Annette Maria Hermaküla
„Keegi ei teadnud, kas tulevasel nädalal õnnestub veel etendusi jätkata. […] Aga siis tõstis dirigent taktikepi, eesriie lahknes ja kõik oli toredam kui iial enne. Iga muusik andis oma viimase, sest nad kõik tundsid: võib-olla oli see viimane kord armastatud majas. Ja meie kuulasime esma-avali, sest võibolla oli see viimane kord,“ kirjutab Stefan Zweig esimese maailmasõja järgse inflatsioonikriisi keerises. Ajamadu näib roomavat ringiratast – 27. veebruari õhtul, viis päeva enne, kui vaimumajade uksed koroonasaju hoogustumise tõttu lukustati, oli Draamateatri veidi õhuvaeses saalis, „Lehman Brothers“ peen kavaleht näppude vahel, tunda seda „viimase-korra-traagilist“ aroomi, mis pea kumisema lõi ja ühe keskmise kultuuriõhtu ebamaiselt vaimustavaks voolis.
Ehkki teatrielamust maailmalõpueelne sisevärin võimendas, oli Stefano Massini triloogial põhinev Hendrik Toompere jr lavastus oma olemuselt siiski markantne – „Lehman Brothers“ täitis kõik minu lauba taga asuvad personaalsed „hästi-tehtud-lavastuse“ kriteeriumid, ootuste tükike kooki osutus kordades magusamaks, mahlakamaks, maitsekamaks.
Omistaksin lavastusele terava tiitli – kaarikusõit kapitalismi koloniaalriigis. Lehmanite klanni saamislugu on Võigemasti sõnadega „kaasaegse kapitalismi ajalugu“. Tõepoolest olid Lehmanite vaimuanded need, mis härrad puduäri müntide kõlinast tihke rahahõnguni toimetasid. Neli tundi, kolm vaatust, kolm lavarebast ja edastatud saab terve epohh: kapitalismi koloniaalriigi sünd, seda perekonnanime kaudu, mis kandub ajaga ühelt ainsalt kollaselt sildilt pea iga ameeriklase suhu. Aga tiitlis seisva „kaarikusõidu“ tahan kinkida nimelt etendusele, mitte üksnes Massini käsikirjale. Miks on lavastus kaarikusõit? Kasutan metafoori mitmes tähenduses. Vankrisõit nagu midagi fenomenaalset – kui teatriõhtu tähendab istuda hobukaarikusse, olen 19. sajandi kodanlane ja käsitan sõidukit kui midagi igapäevast. Ent mõnikord, mil lavalt eraldub hea etenduse mahlakat hõngu, olen hoopis tänapäeva noor ja loksuda hobukaarikus mõjub hurmava unenäona. Teine ajend arhailise sõiduvormi rõhutamiseks on lavastuse vanamoelisus – sõit 20. sajandi teatri algusesse, mil lavavalguses võimutses Ibseni enneolematu proosakõne, mil ehtsad muusikud pillikeeli nõidusid, mil kultuurimaailmas lõi laineid Burgtheateri filigraansus.
Kriitilis-terava pilgu üks lemmikutest patuoinastest on maitsekus – maitsekus on klaasõrn nähtus, mille ainus farslik nali või mõni ülemäära teatraalne monoloog võib kildudeks kukutada; „Lehman Brothers“ peensus jäi viimase lauseni jalgele. Ja maitsekusel oli etenduses mitmeid eri nägusid. Nii Kangur, Malmsten kui Võigemast võtsid enese kanda lisarolle: mängiti abikaasasid, muldvanasid õpetajaid, lapsi. Ent mil mees püüab esitleda end laval naisena või vastupidi, on tihti tulemuseks vaid kehv parodeering, mis ainult mõne üksiku lapse teatritoolil kihistama ajab. Kõige hämmastavam on ehk tõsiasi, et mil Kangur naiselikult handkerchief’iga lehvitas või Malmsten väikese poisina Võigemasti külje alla puges, kippus naer kopsudesse – meisterlikult, piirimail nõiuti maitsekus välja. Usun, et peensuse alla saab liigitada veel erakordselt oskusliku lavalise liikumise – mällu sööbis vapustav stseen, kus härra Mayer ehk Võigemast tantsis crescendo kombel lava keskel tvisti, sammud aina hoogustusid ja keerlemise kulminatsioonina langes mees surnult maha. Silm puhkas sel lavalisel liikumisel (pigem küll meisterlikult liuglemisel), köielkõnd, sünkroonis tantsusammud avaldasid muljet.
