Margus Mikomägi, Maaleht, 10.03.2026
Pole suurt vahet vaesusel ja koduvägivallal Prantsusmaal või näiteks Eestis. Muster on ilmselt üks. Allakäigutrepp.
Kas me peame elama elu, mis nagu pole meie oma ja samas on ka? Teater annab selleks võimaluse.
Jah – vaesus. Vaimne ja füüsiline. Kuidas sesse satutakse? Millal ja kas üldse tekib soov sellest olukorrast välja murda?
Selline uitmõte tekkis, vaadates Eesti Draamateatris nüüdisaja prantsuse kirjaniku Édouard Louis’ romaani „Ühe naise võitlused ja metamorfoosid“ lavastust. Just selle teemaringi võtab oma diplomilavastuses käsitleda alustav lavastaja Oliver Reimann.
Lavastus ja materjal sobivad täpselt Draamateatri mängukavasse näitamaks, et kõik vaesusest välja ihkajad ei saa pankuriteks, nagu juhtub eestlastega „Rahamaas“ ja juutidega lavastuses „Lehman Brothers“.
Klassivahede ootamatu teema
Et just noor mees valib üheks oma esimeseks lavastuseks vaesuse ja sealt väljaronimise võimaluse või võimatuse, oli mu jaoks pisut üllatav.
Muidugi on selge, et enamasti keskealiselt enam suuri kannapöördeid ei tehta ja allakäigutrepist üles ei ronita, ikka alla viib tee. Või? Kui noor saab hakkama ja toetab siis oma ema sellel teel?
Samas on ju ka selge, et just noorelt oled idealistlik, usud maailma parandamisse ja paranemisse. Millal siis veel? Klassivahed on maailmas terav teema, meil sellest alles hakatakse taas kõva häälega rääkima.
Kui ses kontekstis veel noorusest rääkida, siis lavastuse dramatiseeringu aluseks on nüüd kõigest 33aastase kirjaniku mõni aasta tagasi kirjutatud autobiograafiline romaan.
Kes ei armastaks Hilje Murelit
Lavastaja Oliver Reimanni täistabamus peale teemade valiku on see, et ta on saanud – või valinud, ei tea – peaossa näitleja Hilje Mureli.
Üsna etenduse alguses leiab poeg Eddy (Erling Eding) oma kooliteatri kavalehe jaoks üht pilti otsides foto emast, kus too on noor ja ilus ja vaba. Pildil on naiselik olemus. Poeg märkab muutust, mis on juhtunud 20 aastaga. Nende aastate jooksul on sündinud kolm last ja ema on elanud need aastad koos vägivaldse mehega. Töömehega. Elanud selle teadmisega, et kui meest ei oleks, ei saaks ta hakkama niigi palju.
Ema on laste nimel ilmselt kõiki alandusi talunud. Emaarmastus – selline tingimusteta ja tingimata. Vaimselt ja füüsiliselt vägivaldset isa me laval ei näe, aga temast räägitakse. Ja ka teisi lapsi ei tooda füüsiliselt mängu. Küll näeme hetkelisi vabadusepuhanguid ja tagasi nurka tõmbumisi.
Hilje Mureli ema Monique on täistabamus. Tal on sellise rolli jaoks piisav elu- ja lavakogemus, ta teab, keda mängib. Eriline on oskus endas noor naine üles äratada nii, et see mulle vaatajana rõõmu teeb.
Just see, kuidas ta oskab laval muutuda vananevast, enese eest enam mitte hoolitsevast ja elust muserdatud lohvakas hommikumantlis naisest kaunitariks nii, et see on usutav, tõstab lavastuse lendu. See on lavastaja ja näitleja klapp ja teineteisemõistmine, mida ma saalis tajun. Ja see teeb lavastuse sündmuste käigu jälgimise võluvaks. Just see – mängu ilu!
Kuidagi kohe lavastuse alguses, kui ema külmkapi taha suitsetama kössitas, tekkis mul ootamatu seos oma emaga. Meil oli küll köök väiksem kui prantslastest vaestel ja me ses mõttes vaesed ka ei olnud, aga külmutuskapi otsas reklaame röökivat televiisorit meil polnud. Aeg oli teine ja televiisor oli elutoas, natuke uhkuse asi ka – nagu selles kõnealuses peres röster või nüüdsetes köökides kuumaõhufritüür…
Seos ja haakimine tekkis, sest olen vahel mõelnud, kui huvitav mu ema suitsetades oli. Huvitav, et ma lapsena ei mõelnud oma ema ja isa suhetele. Nüüd vahel olen mõelnud, kas mul on õigus mõelda selle üle, kas mu ema läks valele mehele.
