Heili Sibrits, 20.10.2020, Postimees
Mis te arvate, kui palju kulus aega «Lehman Brothersi» lisaetenduse väljamüümiseks? Vähem kui kaks tundi ja seda ilma igasuguse lisareklaamita. Viimati nähti Eesti Draamateatris sellist hullust kümme aastat tagasi, kui lavale jõudis «Augustikuu» Ita Everiga.
Septembri alguses esietendunud Hendrik Toompere jr lavastus «Lehman Brothers», kus möllavad Eesti Draamateatrist Mait Malmsten ja Guido Kangur ning külalisena Priit Võigemast, on selle teatrihooaja, kui mitte käesoleva aasta suurim hitt ning fenomen.
Õnnestumist ei näita mitte ainult piletimüük (pileteid lihtsalt pole saada). Püsti seistes aplodeerimine on teatrimajades juba pigem harjumuseks, kuid energia, mis Eesti Draamateatri suures saalis lõkkele lööb, on erakordne. Pärast nelja tundi kestnud etendust lahkutakse saalist vaimustunult. Teatri kunstilise juhi lavastatud «Lehman Brothers» on üks neist haruldastest teatritöödest, mida kiidavad nii kriitikud kui ka publik. Nagu öeldakse, täismäng.
Priit Võigemast tõstab lati kõrgele ning Eesti Draamateatri näitlejad on kui uuestisündinud: Joel Remmeli, Heikko Remmeli või Mihkel Mälgandi ja Ahto Abneri džässirütmide saatel rokivad Guido Kangur ja Mait Malmsten, nad näitavad, mis puust nad tehtud on. See on lavastus, kus puudub leigus, kõik sammud – ja neid on ses tükis ohtralt – on täpselt paigas ning kaalutletud, nagu ka kõik sõnad.
Ma ei kadesta tänavuse teatripreemiate žüriid, sest «Lehman Brothersis» panustavad kõik kolm näitlejat võrdselt, neist kedagi esile tõsta või nn peaosaliseks nimetada oleks teiste suhtes ülekohtune. See on meeskonnatöö, kus Mait Malmsten, Guido Kangur ja Priit Võigemast peavad väga täpselt üksteist jälgima, et pall kordagi maha ei kukuks, sest vaid siis juhtub ime. Ja etendusel, mida mina vaatasin, see ime juhtus.
«On kujunenud küll kuidagi nii, et mul on hea meel seda teha, hea meel on lavale minna,» tunnistab Mait Malmsten, kui uurin, kas temale kui näitlejale on «Lehman Brothers» oluline töö.
Kolm-neli päeva peale esietendust läksid Malmstenil põlved nõrgaks, ta sai aru, millega nad hakkama olid saanud. «Või kui suur risk see oli,» täpsustab ta. «Rohkem kui pool aastat pusisime ja püha jumal, kui asi oleks aia taha läinud, siis oleksime olnud olukorras, kus meie peame laval neli tundi rääkima, inimesed aga lahkuksid saalist ja sinu ainus mõte on, et issand halasta, mul on veel nii palju rääkida ja teie juba hakkate minema.»
Prooviperioodil uskus trupp Malmsteni sõnul, et nad suudavad võlumaailma publikuni tuua. «Aga see materjali hulk on ju pöörane ja me tõesti ainult räägime ja räägime, näpuotsaga teeme muud ka, aga võimalikult napilt ja näiliselt lõdvalt, eesmärk oli ju lugu jutustada. Meil polnud tegelikult õrna aimu, kuidas publik selle vastu võtab. Praegu on aga väga mõnus tunne laval olla. Me tõesti naudime üksteisega mängimist.»
Aga kas 27 aastat Eesti Draamateatris töötanud näitlejalt nõuab «Lehman Brothersis» lavale minek mingit erilist ettevalmistust, ikkagi tuleb paugutada peaaegu neli tundi ühtejutti ? Malmsten möönab, et kui õhtul on SEE etendus, siis on ta päeval tõesti kuidagi alalhoidlikum, hoiab end õhtuks. «Kuid kui õhtu on juba kord käes, siis esimeste muusikataktide ja esimeste sõnadega läheb lahti, siis pole enam mitte midagi rasket, mängumootor läheb käima ja siis on kõik korras.»
