavam olla kui lapsed ja hea muusika!
«Keiserlik kokk» pole sel hooajal sugugi ainus sinu näidendi lavastus, mis esietendub Eesti Draamateatris. Kevadel toob Hendrik Toompere välja «Talupojad tantsivad, prillid ees». Millega tegu?
Me kõik teame laulu «Mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saab meitele», aga sellest laulust on ka teine versioon, see prillidega. Näidend räägib, kuidas eestlased on saksa mõisnike-parunite pärijad. Tükis on hulk näiteid, kuidas väga palju meie elust on neilt laenatud või varastatud – toidud, tavad, kasvõi hügieenikombed on saadud sealt, kõik omaaegsed talupoegadest haritlased nägid lapsepõlves mõisas kunstialbumeid või said laenuks raamatu, ning just nii toimus nende ärkamine.
Mulle tuli suure üllatusena, kui palju on meil sõnu saksa keelest. Näiteks «laud» ja «tool» on sakslastelt laenatud. Ei kujuta ette, kuidas eestlased enne rääkisid, kas oli mõni sõna üldse olemas.
Tooli asemel öeldi pink?
Ka see on saksa keelest. Kogu mööbel on sealt tulnud, neid sõnu on tohutult.
Loo mõte ongi selles, et saksad on küll surnud, aga nende prillid jäid alles, talupojad panid prillid ette ja hakkasid ise saksteks. Tänapäeval elame ju paremini kui toonased mõisnikud.
See on ka lustakas lugu, vähemalt ma loodan.
Saan aru, et Toompere tellis sinult selle teksti?
Sõna «tellima» jätab mulje millestki ametlikust – inimesed kogunevad laua taha ja annavad allkirju. Oleme head sõbrad ja tuli jutuks, et tal selline mõte, arutasime ja ma haakusin. Niisama tellimuse peale ma ei saa kirjutada, mul peab tekkima tunne, et see teema on ka mulle huvitav ja oluline, siis tahan sellega tegeleda.
Võib sellest talupoegade loost saada uus äratundmislavastus, uus «Eesti matus»?
Ideaalis küll, aga see sõltub juba konkreetsest lavastusest, kuidas see õnnestub.
«Eesti matust» on mängitud Eesti Draamateatris 2002. aastast, nüüd on see viimaseid kordi laval.
Räägitakse.
Sa ei usu?
Miks mitte. Näitemängudel on ikka oma aeg, mingil hetkel peab nende elu lõppema.
Miks?
Nojah, tõesti, miks? Raamat jääb ju igavesti riiulile, tükkidega on aga teistmoodi. Võib-olla seepärast, et raamat on valmis tehtud, elutu asi, aga lavastus elus ning näitlejad mingil hetkel väsivad.
Kui publikut jätkub, siis minul poleks küll midagi selle vastu, kui nad edasi mängiks. Aga seda on mitu korda juba telekast näidatud, ERRi arhiivis saab niisama vaadata.
Veebruaris esilinastub ka film. Sulle ei meeldi, kui teatris sinu näidendiga liiga vabalt ringi käiakse, aga kuidas sa filmi puhul sellesse suhtud?
Filmile on rohkem lubatud, sest näidenditekst ongi kirjutatud teatrilavale, tekst on üks osa sellest näitemängust. Film on aga nagu ballett – minu teos on modelliks, luuakse uus kunstiteos. Hea näide on «November», Rainer Sarnet oli valinud «Rehepapist» väga huvitavad kohad, jättis kõrvale külakomöödia ja keskendus armastusloole. Minule see väga meeldis, kõike ei saagi ühte filmi toppida.
«Eesti matuse» film ei tule ka kindlasti sõna-sõnalt minu näidend, sest see pole ju lavastuse salvestis, vaid René Vilbre nägemus.
Oled sa võtetel piilumas käinud?
Käisin, aga võtteplatsil ei saa ju aru, mida nad seal teevad. Filmivad ühe jupi siit, teise sealt, keegi läheb vasakult paremale ja siis paremalt vasakule, hiljem monteeritakse tervikuks. Teatris, proovis saad aru, mis toimub, mis suunas liigutakse.
