Hannaliisa Uusma, Draamateatri ajaleht, kevad 2026
Prima facie on ladinakeelne väljend, mis tähendab esmapilkset või näilist. Kuid võiksime ühiskonnana palju rohkem küsida ja üksteist ka päriselt kuulata.
„Ma olen enesekindel naine, ma ei häbene ja ma ei ole lits.“ See on „Prima facie“ peategelase, noore tippadvokaadi Tessa mantra – päästerõngas, mille ta endale sõnastab, et pinnal püsida hetkel, kui ta pärast sadu päevi kestnud menetlust astub lõpuks kohtusaali, et seista sõna sõna vastu mehega, kes ta vägistas. See pole pelgalt ühe tegelase sisekõne.
See on vaikne kordus, mida ütleb endamisi ilmselt iga naine, kes on kogenud seksuaalvägivalda, et mitte uppuda, et jääda iseendaks ka siis, kui kogetu on laastav ja üheselt mõistetavalt ebaõiglane ning ometi seatakse su kogemus ja valu järjepanu kahtluse alla.
Tessa lugu ei alga kuskil pimedal kõrvaltänaval. See näitab midagi, mida teavad nii ohvrid kui ka abistajad: seksuaalvägivalda panevad enamasti toime meie kõige lähedasemad inimesed meile kõige turvalisemates kohtades. Ja et vägivalda võib kogeda igaüks. Tessa ja Julian on tippadvokaadid, kolleegid, oma ala säravad tähed. Nende vahel on vastastikune tõmme. Nad on vabal tahtel teineteisega lähedaseks saanud ning sellest kasvab soov ja julgus teineteisele veelgi lähemale minna. See on vaba valik. Kuni ühel hetkel otsustab Julian, et tahab teisiti, ilma Tessa nõusolekuta. Tessa tardub. Hing jääb kinni. Päriselt vabalt hingata ei pruugi ta saada enam kunagi.
Tahtevastasest seksuaalvahekorrast saadud vaimne ja füüsiline trauma on ränk ning võib halvata nii ohvri kui ka tema lähedaste igapäevaelu. Ilma abita võib see mõjutada inimest aastaid ja mõnikord kanduda edasi ka põlvest põlve. Olles aastaid töötanud ohvriabis, tean, et seksuaalvägivalda kogenud inimesed tunnevad end sageli väga üksi. Mõnikord seetõttu, et nad ei julge oma kogemusest rääkida. Mõnikord seetõttu, et neid ei usuta. Mõnikord seetõttu, et kogetu justkui vaigistab maailma nende ümber ning lülitab sisse kõikehõlmava vägivallakogemuse, millest välja tulemine võib võtta aastaid või kogu elu.
Eesti naiste terviseuuringu järgi on iga kolmas naine elu jooksul kogenud seksuaalvägivalda. Ometi kuuleme vägistamisjuhtumitest harva. Põhjus on lihtne: ohvri jaoks on sellest rääkimise teekond kurnav, alandav ja valus ning õigluseni jõudmine näib sageli peaaegu võimatu. Vähesed juhtumid jõuavad kohtusse, veelgi vähem päädib süüdistatavat süüdimõistva või ohvri vaates õiglase lahendusega. Seetõttu julgeb ja oskab abi otsida endiselt väga vähe inimesi. Advokaadina teab Tessa väga hästi, kui keeruline on seksuaalvägivalla juhtumites kohtus õiglust saavutada. Ometi otsustab ta selle menetlusteekonna ette võtta.
„Prima facie“ jõudmine lavale on eriti kõnekas just praegu, kui Eestis arutatakse nõusolekuseaduse vastuvõtmise üle. Miks see oluline on? Tegemist on sammuga, mis aitaks seadusel paremini arvestada sellega, kuidas seksuaalvägivald päriselus tegelikult toimub, ning kaitsta paremini ohvrite väärikust ja õigusi.
Levinud ettekujutuse järgi peaks seksuaalvägivalla ohver karjuma, nutma ja aktiivselt vastu hakkama. Tegelikkuses juhtub sageli vastupidine. Väga paljud ohvrid kogevad tardumist ehk toonilist liikumatust. See tähendab seisundit, milles inimene ei suuda liikuda, rääkida ega karjuda. Praegune õiguslik käsitlus eeldab aga, et ohver peab tõendama oma abitust või selgitama, kui aktiivselt ta end kaitses. Kohus hindab seejärel, kas vastuhakk oli „piisavalt arusaadav“ või kas ohver oli „piisavalt abitu“. Aga kuidas peaks inimene, kes on tardunud, suutma tõestada, et ta osutas vastupanu? Nõusolekupõhine lähenemine nihutab fookuse teise kohta. Selle keskmes on küsimus, kas seksuaalne tegevus toimus mõlema poole selge ja vabatahtliku nõusoleku alusel. See tähendab lihtsat põhimõtet: vaikimine või passiivsus ei ole nõusolek.
Kokkuvõtteks. On hetki, mil teater ei paku pelgalt lugu, vaid loob ruumi, kus oleme sunnitud endalt küsima ebamugavaid küsimusi. „Prima facie“ on üks neist. See ei räägi ainult ühest naisest ega ühest kohtuasjast. See räägib süsteemist. Räägib meist endist selle süsteemi sees – sellest, kelle hääl kõlab usutavalt ja kelle oma kaob juriidiliste nüansside vahele.
Kogu eelnevalt kirjeldatud vägivallaanatoomia toob Marian Eplik painavalt ausas esituses Draamateatri väikeses saalis vaatajani. „Prima Facie“ on monotükk – vorm, mis on näitlejale ja lavastajale suur väljakutse. Samas annab just see vorm loole erilise jõu. Üksi laval seisev Tessa toob fookusesse üksinduse, mida paljud ohvrid mitmes mõttes kogevad. Aitäh Draamateatrile ja lavastaja Ott Raidmetsale, et tõite lavale nii olulise teema.
Aitäh Marian Eplikule võimsa ja liigutava rolli eest. Võib vaid ette kujutada, kui raske on seda lugu õhtust õhtusse interpreedina läbi elada. Aga see on nii vajalik. Sest Tessa kaudu saab laval kõlada nende hääl, kelle oma seatakse ikka ja jälle ebaõiglaselt kahtluse alla. Isegi täna, aastal 2026.
Hannaliisa Uusma, President Kaljulaidi Fondi lähisuhtevägivalla ennetuse suuna juht