Esietendus oli planeeritud aprilli, mida lisaaeg juurde andis?
Olin lugenud, et lavastusi tehakse aasta aega ja mõelnud, et huvitav, milline see olukord on. Nüüd võin öelda, et absoluutselt nii võikski tööd teha. Võib-olla tõesti mitte iga materjal ei vaja sellist aega, aga mahuka töö puhul annab aeg võimaluse mitu korda ümber mõelda, katsetada, parandada, ideid välja visata ja tagasi võtta. Vormistamise asemel oli aega tegeleda sellega, mis on lavastuse juures oluline.
Kui palju te isiklikult koroona ajal selle lavastuse materjaliga – ma ei saa öelda, et oma rolliga, sest teil on seal neid mitu – tegelesite?
See ikkagi vist on niimoodi, et ükskõik mis materjal parasjagu töös on, tegeledki sellega paratamatult 24 tundi. Pean tunnistama, et tekstiraamatut ma väga tihti kätte ei võtnud, kuid mu peas jooksid pildid – kuidagi niipidi käis marineerimine selles materjalis.
Samas oli mul väga hea meel ka selle üle, et koroona ajal sai aja maha võtta, sai puhata ja vedeleda. Ma olen absoluutne maailmameister vedelemises, kui vähegi saaks, siis ainult vedelekski.
Igavaks ei lähe?
Seni pole läinud. Vedeledes saab ju igasuguseid asju teha.
On teil «Lehman Brothersis» mängides juba tekkinud omavahelised naljad, ärategemised, proovile panekud?
Praegu püüame ikka saavutada kindlustunnet, hoida seda kokkulepitud selgroogu. Võib-olla ühel hetkel poeb meile ka vallatus sisse, aga praegu tahame olla võimalikult täpsed ja üllatusi pigem vältida.
Sõna «vallatus» iseloomustab seda tükki hästi, sest laval näite küll väga vallatud ja vabad neis raamides, nautimist ja mängulusti on saalis tunda.
Väga tore, sest me naudime ja lustime ka.
Millised on teie partnerid, Priit Võigemast ja Guido Kangur?
Suurepärased. Mul pole siin vaja kellegi jaoks petta, rääkida reklaamjuttu, nad on tõesti suurepärased. Kui nii suur materjal ette võtta – prooviperiood oli pool aastat pikk, tegelikult isegi kolmveerand aastat –, siis on väga oluline kooslus. Kambaga, kes omavahel läbi ei saa või ühes suunas ei mõtle, on väga raske ette kujutada ühist tegevust. See on nagu luurele minek. Olen väga tänulik Hendrik Toompere juuniorile, kes meid kokku kutsus. Priiduga polnud ma varem mänginud, Guido Kanguriga vaid mõned korrad.
Kõik piletid on välja müüdud, nii et palun öelge neile, kes saali ei mahu, millest see lugu räägib?
Kahtlemata on see lugu majandusest, üks edu ja mulli lõhki lendamise lugu. Teisest küljest on ta kindlasti ühe perekonna lugu, ühtehoidmise ja lugupidamise, aga ka üksteise tagant piitsutamise lugu. Üksikisiku tasandilt eesmärgipärase elu elamise lugu. Kokkuvõttes saab sinna juurde mõelda igasuguseid moraale, mis kaasnevad edu või läbikukkumisega, kokku või lahku hoidmisega, loobumiste ja võitudega.
See on suur eepiline vorm, kuhu mahub palju, seetõttu on seda ka huvitav jälgida. Väga palju on seal dokumentaalset, seega on seal palju äratundmisi, kuidas elu võib minna.
Ja see lugu on ehmatavalt aktuaalne: püha jumal, kui kaua aega tagasi see kõik algas ja kuhu välja viis, ning mis kõik võib täna alata ja kuhu me võime sellega homme välja jõuda. Kohati kõlab lavastuses ka sotsiaalkriitika meie päevade kohta, võiks isegi öelda, et tegemist on majandus-poliitilise teatriga. Samas on ta kõige paremas mõtte story-telling, muinaslugu.
