Veiko Märka
Eesti Päevaleht, 22.09.2016
Paradiisist väljaheitmine on nagunii kole. Leedu näidend vaatleb, kuidas seda tehakse Aadama ja Eevaga eraldi.
Massiline
võõrsile tööle minek peaks eestlasi puudutama sama sügavalt kui
leedulasi. Tõepoolest, lavastuse „Väljaheitmine” miljöö ega isegi
alltekstid võõristust ei tekita, paljugi tuleb tuttav ette. Olemuslikud
erinevused on aga suured. Esiteks on Leedu juba ajalooliselt suur
väljarännumaa ning erinevalt eestlastest (ja lätlastest) on emigratsioon
valdavalt olnud majanduslik, mitte poliitiline. Teiseks rändasid
leedulased erinevalt eestlastest (ja lätlastest) peamiselt
Põhja-Ameerikasse, st rahvaste sulatusahju, kus neil peaaegu puudus
võimalus säilitada oma keelt, kultuuri ja majandusmudelit, nagu juhtus
Siberi või Abhaasia külades, Peterburis või mujal alalhoidlikul
Venemaal. Lavastuse peategelase Beni kirglikul-meeleheitlikul
ümberrahvustumissoovil on niisiis valus ajalooline tagapõhi. Kolmandaks
viidatakse näidendis mitmel korral Tšingis-khaani pärandusele, mis
muutvat idaeurooplased süngeteks, ettearvamatuteks ja ebastabiilseteks.
Eestisse (ja Lätisse) see mürgeldaja teatavasti ei jõudnud.
Seega
toob lavastus esile kahe rahva sarnasused, kuid ka erinevused. Näidendi
alapealkiri on „Ühe õuna kroonika”. Emigrantide võrdlemine maanteele
kukkunud õuntega on tõesti üks kandvaid ideid. („Igal juhul ühel hetkel
me taipasime – meie olime need õunad.”) Selleski kujundis avaldub
leedulase ja eestlase vahe. Viimane tahaks igal pool jääda ikka
õunapuuks, kindlalt mulda juurduda – ja võimaluse korral Eesti klubis
rahvatantsu keerutada. Ja kui otseselt näidendi kontekstist lähtuda:
praegusel Eesti tööjõul on Helsingis tunduvalt lihtsam oma
identiteediprobleeme leevendada kui Leedu tööjõul Londonis.
Näidendi
selgroog on meeleheitlik pidepunktide otsimine võõras keskkonnas. Kui
kasvõi õhtul ütleks keegi emakeeles „Tere hommikust!” või vastupidi,
laseks möödunu täielikult unustada. („Midagi meenutab veel Beni, kuid ma
olen ta unustanud.”)
Filigraansed näitlejatööd
Vähemalt
sama palju kui valusa sotsiaalse teema jahmatavalt ere käsitlus avaldab
„Väljaheitmise” puhul muljet ligi nelja tunni pikkuse lavastuse
suurejoonelisus. Eelkõige paljud filigraansed näitlejatööd, katkematult
pingeline õhustik ja lavaruumi maksimaalne kasutamine – seda ka
vertikaalselt. Lavaefektidega tükk ju ei hiilga.
Jääb mulje, et
igale vastutusrikkale rollile on leitud täpselt õige tõlgendaja. Kristo
Viiding Ben Ivanovina on kogu aeg tähelepanu keskmes. Tema napp
kehakeel, vaoshoitus ja teatav alistunud hoiak moodustavad sellega
terava kontrasti. Kuna osa on nagunii otsast lõpuni heroiline, mõjub
selline tagasihoidlikkus maitsekalt ja meeldejäävalt. Seostudes ka tema
nimega, mis ühendab Londoni kõige esinduslikuma sümboli ja Ida-Euroopa
kõige anonüümsema perekonnanime.
Nikolai Bentsler Vandaalina
(hiljem ka koerana) esindab vastupidi ekspansiivset kehamängu. Tema
arulage optimism ja koomilisus vastanduvad Beni allaheitlikkusele ja
lõhestatusele. („Kuule! Lähme anname kellelegi peksa!”) Nii jõuliselt
idiootlikku tüüpi kui Vandaal pole Eesti teatris ammu nähtud. („See
Vandaal on täielik loom!”) Kuid kui mõlemad mehed tõusulaine eel
kaldamutta kinni jäävad, on surmaoht täpselt ühesugune.
