Emel-Elizabeth Tuulik, Eesti Päevaleht, 29.09.2025
Suurim dissonants tekib kahe vaatuse vahelises sümbioosis, täpsemini selle puudumises.
Ajalugu kordub, ent alati uues võtmes. Peaaegu kakskümmend aastat tagasi esietendus Kiltsi lennuvälja angaarides NO99 rustikaalne suvelavastus „NO91: Kuningas Ubu“, mille nimirollis särasid Tõnis Mägi ja Jarek Kasar, trupi koosseisus võis leida suuri nimesid nagu Marika Vaarik, Tambet Tuisk ja Mirtel Pohla. Toona esimest hooaega minetava teatri lavastus tugines mitte ainult narratiivsele absurdsele ja grotesksele laadile, vaid ka ruumi ja keskkonna radikaalsele valikule, mis võimendas Ubu ühiskonnakriitilist ja kohati räpast alatooni.
Nüüd on Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo käe all Draamateatri lava hõivanud viimasel kursusel tudeeriv EMTA lavakunstikooli 32. lend, kes parajalt ekstreemset „Kuningas Ubu“ omas marinaadis tõlgendab.
Lugu põhineb Alfred Jarry 1896. aasta samanimelisel satiirilisel näidendil, milles nartsissistlik, ahne ja tõtt-öelda rumal tegelane, endine Aragoni kuningas isand Ubu, otsustab oma võrdselt jõhkra naise emand Ubu õhutusel tappa kuninga ning hõivata Poola trooni. Ta kehtestab naeruväärseid makse, käitub türanlikult ning vaevleb ambitsioonikate ihaluste küüsis, mida on võimatu täita. Huvitav on täheldada, et Jarry oli näidendi kirjutamise ajal 23-aastane ehk umbes samas vanuses kui etendajad laval.
Olgugi, et aastatetaguse Ubuga on mul kokkupuude ainult veebi vahendusel, on siiski tunda fookuse nihkumist: tekst ja kostüümid on laias laastus samad, tundeline kontekst Draamateatri suures saalis aga kordades elitaarsem.
Silma jääb napp lavakujundus ja piklik catwalk-i meenutav poodium, mis lõikab istekohtade vahele uue lavaruumi. Sellega tekitatakse ühtaegu klaustrofoobne ja range distants nii publikuga kui ka osatäitjate vahel, mis esimeses vaatuses hästi töötab. Pealava jaotab kaheks osaks rida vertikaalseid, peaaegu läbipaistvaid, ribakardinaid, mille vahelt aegajalt läbi poetakse. Ühel hetkel jõuavad lavale semantiliselt laetud ja visuaalselt efektsed oranžid liiklusohutuse koonused, ning sillerdavad päästevestid – motiiv, mida võis näha Ene-Liis Semperi eelmise aasta EKKMi isikunäitusel.
Keskne väljendusvahend – eklektilised kostüümid
Kui ruum ise on askeetlik, siis tõuseb lavastuse keskseks väljendusvahendiks just Semperi eklektiline kostüümidisain. Juhmardiinid kõvakübarate ja vaudeville’i stiilis ülikondades, millel kahe jala vahel töllerdab rekvisiidist pea; liibuvad, BDSM-i esteetikale rõhuvad kostüümid ja psühhedeelselt ornamentaalsed lillemustrid pakuvad ääretult lustliku tahu kogu lavastusele. Esimese vaatuse lõpuni on etendajate näod peidetud fantasmagoorsete maskide taha ning keeruline on nime ja karakterit kokku panna. Seega ei saa, ei peaks ega hakkagi tudengite sooritust selles kontekstis üldse hindama.
Kõik need kellad, viled, ning aegumatu, kuid ajastuspetsiifiline alltekst on tore, vahva ja peaaegu häirimatult toores, kuid klounaad ja kergelt määrdunud esteetika mõjuvad Draamateatri juugendmotiivide keskel võõristavalt. Mis kunagi oli punk ja progressiivne, on sellesse teatrimajja asetatuna lihtsalt natuke iseloomutu.
Dissonants kahe vaatuse vahel
Suurim dissonants tekib kahe vaatuse vahelises sümbioosis, täpsemini sümbioosi puudumises. Kui esimene vaatus on eeskujulikult selge, koreograafiliselt pädevalt orkestreeritud ja mõjub lõpustseenides isegi väga humoorikalt, siis võtab narratiivset laengut maha mõnevõrra arvestuste nädala stiilis teine vaatus, mille alguses juhatab kindrali mõõtu tegelane sisse piinamängude maratoni.
Näpistatakse nibusid, laksutatakse tagumikke punaseks, ilastatakse kollektiivselt ämbrisse, kuhu üks etendajatest hiljem pea sisse topib, demonstreerides nii rämedust, kehahorrorit, kui mängulisust, mida selline kergelt bakhanaalne seisund kaasa toob.
Psühhofüüsilise treeningu tulemus avaldab muljet
Esimeses vaatuses justkui jutustatakse kogu Ubu jutt ära ja järsku on teises vaatuses sõna asemel rõhk maneeril. Eraldiseisvate osistena võiksid need isegi mingis maailmas toimida, kuid liidetuna jääb kusagile tühjus kummitama. Kuigi laval toimuv on valdavalt transgressiivne ja Giacomo Veronesi psühhofüüsilise treeningu jäljed muljetavaldavad, jääb teos turvaliseks ning ei riku ootuspäraseid norme nii radikaalselt, kui lubaks selle provokatiivne vorm.
Paraku on kahe vaatuse vahel põhjendamatult sügav täitmata auk, mis ei luba nähtut kuidagi tervikuna käsitleda. Siinkohal tuleb taas kord rõhutada, et tegemist on tudengitööga, milles ebakõlade olemasolu on loomulik ja alati andestatav. Üldstruktuurilt jääb värske „Kuningas Ubu“ keskpäraseks, kuid tänu tempokale ülesehitusele ei saa kordagi ette heita mandumist.
Võib-olla saab süüdistada kuuenda rea kõige äärmist istekohta, piiratud nähtavust poodiumlavale, kesist akustikat, kõiki lavataguseid paneele ja taustaekraanide piire, mis läbivalt liiga nähtaval olid ega võimaldanud etendust kogu selle potentsiaali ulatuses nautida.