Just see, et kokku saab väga palju komponente, muudabki loo ahvatlevaks.
Publikule võib muljet avaldada ka mastaapsus, mis võib tekitada austust: püha jumal, kuidas nad hakkama saavad!
Minu jaoks jäi kõlama ka teema, et iga põlvkond jääb varem või hiljem noortele ette, vanade ideed, ükskõik kui uuendusmeelsed need kunagi on olnud, lükatakse kõrvale, ja ette astub uus põlvkond, kes tuleb oma mõtetega, vanad jäävad lihtsalt üle.
Muidugi. On teatud traagika, et ükskõik kui ainulaadseks me oma elu ei pea, kui tähtsaks iseend, siis tuleb ikka järgmine, kes tahab teha omi asju, tema järel omakorda jällegi keegi noorem ja uuem, ägedam.
Kinkisin esika puhul poistele raamatu, Olga Tokarczuki romaani «Algus ja teised ajad», kus kujutatakse ühe küla elu läbi pooleteise sajandi ja kus saab ka väga selgelt aru, lausa pisar tuleb silma, kui tühine või tähendusetu on ühe inimese viibimine siin planeedil. Lugedes tuleb jõuetustunne, et noh, ma siin hirmsasti muretsen, kritiseerin, rõõmustan, mässan, aga milleks? Kohe saab see läbi ja tuleb järgmine.
Samas kui seda esimest võitlust poleks, siis ei oleks näiteks Lehmani äriimpeeriumi, see sai ju alguse ühe mehe ideest.
Aga sellest kõigest kerkib kõige laiemas mõttes austus aja ja elu vastu.
Lihtsalt ühe isiku olemine piseneb, mastaapsest loost koorub välja selline idamaine tarkus.
Mis tööd on lisaks «Lehmanile» teie jaoks tähenduslikud?
Sellele küsimusele on keeruline vastata, sest alati läheb midagi meelest ära.
Aga kindlasti on minu jaoks väga olulised tööd Mati Undiga. Prooviprotsess temaga oli nagu loeng või lausa kaks või kolm loengut ülikoolis, alati põnev. Lisaks töös olevale tekstile tegelesime alati hästi paljude lisamaterjalidega. Nagu ka «Lehmanit» tehes, meile käisid rääkimas näiteks rahandus- ja panganduseksperdid.
Väike vahelepõige. Olete nüüd rahaküsimustes targem?
Mingil hetkel olin, aga kui üks-kaks päeva sellele ei mõtle, siis läheb kõik kohe sassi. Õnneks on teisi ka samasuguseid, Võigemast rääkis, et kui nad tegid sarja «Pank», siis tekkis tal ka tunne, et sai juba asjast aru, võiks hakata investeerima jne, aga kui järgmisel päeval ärkas, siis oli peas ainult udu.
Saite Mati Undiga kokku karjääri alguses. Mõjutas ta teid näitlejana?
Kardan küll. Sattusin 1993. aastal, veel koolis käies mängima tema «Naiste koolis» ning pärast seda veel mõnda lavastusse, nii et usun, et temast jäi mulle külge mingisugune kõrvalpilgu seadmise võime, oskus ennast ja oma rolli kõrvalt vaadata ja jälgida, aga ka see, et mitte kõike liiga tõsiselt võtta.
Tema kasutas tihtipeale võõristusefekti nii lavastustes tervikuna kui ka näitlejamängu sees, rolli hüpati sisse ja tuldi sealt välja, öeldi oma tegelase kohta mingeid kommentaare. Ta õpetas hindama ja kasutama selliseid väga veidraid ja mitte just klassikalisi näitlejatehnika käike. Alguses võisid need tunduda lihtsalt vigurdamisena, aga tegelikult andisid nad toona natuke hapnikku ja avarust juurde siin üsna kitsa rajaga maailmas. Ta näitas, et saab minna mitmesse suunda korraga, et võib olla mitmesuguseid tahtmisi mitmes suunas.