Võõrsil jääb inimesele väga vähe sisemisi pidepunkte. Üks neist võiks
olla armastus. Või vähemalt pariteetne seks. Nii muutuvad näidendi
võtmetegelasteks mõlemad Beni kiindumused Egle (Inga Salurand) ja Olga
(Liisa Saaremäel). Mõlemad liinid on piisava rõhuga välja peetud, ainult
et Egle karakteris leidub häirivalt palju vasturääkivusi. („Miks me
siin oleme? Ma tahan koju minna, aga ma ei saa.”) Tõsi, need ainult
suurendavad Beni traagikat, nii et kunstilisest küljest on kõik korras.
Liisa Saaremäel nii Olga kui ka Karolinana on igati terviklik ja armas.
Nagu ka viimase skvottijast-punkarist kaaslane Karlis (Christopher
Rajaveer). Põhimõtteliselt taanduvad kõik suhted siiski piibli
arendusele: Aadam ja Eeva on paradiisist välja aetud, aga kumbki
omaette.
Suurepärased lühirollid teeb Jüri Tiidus. Kuigi ükski
kolmest pole mahukas, on näitleja koondpanus silmapaistev. Eriti
pakistanlase Azimina, kes formaalselt peaks kuuluma hoopis teise
kultuuriruumi, kuid kelle pagulastraagika sarnaneb Beni omaga. Näiteks
klubijalgpalli vaadates: „Tahaks, et oleks nendega midagi ühist. Kasvõi
see sall.” Mõjuv on Azimi üldistus globaalse küla piirkondlike
erinevuste kohta: „Teises kohas on teised sallid.” On irooniline, et
just Azim hävitab Beni kohanemisprotsessi tähtsaima pidepunkti: selgub,
et tema „parim sõber” Freddie Mercury oli tegelikult tšurka ja gei.
Ka Markus Luik Beni tunduvalt kohanemisvõimelisema sõbra Eedina paistab silma.
Ben: „Sa oled koer.”
Eedi: „See on tõsi.”
Sellest dialoogist saab tuletada ka ühe näidendi juhtmõtte: mõlemad on koerad, ainult et Eedil on peremees, Ben on kodutu.
Sellegi
kohta, miks peab koer olema, antakse ammendav vastus: „Meid ei aeta
enam taga. Me pääsesime korrumpeerunud Leedu kohtu käest.” Ehkki
tegelikult ollakse endiselt under pressure, ei rohkem ega vähem. „Lähme
ära siit.” – „Kuhu?” – „Ükskõik kuhu.” Aga ei saa minna kuskile, kus
sind ei ole. Ei saa minna ka näiteks tagasi ema kõhtu, ehkki enamikule
tegelastele oleks see ilmselt ainus positiivne lahendus.
Ülejäänud
näitlejatel nii väljapaistvaid rolle pole. Sujuv ansamblimäng ning iga
sõnumi ja emotsiooni ammendav esiletoomine on aga ka kõigi nende teene.
Väidetavalt
on Hendrik Toompere juunior Leedu originaaliga võrreldes olulisi
muudatusi teinud. Tegelasi on juurde toodud, aga ka üheks persooniks
ühendatud. Algupärandit nägemata võib siiski kindlalt väita: midagi
ülearust, juurde poogitut, kohatut Draamateatri lavastuses pole. Aga ka
vastupidi: kõik liinid jõuavad vaatajani lünkadeta ja ebaselgusteta.
Aukartust äratavatest mastaapidest hoolimata on lavastus kindel tervik.
„Väljaheitmise”
põhjal võib öelda, et Hendrik Toompere juuniori kui lavastaja areng on
olnud märksa võimsam, kiirem ja huvitavam kui tema areng näitlejana. Ei
imestaks, kui esimene ongi tema õige ampluaa.
Eesti Päevaleht, 22.09.2016