Kui sinu materjal tuleb välja, olgu selleks film või lavastus, ja sa pole saanud tegemisel piisavalt silma peal hoida, siis kas pelgad ka esika päeva?
Film pole minu vastutada, lähen sinna täiesti muretult. Kui film ebaõnnestub, siis pole mina selles süüdi. Minu algmaterjal on alles ega muutu halvast filmist kuidagi ei paremaks ega halvemaks.
Teatris on teine asi, sest näitemäng on esimene etapp. Kui tuua võrdluseks teatejooks, siis mina olen see, kes jookseb esimese vahe ja annab siis pulga järgmisele, lavastajale edasi. Lavastus on ühine teekond, seega läheb mulle lõpptulemus korda, ma tahaks, et see võimalikult hästi õnnestuks, sest ka minu panus on ju seal. Nii et esietenduse eel olen alati närvis. Kuigi õnneks olen enne esikat enamasti lavastust näinud, sest rohkemal või vähemal määral käin proovis.
Miks?
Uudishimust. Tore on ju vaadata, kuidas see protsess käib.
Eks minust on seal ka mingit abi. Ma ei pressi end peale, aga lavastajad – Toikka ja Karusoo – on eeldanud, et olen kaasas. VATis olen teinud peaaegu alati kogu prooviprotsessi kaasa.
Igavaks ei lähe?
Ei, iga proov on erinev. Kogu aeg sünnib midagi uut.
Arvan, et suudan näha teksti proovis samade silmadega nagu näitlejad ja lavastaja, ma ei istu seal ju nagu kubjas või kontrolör. Mõtlen kaasa, üritan aidata, sest mina ju tean, mida ma mõtlesin. Ma olen proovides natuke nagu lavastaja assistent, lavastaja otsustab, mina annan nõu.
Oled sa prooviprotsessi tõttu midagi näidendis muutnud?
Me teksti suurt midagi ei lisa ega kärbi, aga kui kärbime, siis on see seotud misanstseeniga, kus mõni lause võib osutuda üleliigseks. Aga mõnes teises lavastuses on seda lauset võib-olla vaja, nii et ma ei hakka ühe lavastuse põhjal oma teksti muutma.
«Keiserlikus kokas» lihvib põlu alla sattunud Tuglas oma valmis tekste, kui tuttav sulle selline tegevus on?
See tundub mulle täiesti arulage.
Aga miks sa Tuglase seda tegema panid?
Sest Tuglas tegi seda, ta lihvis oma töid. Mina ei pea seda õieks, sest mis on kord trükis ilmunud, see nii on ja jääb. Inimene ise muutub, aga pole mõtet hakata 60-aastaselt ümber tegema seda, mis oled kirjutanud 20-aastaselt. Siis oli ju teine energia, teine maailm, ümber tehes võid sa kõik ära rikkuda. Palju paremaks ei tee sa teksti aga kohe kindlasti.
Enamik kirjanikke ei tee oma noorepõlve asju ümber. Tuglas oli erandlik. Ma ei tea, kas ta ihkas täiust, aga eks tal oli ka toimetaja taak – ta oli harjunud redigeerima ja kui ta põlu all oli, siis ei saanud ta midagi uut avaldada ja seepärast nokitseski vanade asjade kallal. Eks tema ajal keel muutus ka, 1918 oli eesti keel hoopis teistsugune ka kui 50ndatel ja 60ndatel. Võib-olla tal tasus kõpitseda ja parandada.
«Keiserlikus kokas» toimuv on sinu välja mõeldud?
Hästi palju on laenatud Elo Tuglase päevaraamatutest. Sündmused on võimendatud ja absurdi keeratud, aga nad on äratuntavad. Mõned on aga välja mõeldud.
Kuid fakt on see, et Tuglas oli 50ndatel ära keelatud, ta istus päevad läbi toas, keegi temaga eriti läbi ei käinud.
Ainult oma abikaasaga tülitsev Aadu Hint?
Selle näidendi teiste tegelastega on nii, et nimed küll vihjavad mingitele inimestele Eesti kirjanduses, kes tunneb ära, see tunneb, aga välist sarnastust vms me taga ei aja. Nad on lihtsalt veidrad tüübid, kes Tuglast tülitavad.