Kokkusaamised Matiga olid ühest küljest alati väga-väga harivad ja teisest küljest oli temaga kohtumine omaette inimelamus: ta ju oli väga eksalteeritud või ekstravagantne, oma jõuliste iseloomuomadustega, tema seltskond oli ka alati väga põnev ja lustakas.
Aga kes veel lisaks Mati Undile on teid mõjutanud?
Ma ei saanud väga palju koostööd teha Mikk Mikiveriga, aga kindlasti ka tema oli selline isiksuseelamus. Ta oli ju legend ja teda kõrvalt vaadata-kuulata oli kogemus, sest ta ju mängis kogu oma elu eri rolle – lavastaja rolli, õppejõu rolli, tal oli neid palju. Tema liigutused, žestid olid legendaarsed, kõik teadsid tema hoiakuid ja olekuid, mis olid peensusteni lihvitud ja kokkupuude selle inimesega oli väga-väga äge ja võimas.
Kui Mati esindas sellist tungi ja tormi, siis Mikiver oli vana hea kooli musternäidis oma ülikondade, lipsude ja hoiakutega, aga ka oma lavastuste klassikaliselt jõulise stiiliga.
Aga eks siin on igasugu teisi tegelasi ka olnud. Näiteks kohtumine nooruses Georg Malviusega oli tore, sest ta esindas täiesti teistsugust teatrimaailma esteetikat. Tal olid omad nipid: näiteks juba teises proovis teadis ta kõiki, ka lavamehi nimepidi, ja kõik tundsid end kõrvust tõstetuna ja seetõttu andsid endast 110 protsenti. Ta oli väga täpne ja tegelikult oli tal juba peas lavastus valmis, sa pidid jõudma sinnani, et mahtuda tema joonisesse.
Kogu aeg niimoodi ei viitsi tööd teha, aga toona oli see minu jaoks täiesti uus lähenemine ja ta õpetas distsipliini, teistsugust vaatenurka ametile.
Kui tundlik te lavastaja suhtes olete, repertuaariteatris töötades vist väga kapriisne ei saa olla?
Ma ei kujuta ette, mismoodi Eesti teatri- või filmimaastikul üldse keegi väga kapriisne saab olla – sa lihtsalt ei saa siis seda tööd teha ja kogu lugu.
Olen loomult kaunis leplik ning olen 90 protsendi ulatuses suutnud oma töö huvitavaks mõelda. Teele asudes ei tea ju tulemust, võin alguses väga kriitiline olla, pärast selgub, et välja kukkus päris hea asi, või vastupidi, et alguses suure hurraaga minnakse, aga siis hakkab lörri minema ja lõpuks ei saa aru, kuidas sa sinna oled sattunud ja miks. Teatris tegelikult hüpatakse mingis mõttes kogu aeg ikkagi tundmatusse.
On olnud paar juhust, kus olen ka ära öelnud, ühe korra ka pärast paari proovi. Põhjus oli eelkõige materjalis, ma ei saanud absoluutselt aru, miks me seda teeme, ei saanudki konksu taha ja keegi ei osanud mingit mõistlikku vastust anda. Tükk jõudis lavale, paar korda mängiti ja siis kadus.
Mida te ootate lavastajalt, et teil oleks näitlejana huvitav ja tulemus oleks samuti huvitav?
Küsimus pole ainult lavastajas, sest lavastaja on ikkagi ju üks tiimiliige.
Eelkõige on tähtis usaldus. Kolmveerand aastat «Lehmanit» pusides oli ikka puhas rõõm selle seltskonnaga tööd teha, me tõesti mõtlesime ühes suunas, saime üksteisele öelda «ei» ega pidanud pidevalt üksteist takka kiitma. Minu inimesed – see kõlab enesekeskselt, aga tegelikult on oluline, et inimesed, kellega koos töötad, oleksid nn sinu inimesed. Kui nii on, siis on kõik võimalik.
Mis teid 2020. aastal teatri juures köidab?
Pean vastama, et ega ma muud tööd ei oska. Aga teater on mulle ka hobi.
