Valner Valme, Postimees, 22.02.2021
Kertu Moppeli lavastatud «Mefisto» viib meid 1920.–1930. aastate Saksamaale ning näitab natsismi süvenemist ühe inimese muutumise loo kaudu. Natsismi tekkes ei olnud ju süüdi ainult Hitler ja ta jüngrid, vaid inimeste mentaliteedi vaikne muutumine.
Alati leidub masohhiste, kes ihkavad karmi kätt, alati leidub konformiste, kes eelistavad jääda uutes tingimustes ellu. Sellest, kuidas natsism sai võimalikuks, on kirjutanud Hermann Broch, Robert Musil jpt saksakeelsed kirjanikud, ka Klaus Mann, kelle kättemaksuromaani «Mefisto» (1936) Moppel Eesti Draamateatris lavale tõi.
Juhan Ulfsak kehastab Hendrik Höfgenit, kelle Thomas Manni poeg Klaus kirjutas maha oma sõbra Gustaf Gründgensi pealt, kes oli kuulus ja andekas saksa näitleja, ent inimesena müüs maha oma põhimõtted, astudes sõprusse natsirežiimiga. Gründgens ja Klaus Mann kuulusid vasakpoolsete vaadetega boheemkonda. Seni natse igal võimalusel mõnitanud Gründgens jääb otsustaval hetkel, 1933. aastal vait ning peagi saab temast hoopis Göringi kaitsealune.
Klaus Mann ei andesta senisele sõbrale ning tema Höfgen on tõbras, kes ka elu rolli – Mefisto – saab sellele iseloomulikult saatanaga flirtides.
Asjad ei ole siiski nii ühesed ning Ulfsaki mitmeplaaniline mäng näitab seda ilmekalt. Ühest küljest ei ole Höfgen teab mis põhimõttekindel inimene ennegi, röökides võltsilt «Braavo!» estraaditäht Dora Martinile või loobudes töölisteatri lavastusest, sest nemad, vasakpoolsed intellektuaalid, avastavad proove tehes, et materjal ei tule pehmelt öeldes järele. Teisest küljest, kuidas peab siis näitleja käituma: tegema oma tööd iga riigikorra ajal või loobuma kõigest, riskides elugagi? Moppel vastab sellele küsimusele: me ei ela ideaalmaailmas ning inimesed teevad sageli kasulikuma valiku, isegi kui teavad, et see on vale. «Igasugune režiim vajab teatrit!» õigustab end Höfgen, ja muide töötas Gründgens pärast Teist maailmasõda üürikest aega ka Ida-Berliini teatris.
Mann räägib «Mefistos» ränkadele teemadele sobivalt traagilisel toonil, näidates ühiskonna ja inimsuse lagunemist ühe isiksuse hävimise kaudu. Tehniliselt oli Höfgen ju läbilööja ja see ongi kõige kurvem. Intriig on võimas ja pakub lavastajale rikkalikult võimalusi mitmesugusteks dramaturgilisteks lahendusteks. Õnneks valib Moppel särtsaka vaatemängu meetodi ja Ulfsak toob Höfgeni siseheitlused esile peaaegu paroodilises võtmes. Publik saab laginal naerda. Höfgen on paras hampelmann. Aga see pole kõik. Ulfsak vaatab peeglisse (stseeni näidatakse suures plaanis videost) ning see pilk on surmtõsine. Publik on vait. Näitleja Höfgeni eksistentsiaalne kriis lausa säriseb me ees, näitleja Ulfsak naudib mängu, tõlgendab Manni teksti vabalt, endalikult, tänapäevaselt ning roll on selle võrra rohkem elus.