Mis tõukas sind seda näidendit kirjutama?
Mull tohutult meeldis Elo Tuglase päevaraamat, lugesin seda mitu korda, naersin valjul häälel. Elo on väga vaimukalt ja irooniliselt kirjeldanud kõiki neid veidrikke, kes Tuglaste majast sisse-välja käivad. Nii see mõte tekkis.
Märt Meos tegeles toona Eesti kultuuriloo sarja lavastustega ja küsis, kas mul on midagi pakkuda. Ma siis kirjutasin.
Oled öelnud, et kevadine koroonaaeg sulle inspireerivalt ei mõjunud, siis sa ei kirjutanud midagi.
Eesti Päevalehele ja Tähekesele mõned jutud kirjutasin, aga üldiselt ma eriti ei kirjutanud. Mõtted tekivad mul ikka inimestega kohtudes, näiteks proovi vaheajal Eesti Draamateatri puhvetis näitlejatega lobisedes. Kodus diivanil pikutades neid ei teki.
Septembris teatrisse tööle tulemine oli siis hea kohustus, said inimestega kohtuda?
Minu jaoks on teatris lavastamine ja töötamine suur vaheldus, sest ma ei käi ju iga päev tööl, väga tore on rahva seas olla. Aga inimestega kohtusin juba suvel, siis sai ringi liikuda.
Koroonaajal tundsin puudust tavalistest üritustest – teatri ja filmi esietendustest või sellest, et astud juhuslikult mõnda kõrtsi või kohvikusse, näed kedagi ja ajad lihtsalt juttu.
Väga paljud peavad seda tüütuks kohustusteks, sina aga naudid?
Nojah. Paljud inimesed, kes on toredad ja kellega võiks juttu ajada, pole sulle nii lähedased, et neile saaks helistada ja kohtumise kokku leppida. Aga kui neid näed, siis on tore lobiseda. Väga lähedaste sõpradega sai ju kevadel edasi suhelda, aga just sellistest juhuslikest ja ette kavatsemata vestlustest tundsin puudust.
Oled nüüd kaks kuud proove teinud, kohe on esietendus, millised olid sinu jaoks lavastajana rasked hetked, kust sa ei osanud edasi minna?
Lootusetust pole tundnud, sest näitlejad on tublid ja väga toetavad. Ja kui proovi lõpuks mõne stseeni lahendust ei teagi, siis tuleb minna koju, jalutada koeraga, küll siis see lahendus kuidagi kuklasse tekib ja järgmine päev oskan juba edasi minna.
Mis tunne on olla 50-aastane rahvakirjanik?
Seda rahvakirjaniku nimetust võtan ma toreda hüüdnimena, mida kasutavad vahel sõbrad.
Aga selle 50 kohta ei oska nagu midagi öelda, sest ei tunne end kuidagi teistmoodi kui 49- või 30-aastaselt.
Nüüd, kus pool elu elatud – millised uued eesmärgid sa augustis endale järgmiseks 50 aastaks seadsid?
Kaugelt rohkem kui pool elu on elatud. Sajani võib ju välja vedada, aga need viimased paarkümmend aastat poleks siis väga lõbusad.
Mul mingeid konkreetseid eesmärke pole. Number lihtsalt vahetus. Kui me ei teaks oma sünnikuupäeva või kui meil poleks kommet seda tähistada, siis ju tegelikult ei saakski aru, elaks päev-päevalt, sügisele järgneks talv, talvele kevad ja siis suvi ning sügis jne. Vanus ja see number ei otsusta tegelikult ju mitte midagi.
Võib-olla ei peaks suurt juubelit tähistama 50. sünnipäeval, vaid tasuks suuremalt tähistada 60. või 70. sünnipäeva?
Neid võib ka. Igat päeva võib ju tähistada. Aga 50 on selline tore vanus, et siis on sul enamik sõpru-tuttavaid elus ning heas toonuses, nendega saab toreda peo korraldada. Sajandale sünnipäevale tulevad jumal teab kes, mingid tundmatud noored. Endal pole siis enam jaksu napsi võtta ja pummeldada.
50 on päris tore vanus.
Millised su järgmised eesmärgid on?