Kui meil kriis oli, siis mõeldi, et kindlasti paljud kibelevad lavale laulma ja tantsima, aga mina ei kibelenud sugugi. Sest nii nagu iga hobiga, nii on ka teatriga, ei taha temaga kogu aeg tegeleda. Tunnistan, et on ka õhtuid, kus kell seitse ei taha sugugi lavale minna, aga kui juba astud selle sammu, siis käib krõksti ja mängulust saab võitu.
Näiteks «Rahauputust» mängisime 270 korda, lõpuks palusime, et võtke maha, mis siis, et publikut jätkus, me ise ei viitsinud mängida. Aga kui eesriie lahti läks, siis jälle viitsisid, mängu keskel käivitud – mäng on mäng, see käivitab nii last kui täiskasvanut ja laval on lihtsalt lavaolemine.
Eks ma teen teatrit ikka seepärast, et see mulle endiselt meeldib. Vahel lihtsalt tekib küllastumine, kõike saab liiga palju ja tahad eemale tõmbuda. Vahel aga tekib nagu vajadus, siis paned väga hea meelega käe külge. See käib lainena, nagu kõik siin elus.
Kumba te rohkem naudite, kas tööd proovisaalis või seda, kui publik püsti seisab ja plaksutab?
See erineb, aga laias laastus meeldib mulle ikka etendus rohkem kui proov. Ma ei saa nendest aru, kes ütlevad, et võivad lõputult proove teha, ma tahan publikuga kohtuda, sest ainult siis on sellel asjal mingi mõte: ma ei tee seda tööd mitte sellepärast, et meil kolmekesi või kümnekesi on väga huvitav koos mängida, vaid ikka selleks, et maailmaga jagada mingisugust mõtet või ideed, rääkida lugu. Mulle tundubki, et loo jutustamine õigustabki selle töö tegemist.
Kui tundlik te näitlejana olete publiku vastuvõtu suhtes?
Kui on kehv etendus, siis on nii publikul kui ka sul endal kehv tunne, sest publik pole saanud seda, mida nad on oodanud, ja mina jälle pole osanud… Jah, alati on võimalik, et mängitakse valet etendust valele publikule vales kohas.
Aga kui etendus on õnnestunud, siis vahetatakse energiat, siis saad aru, et töö on korda läinud, siis oleme hakkama saanud. Ja muidugi läheb see mulle korda.
Millest mina selle töö juures aru ei saa: kuidas üldse on võimalik pärast intensiivset etendust maha rahuneda, magama jääda.
Ega ei olegi. Pärast etendust kolm-neli tundi on täiesti mureta.
On teil mingid trikid, teete näiteks mingeid hingamisharjutusi?
Ma ei tee enne ega pärast etendust mingeid trikke. Ma ei tea, kas see on mul kuidagi tänu suguvõsale või sellele elule – olengi ju ainult teatris elanud –, aga minu jaoks ongi see täiesti normaalne olukord. Ma ei pea kuhugi sisse minema või välja minema, sest kuhu mul ikka minna või tulla on? Mu ümber on kõik üks teater.
Usun, et ka pärast intensiivset spordivõistlust pole võimalik kaks-kolm tundi maha rahuneda. Nii lihtsalt on.
Ütlesite, et naudite kõige enam vedelemist, kas seepärast, et saate seda harva endale lubada?
Kui on tihedad perioodid, siis tõesti harva, aga nüüd selles uues olukorras avastasin, et võin vedeleda ka siis, kui olen saanud seda juba palju-palju teha, võin ikka edasi vedelda. Sellest mul isu täis ei saa.
Te pole teinud eriti suvelavastusi, olete öelnud, et väärtustate vaba aega, aga samas olete üsna koormatud näitleja, teid näeb sarjades ja filmides. Praegu käivad võtted filmiga «Kalev», mängite Jaak Salumetsa. Kas töös on veel midagi?
«Melchioris» teen ka kaasa. Mis tulevikku puudub, siis ma ei taha enne rääkida, kui kaamera käib.
Mille poolest erineb mäng teatris, filmis või sarjas? Peate mõnda tööd neist hetkel ahvatlevamaks?