Lavastust ehtis veel kordamööda etendatud aktiivne jutustaja roll, mis algas Kanguri ehk Henry mõõdukalt teatraalse ekspositsiooniga. Kord võttis Malmsten ehk Emanuel taskust taskuräti, ent selmet nina nuusata, saabus teadaanne kolmandas isikus: „Ta võttis taskust…“ Nii lülitasid lavategelased end pidevalt ümber, mis lavastusse kenasti sobis – edasi sai antud kogu ajalugu, mis muidu oleks Google otsingumootorisse Lehmani vendadest huvitunud
indiviide ootama jäänud.
Ehkki rakendas „Lehman Brothers“ ohtralt teatraalseid võtteid: hääletämber moonutati sügavamaks, žestidele võis kilomeetrite kauguselt tähenduse omistada (mis värvis küll etenduse grandiossesse koloriiti), pani mu minimalismilembene pilk siiski tähele ka teatritüki varjatud lihtsust. Süvausklikest ärimeeste suguharu lugu on eepiline, lausa järsk-sügava kanjoni mõõtu, ent kõikide jõudude koosmõjul näib lavastus ise kui liivakivist oranžikarva
kanjonipealne. Miks? Lavastusse on hõbeniitidena põimitud minimalism. Hulk kõlarist kõlavaid heliefekte on asendatud ehtsa kolmeliikmelise bändiga. Lavaline konstruktsioon on lihtsakoeline – ära on jäetud püstitatud seinad koos lilletapeetide ja kõikvõimaliku möbleeringuga. Ja kui kaotatakse lämmatavad faktorid, nagu ekstravagantsed kostüümid, pisidetailidesse uppuv lavakujundus, kirkavärvilised prožektorid – saab näitleja hingata. Ning mil artistil on õhku, suudab ta kõneleda kuldses tämbris, ta on võimeline tungima publikule hingesoppidesse. Ibseni idee järgi peab teater olema diskussiooni tekitaja, probleemide tõstataja, mõtete elustaja ja mitte üksnes meelelahutaja – tema seatud ideaal saab täidetud, kui sõnad sulavad kunstinautleja südamesse ja publiku ajumasin hakkab mürisema. „Lehman
Brothers“ lavastus täitis norra näitekirjaniku seatud taotluse meisterlikult.
Tabavalt humoorikas, ent maitsekas, monumentaalne, ent minimalistlik – „Lehman Brothers“ lavastus kõnnib köiel, kuid ei kõigu sugugi – ärivirtuooside lugu on balansi alus; Hendrik Toompere lavastustöö on kartmatu harali käed; Kanguri, Võigemasti ja Malmsteni näitlejameisterlikkus on köielkõndija püsti püsimiseks tarvilik hingeline tasakaal. Ja terve
saal vaatab hämmeldunult hulljulgele alt üles ja imestab: „Aga kuidas see võimalik on?“ Sama mõte eksles etenduse kohta ka minu peas, mil, garderoobinumber käes, tagasi tavaellu siirdusin. Keeruline oli hobukaarikust välja astuda, sulgeda kangekaelne Draamateatri uks, suunduda koroonavihmast taaskord varju alla peitu, kaugele kunstipäikese mahedast paitusest ja hiilgavast teatrielamusest, mille õnneks enda mälulaekasse pista saan.