Endale omaselt ja nagu ka oma eelmistes draamateatri lavastustes «Väikekodanlased» ja «Rahvavaenlane» ei ole Moppel kade nalja ja show’d pakkuma, kuigi ka nimetatud lavastused ja Moppeli tööd üldiselt käsitlevad tõsiseid ühiskondlikke teemasid. Koomilised on stseenid töölisteatris, kus särava karakteri loob Indrek Sammul, kes hiljem ka jõuliselt natsiohvitseriks kehastub, efektselt esitab versiooni Agu Lüüdiku kupleest «Rikas ja vaene» Ulfsak. Britta Soll Dora Martinina ja Merle Palmiste näitlejanna Lotte Lindenthalina lisavad kabareelikku snitti. Teatrit teatris esitatakse sageli irooniliselt. Berliini Riigiteatri trupp kõrget kunsti tegemas tähendab draamateatri tõlgenduses «tähenduslike» sõnade paatoslikku lausumist ning iga sõna järel äkki ja korraga tardumist, käed ülidramaatiliselt taeva poole suunatud. Ma arvan, et lõbus ja kerge laad ei ole valitud niisama, see peab näitama seda, mida demonstreerib terve lavastus: show must go on. Olgu käimas siis poliitiline või meditsiiniline pandeemia. Küsimus jääb alati, mis hinnaga see show käib.
Lihtne on Höfgenit hukka mõista, nagu teeb Klaus Mann, kelle sõber reetis sõpruskonna ja aated. Mann ei ürita sõpra mõista, tema romaanil on teised väärtused: see näitab, et täiesti normaalne inimene võib muutuda lurjuseks. Moppel läheb raamatust kaugemale, tema Höfgen ei ole algulgi idealiseeritud, ehkki on oma natsipõlguses sümpaatne. Teisalt saab talle lõpuni kaasa tunda. Ja kolmandaks, inimesed ei olegi ühesed nagu õilsad loosungid. Kas me demoniseerime ametnikke, kes töötavad ministeeriumides ja linnavalitsustes parteivõimude vahetudes? Õnneks mitte. Nii kaugele ei ole isegi tühistamismaania ajastul mindud. Miks siis laita näitlejat, kes teeb oma tööd?
Teater ei peagi andma üheseid vastuseid, vaid pakkuma head kunsti, ja üks hea kunsti tingimus on ka see, et ta puudutab, ja kui puudutab, siis on võimalus, et lahkume saalist mingi mõttega. Näiteks, mis asjaoludel me sõlmiksime lepingu saatanaga? Kus on minu murdekoht? Aga kui mängus on enda või lähedaste elu? Võib tekkida julmi kujutelmi. ««Mefistot» lugedes mõtled, et issand jumal, see Hendrik Höfgen on õudne inimene. Kuidas ta sihukest asja saab teha, ta on vastik ja kahepalgeline. Kui oled aga ise sarnases olukorras, kus sul ei ole tegelikult valikuid peale selle, et sa kas töötad kaasa või sind tapetakse ära, siis ma ei saa inimest hukka mõista selle eest, et ta otsustab ellujäämise kasuks,» ütles Kertu Moppel intervjuus Müürilehele. Postimehele lausus ta, et lavastust kannab «küsimus sellest, kuidas me suudame endale kõiki pättusi õigustada, kui me piisavalt osavad oleme».
Just seetõttu kõnetab Moppeli lavastus iga riigikorra ajal, kuigi loomulikult haakub «Mefisto» tänase Eesti teemadega. «Meil on ju ka sotsid ja Saksa 200,» ütleb Ulfsaki Höfgen sinisilmselt hetkel, mil natsism on juba reaalsus. Mõnes mõttes on isegi hea, et lavastus jõudis publiku ette nüüd, kui EKRE pole enam võimul, sest näitab, kuidas see juhtus ja et see võib jälle juhtuda, kui ühel poolel on iha võimul (või võimu ligi) olla ja teisel poolel on «nähtamatud inimesed», nagu lavastuses need õnnetud töölised, kelle lood isegi töölisteatrisse ei kõlba.
Eraldi tunnustus poistekoorile Juhanid, kes niigi energeetiliselt laetud trupimängule ilusa ja ka kohutava mõõtme juurde andsid.
Allikas: https://leht.postimees.ee/7185338/mees-kes-jai-lavale