Hoian Jüri Järveti joont: et oleks igal pool ühesugune; valetada ei tohi, pead olema oma tööd tehes väga siiras, uskuma seda, mida parasjagu teed. Tehniliselt on, jah, teatavad nüansid, mänguvõtted võivad olla erinevad, aga minu jaoks need tööd ei ole hierarhilised või erinevad. Tuleb lihtsalt 150-protsendiliselt panna.
Sarjas «ENSV» mängisite ühe elu rollidest. Kuidas te sarjadesse mängimisse praegu suhtute? Paar nädalat tagasi ilmunud intervjuus oli Märt Avandi väga kriitiline Eesti sarjade taseme suhtes.
Mängimise tasemel pole häda midagi, aga produktsioon on tihtipeale kohutav. Raha ei ole ja pole seda ka kuskilt tulemas, sest sarjad ei tooda ennast enamasti tagasi nii palju kui vaja. On tootjaid, eks elavad hästi, aga nad teevad ka kohtuvalt palju tööd.
Aga minule loeb lugu – kui on hea lugu, siis võin ka Eesti tingimustes osaleda. Näiteks kui «Panka» ette valmistati, siis oleksin tahtnud osaleda, kui nägin tulemust, siis enam nii väga ei tahtnud. Ent seda sarja ette valmistati nii nagu peab: latid olid kõrged, taotlus oli hea ja tegelikult, nagu me eelnevalt rääkisime, ei tea iial, kuidas välja tuleb, aga minu jaoks on oluline pühendumus ja ettevalmistus ja suur siht. Vaat sellist tööeetikat võiks olla rohkem, sest praegu on sarjad meil ikka väga haledas seisus.
Olete Eesti Draamateatris 27 aastat, teater tähistab 100. sünnipäeva, te olete andnud sellest rohkem kui veerandi. Miks olete siin?
Neid põhjuseid on mitu. Ükski teine teater Eestis ei ole mulle nii hüppeliselt rohkem meeldinud, et peaks nagu millegipärast muus suunas tunglema. Draamateater on minu näitlejamaitsele täiesti vastav.
Pigem konservatiivne, klassikaline psühholoogiline teater?
Jah, absoluutselt. Sotsiaalset, publikuga suhtlevat interaktiivset teatrit mina ei taha teha, mulle kohe üldse ei meeldi publikuga suhelda, istuda nende hulgas ja hakata seletama, nendega vaielda. Ka vaatajana ei meeldi see mulle, tunnen end siis ebamugavalt. Mulle meeldib tükke vaadata – tule räägi oma lugu ära, te saate hakkama!
Teile meeldib selge lugu?
Jah, sellised on minu eelistused. Olen saanud Eesti Draamateatri kõrvalt teha kõike muud ka, kaasa arvatud sarju, filme, kõike. Ma ei ole Eesti Draamateatri vang küll kuidagi olnud. Pealegi annab see teater mulle hea kindlustunde, mul on oma kodukoht, kus olla. Võib-olla võib seda mingit pidi nimetada ka mugavuseks, miks mitte.
Kui mugav teil praegu on, äsja vahetus ju teatri peanäitejuht?
Tundes Hendrikut võin öelda, et ma ei muretse tuleviku pärast, sest esiteks on ta väga vastutustundlik. Mis ei tähenda, et ta ei julgeks eksperimenteerida, aga ta on väga vastutustundlik oma maja ja siin töötavate inimeste, aga ka kultuuripärandi suhtes. Kõlab võib-olla imelikult, aga ma üldse ei pabista, et ta selle suure laeva kuhugi karidele juhiks. Arvan, et kõik, mis juhtub, on väga õige ja loomulik. Loomulikult peab kogu aeg midagi pisut muutuma, teisiti ei saagi ellu jääda. Minu meelest on meil siin kõik hästi.
Millises lavastuses ja mis rolli te tahaksite mängida? Kahe aasta pärast saate 50.