Mul neid polegi. Elan ühest tööst teiseni – iga töö ongi ju väga suur siht. Pragu on eesmärgiks «Keiserlik kokk», järgmine aasta tuleb kaks esietendust. Lisaks Draamateatri Toompere lavastusele teeb Toikka VAT teatris «Juuditit», mille ma kirjutasin Tammsaare põhjal.
Mida see tähendab?
Juuditi lugu on ikkagi Juuditi lugu. Pea peale pole pööratud, aga võib-olla on minu Juudit natuke tänapäevasem tütarlaps kui see sada aastat tagasi kirjutatud. Kasutasin kohati Tammsaare teksti, kohati kirjutasin juurde.
Mis on tänapäeva Eestis see, mille pärast peaksime tegema seakisa?
Ma kirjutan sellest igal nädal Eesti Päevalehes. Kui aasta tagasi see valitsus tuli, siis kirjutasin iga nädal arvamusartikleid, kus püüdsin seletada, miks nii ei või ja miks peaks olema teisti. Aga see muutus nii mõtetuks, sest praeguse valitsuse tegelastega pole mõtet polemiseerida, nad on naljandi tegelased, kellest saabki ainult följetone kirjutada.
Mis sa arvad, kas kirjutad nad kunagi päris näidendisse?
Ei usu, nad pole nii huvitavad.
Ma arvan, et nad unustatakse ära. Igasuguseid tüüpe on Eesti poliitikas nähtud, tänapäeval noored inimesed ei tea enam, kes on Edgar Savisaar. Õnneks kõik kaob.
Aga kuidas seakisaga jääb?
Muidugi on iga situatsioon erinev ja kui tullakse välja mõne plaaniga, siis tuleb neile vastu näppe anda. Ja kui nad uuesti oma näpud välja sirutavad, siis uuesti anda surakas. Permanentset seakisa pole aga ka mõtet teha, sest kui sa kogu aeg karjud, et hunt tuleb, siis kui ta päriselt karja tuleb, ei pane enam keegi seda kisa tähele. Tuleb jääda rahulikuks, kasutada irooniat ning mitte lubada näppida kõike, mida nad tahavad. Selles mõttes on väga positiivne, et noored on nutikad ja targad ega lase end EKREst eriti ahvatleda, häirida nad lasevad, aga nad säilitavad terve mõistuse. Aga noored ju lõppude lõpuks jäävad, vanad kolhoosi esimehed kaovad, sest aeg räägib nende kahjuks.
Mina loodan väga tulevasele põlvkonnale, sest nemad tulevad ju võimule. Need vanamehed on nagu Savisaar, keda noored enam ei tea, ei mäleta, või nagu on unustatud Karl Vaino, nii läheb ka praegustega.
Ütlesid alguses, et iga päev kõnnid noateral, et kas jõuad esietenduseni või kas midagi juhtub. Kui Saksamaa, Prantsusmaa ja teisedki Euroopa riigid viimastel nädalatel kultuuriasutused lukku keerasid, siis olin mina šokeeritud, arvasin, et sügisel sellist sulgemist ei tule.
Kõikide asjade kinni keeramisega kaasnev kahju on kindlasti suurem kui see, kui üritaksime selle viirusega koos edasi elada. Tuleb olla lihtsalt ettevaatlikum. Saan aru, et haigusnäitajad kasvavad ja valitsused tahavad näidata, et midagi nad teevad. Aga ma ei kujuta ette, et kui kuuks ajaks kõik kinni keeratakse, siis nelja nädala pärast oleks olukord nii palju paranenud, et saaks taas kõik lahti keerata. Kevadel pandi ju alguses kohad paariks nädalaks kinni, siis pikendati ja pikendati ja lõpuks kestis see mitu kuud.
Kõige sulgemine pole lahendus, peame selle haigusega elama õppima. Ega see ei kao kuhugi, jääbki meiega. Alati on võimalik trammis või kusagil peol saada tuberkuloos, aga ega me seepärast ei jäta peole minemata või trammiga sõitmata. Minule suletud maailm ei meeldi. Ma ei naudi konservide kogumist, kodus istumist ja Zoomi vaatamist, ma tahan ikka ringi liikuda.