Hilje Mureli mängitud Monique’ilt ma neid vastuseid ei saa, küll aga annab ta mäng mõttesuundi. Poeg nähvab emale, kui see ütleb, et on oma kodus ja teeb, mis tahab: “Sa oled halb ema!“ Huvitav, kas olen oma emale seda öelnud? Vist mitte…
Noorte tegijate otsiv haprus
Poeg Eddyt mängib lavastaja kursusekaaslane Erling Eding. Etendust vaadates käis korraks läbi pea, mis oleks siis, kui ses rollis oleks küpsem noor näitleja, kellel on rohkem lava- ja elukogemust – kas siis oleksid rolli üleminekud lapsest noormeheks ja noormehest lapseks, mida see lugu täis on, mängitud selgemalt? Ehk olekski nii, aga mõistsin, et see selgus võtaks lavastuselt tema otsiva hapruse. Kui kõik oleks loogilisusele toetuv ja kindel, kaoks ettearvamatuse võlu.
Teatris muidugi ei pea olema nagu elus, aga siin on paras öelda, et kasvamine nii vaimselt kui ka füüsiliselt ei käi ka nii, et praegu olen see, hetk hiljem teine, siis juba kolmas – see on, kui ta on, üsna märkamatu protsess. Isiklikust muutumisest arusaamine, mõistmine tuleb alles pärast muutumist ja see võtab aega. Etappe võib ehk eristada hiljem, tavalist elu elades seda enamasti ei märka.
Lavastusse on Erling Edingi Eddy monoloogid sisse lavastatud ning vaat just seal märkasin ma näitleja mõttetäpsust ja oskust mõtteid vaatajatele mõistetavaks öelda. Seal oli selleks aega.
Vaesuse taak põimub geiteemaga
Eddy tahab teda ümbritsevast viletsusest ja ka vaimsest vaesusest välja, tal on peale vaesuse tegemist oma identiteediga. Lavastuses on ilus stseen, kus lapse tegelik sooline kuuluvus välja lööb. Kui perekonnasõbranna Angélique, keda täpse tunnetusega mängib Britta Soll, tuleb Monique’ile külla koos erinevate kõrge kontsaga kingapaaridega, tunneb just Eddy neis kõndimisest kõige suuremat rõõmu.
Seegi mõjub väiksel laval vägevalt, et Britta Solli tegelane on kontsakingades teistest silmanähtavalt pikem, ikkagi mõni aasta ülikoolis käinud – taas hea valik sesse rolli. Sel tegelasel on oma lugu, mis täiendab teiste tegelaste eneseleidmise lugusid.
Eddy on teistmoodi laps ja noormees ning seepärast teda ka kiusatakse. Aga ta ei anna alla, ei lähe tavalist teed, mis oleks ta viinud ehk isa tehasesse tööle. Ta on otsustanud välja murda ning siin aitavad teda õppimine ja kooliteater. Poeg muutub, puutudes kokku n-ö parema maailmaga, mida iseloomustab kasvõi see, et söögilauas aetakse omavahel juttu.
Muutunud poeg õhutab elu muutma ka ema. Omamoodi kujundina mõjub siin poolkuivanud potitaim, mille kastmist poeg loo alguses emale meelde peab tuletama. Kui see tüki lõpus rõdule viiakse, on kuulda, kuidas vett põrandale soriseb…
Suureks saamine kui unistuste täitumine
Lavastuse kavalehel on mõttekoja Praxis analüütiku artikkel vaesusest Eestis. See lõpeb üleskutsega luua Eesti, mis tagaks kõigile inimväärse elu.
Lavastuse lõpuks on Hilje Mureli Monique kõik mehe asjad rõdult alla visanud. Ja ta räägib pojale loo, kuidas teda kooli kutsuti, kui too oli kuueaastane.
Õpetaja oli seletanud, et Eddy unistused erinevad teiste omadest, on liiga suurelised ja ebanormaalsed. „Teised tahavad saada tuletõrjujaks või politseinikuks, aga teie Eddy tahab kuningaks või vabariigi presidendiks,“ oli õpetaja öelnud. „Sa olid vandunud, et niipea, kui sa suureks saad, viid oma ema kaugele ära ja ostad mulle lossi,“ jutustab ema. Seepeale ütleb Eddy: „Ma vist hakkan suureks saama…“
Lootus jääb õhku.