Aeg on mõelda, mida juubeliks mängida? Ma olen ainult mõelnud, et ehk saaks sellest juubelist kuidagi mööda hiilida ja mitte tähistada, pigem lesida…
Mul ei ole olnud ühtegi unistuste rolli. Kardan, et ma kujutaks seda ette liiga selgepiiriliselt ning peaksin siis hakkama lavastama inimesi enda ümber. Parema meelega lihtsalt vaatan, mis edasi hakkab saama, ehk satun kuhugi ja hakkan siis ujuma. Mul pole ka mingit kindlat ideed, mida tahaks maailmaga jagada, mul puuduvad kinnismõtted.
Tunnistan, et on ka õhtuid, kus kell seitse ei taha sugugi lavale minna, aga kui juba astud selle sammu, siis käib krõksti ja mängulust saab võitu.
Tõsi, mul on soove ja ettekujutus, milline see maailm mu ümber võiks välja näha, aga ma ei julge seda välja öelda, kardan ära sõnuda. Aga arvan, et kui piisavalt palju tahta ja mõelda, võib-olla ka mõne inimesega pisut rääkida, siis see lihtsalt juhtubki.
Mis on näitlejatöö teie jaoks praegu?
Näitleja on ikkagi mingit pidi meedium. Parematel hetkedel ta vahendab midagi ja sel aastal sai absoluutselt selgeks, et vajadus elava esitaja – mitte ainult näitleja, ka muusiku – järele pole kuhugi kadumas. Meil kõigil on seda vaja, ka mina vajan, et keegi tuleks ja räägiks mulle mingisuguse loo, et saaksin puudutatud, raputatud… Ma ei usu, et loo jutustaja, vahendaja, näitleja elukutse kuhugi kaoks.
Eesti Draamateatriga on olnud läbi aegade seotud väga paljud suured näitlejad. Kui saaksite valida, siis kellega sooviksite koos mängida?
Jüri Järvet. Olen teada näinud nii laval kui ka siin koridoris ja ta jättis mulje, et temas oli väga huvitavalt koos näitleja kohalolek ning äraolek ning teatav mõistatus. Ma tahaks seda kogeda. Kui ma vaatan filme Järvetiga, siis need tekitavad minus lihtsalt vaimustust, ma tahaksin teda näitlejana lähedalt näha.
On teil meeles esimene kohtumine Eesti Draamateatriga?
Isa Rein oli mul Ugala näitleja, tal oli vist siin külalisetendus ja ta võttis mu kaasa. Mul on meeles, et tulime valvelauast üles ja siis läksime alla tema garderoobi lava kõrval ja ma mõtlesin, et mis jabur maja see on, kus tuleb kõigepealt kõndida kolmandale korrusele, et siis jõuda esimesele. Kas nii raskelt peab lavale pääsema, mõtlesin ma.
Praeguseks on see küsimus lahendatud, lavale pääseb lihtsamalt.
Mait Malmsten
• Eesti Draamateatris 1993. aastast.
• Sündis 6. septembril 1972 Viljandis. Lõpetas EMA Kõrgema Lavakunstikooli 1994 (XVI lend).
• Praegu mängukavas «Lehman Brothers» ja «Ivanov».
• Mänginud mitmetes teleseriaalides (sh «ENSV») ja filmides, viimane neist «Kohtunik», kus oli peaosas.
• Meesnäitleja auhind 2002 ja 2004. Ants Lauteri nimeline auhind 2003. Meeskõrvalosa auhind 2013. Karl Adra nimeline auhind (2017). Valgetähe IV klassi teenetemärk (2016). Albert Üksipi mälestustaskukella hoidja (2017).
Mait Malmsteni kultuurielamused
Teatrisse satub Mait Malmsten ise harva, filme vaatab, kuid kõige rohkem naudib ta kontsertidel käimist. Muusikaliselt eelistab ta bluusi-džässi. Viimase tugeva elamuse sai ta Rita Ray kontserdilt. «Muuahhh!» hüüab ta kontserti meenutades. «Nad kohe oskavad mängida ja küll on ägedad pillimehed. Õudselt hea vaib.»
Näitustest soovitab Malmsten aga Ado Vabbe tööde väljapanekut Kumus. «Lihtsalt tema joon on niivõrd vapustav. Näitusel on väga hästi välja toodud tema varajane periood ning kaks hilisemat ja need on mingis mõttes täiesti erinevad pildid. Põnev on vaadata tema kui kunstniku muutumist, ta oli küps kunstnik juba noorena, aga kuidas sõda ja eksiil on tema vormivalikut mõjutanud. Tal on vapustav joon – lihtsalt pissi püksi, mida ta suudab ühe joonega korda saata.»
Kolmandat põlve näitleja
Aastatel 1937–1967 töötas Eesti Draamateatris Mait Malmsteni vanaisa Franz. Mait Malmsten on meenutanud, et kui ta 1993. aastal Eesti Draamateatris tööd alustas, siis sattus ta legendaarsete näitlejate meenutuste keskele. Mati Klooren, Aksel Orav ja paljud teisedki rääkisid lugusid tema karismaatilisest vanaisast Franz Malmstenist ja teatri «akside» vahel üles kasvanud isa Reinust, kellest Maidu enda mälestused on haprad ja hüplikud, sest oma isaga elas ta koos ainult esimesed seitse aastat.
Rein Malmsten alustas teatriteed küll 1965. aastal Tallinna Draamateatris dekoraatorina, kuid aasta hiljem suundus ta Viljandisse, kus töötas kuni 1993. aastani Ugala näitlejana.
Maidu isapoolne vanaema Eva Meil abiellus Franz Malmsteniga 1940. aastal ja kuigi ta töötas 1930.–1940. aastatel ka Draamateatris, sai temast operetiprimadonna Estonias. Eva mehevend ja Maidu vanaonu Hugo Malmsten töötades enne Estoniat veel Narva, Viljandi ja Pärnu teatrites.
Mait Malmsten on abielus Eesti Draamateatri näitlejanna Harriet Toomperega, kes samuti pärineb suurest teatrisuguvõsast – ta on näitlejate Hendrik Toompere ja Maie Toompere tütar. Tema vend on näitleja ja lavastaja Hendrik Toompere ning vennapoeg Hendrik Toompere jr on Eesti Draamateatri kunstiline juht.
Mait Malmstenil ja Harriet Toomperel on kaks poega, Franz ja Hugo. Franz Malmsten jätkab suguvõsa teed, ta õpib näitlemist ning on teinud kaasa juba mitmes filmis.
Kõik muu võib olla, aga Eesti Draamateater peab olema
Kui Mait Malmsten Eesti Draamateatrisse tööle läks, oli see teatrimaja talle oluline ka suguvõsa sidemete tõttu. «Vana Franz, mu vanaisa, oli ju Draamateatri näitleja ja minu isa Rein oleks ehk olnud rahul, kui ta oleks jõudnud ära näha, et poeg jõudis n-ö koju tagasi,» ütleb nüüd juba 27 aastat Eesti Draamateatris töötanud Malmsten.
Malmsten rõhutab, et kui räägime saja-aastasest teatrist, on tähtsad eelkõige seal töötanud-tegutsenud inimesed, kes Eesti teatri traditsiooni võib-olla teadvustamata ja kõige loomulikumal moel on hoidnud. «Kui poleks olnud sada aastat etenduskunstile pühendunud teatritöötajaid, kõiki, kelle nimesid avalikkus ei tea, aga kellest paljusid on mul olnud au tunda ja teada, siis poleks praegust teatrikultuuri, mis on suur asi – see on võimalik ainult tugevate rahvaste juures.»
Malmsten on kindel, et selle alusbaasi ladujad on olnud väga paljuski Eesti Draamateatri inimesed, kellega mõningatega on tal õnnestunud selle paarikümne aasta jooksul kohtuda. «Loomulikult sealhulgas ka näitlejad, keda oli au teretada, kes olid olnud kolleegid mu vanaisa, vanaonu ja vanaemaga Estoniast. Ses mõttes on see teater aluse looja, traditsioonide kandja ja tugisammas. Tänu sellisele järjepidevusele, mille esindaja on Draamateater, saame täna nautida kogu meie väikese Eesti etenduskunsti jõudu ja mitmekesisust. Kui me mõtleme eesti teatri peale, siis kõik muu võib olla, aga Draamateater peab olema. Vaat nii!»