Vilja Kiisler, Eesti Päevaleht, 27.01.2023
„Macbethiga“ astusime täiesti tundmatule alale, tunnistab dirigent. Risk oli metsik, niisugust asja ei ole varem tehtud.
Eesti riikliku sümfooniaorkestri (ERSO) peadirigent Olari Elts (51) tormab puhkeruumi sisse nagu tuulispask. Tuul nagu puhuks, päike nagu kõrvetaks, ruum on korraga täis jõudu, mis võiks lagesid kergitada ja seinu laiali lükata. Märganud, kuhu fotograaf on toolid jutuajamise pildistamiseks paigutanud, karjatab Elts: „Ei! Seda pilti ei taha ma näha!“ Selgub, et Kaljo Polli maal „Riiklik Akadeemiline Meeskoor“ jääb kogemata kaadrisse. Einoh, RAM ei puutu tõesti asjasse, pealegi kannab see 1956. aasta maal tugevaid ajastu tunnusmärke. Eltsi hüüatuste „Mulle ei meeldi poseerida, ma ei oska!“ ja „Olen väga halb poseerija!“ saatel leiame lõpuks istekoha.
Veel enne, kui jõuame Draamateatri, ERSO ja Eesti Kontserdi koostöös sündinud „Macbethini“, millest on saanud Eesti kultuurielu suursündmus anno 2023, jõuab Elts jutuga juba Jaapanisse. Ilmselgelt ei vaja Elts küsijat: intervjuu iseendaga oleks talle samavõrd konti mööda kui mis tahes maailma sümfooniaorkestri juhatamine.
Teil on punased sokid. Mis värvi sokke teil veel on?
(Tekib paus, mis kannab.) Mul on igasuguseid sokke, aga enamasti pean muidugi musti kandma, kui „objektile“ lähen. Need värvilised on mul rohkem enda jaoks. No võib-olla proovides keegi orkestri esimeses reas märkab. (Kas see on ikka päris kindel, et peab sokkidest alustama, kahtleb ta pärast.)
Mis tunne see on, kui aplaus ei vaibugi, inimesed tõusevad püsti ja plaksutavad nii, nagu ei plaanikski saalist lahkuda?
Aplaus on loomulikult igale muusikule oluline. Kuid kõige huvitavam osa tööst on kontserdi või lavastuse ettevalmistamine. Aplausis täname üksteist võimalikuks saanud kohtumise eest, eriti kui plaksutavad nii laval kui ka saalis olijad. Aplausil võib muidugi olla mitmesuguseid tähendusi, eri riikide traditsioonid on isesugused. Näiteks Hollandis ja mitmes teises riigis on suhteliselt igapäevane, et publik tõuseb pärast kontserti püsti. Skandinaavias, sealhulgas meil, tähendab see aga, et etteaste on tõepoolest õnnestunud või publikule korda läinud.
Mõnikord võib ju aimata, kuidas kontsert läheb, kuid „Macbethiga“ astusime täiesti tundmatule alale. Närv oli ikka sees. Me ei teadnud ette, kas see õnnestub nii, nagu me tahtsime. Risk oli metsik, sest niisugust asja, eelkõige muusika poolelt, ei ole varem minu teada tehtud.
Õnnestumise lootusekiir tekkis alles siis, kui orkester ja näitlejad kontserdisaalis kokku said. Nii et see aplaus oli meile ikka väga oluline. Eriti esimene, just esietenduse aplaus oli vähemalt mulle muu hulgas ka kergendus.
Mõtlesin esietendust vaadates iga sekund, et siin on mindud tegema aasta suursündmust. Kohemaid ta selleks kuulutatigi, kuigi aasta esimene kuu ei ole veel läbi saanud. Kuivõrd oli seda valmimise käigus tunda, et just see on teoksil?
Juba eelmisest vastusest võib järeldada, et kindlasti mitte. Alguses pidime ju lavastama hoopiski Shakespeare’i „Tormi“, aga siis tundsime, et meil lihtsalt pole teist võimalust: tuleb teha „Macbethi“. Minul olid niisiis algatuseks tühjad pihud, sest „Macbethi“ muusikat ei ole ju olemas peale Arthur Sullivani oma ja mõne avamängu, aga need ei kõneta enam tänapäeval. Lepo Sumera ja Jay Schwartziga oli hoopis teine lugu. Iseäranis Schwartz erutas lavastustiimi väga. Arvan, et selle lavastusega me ei ole muusikateatrist enam kuigi kaugel. Meie oma Eesti klassiku ühendamine sõnateatriga oli erakordselt suur töö. Mõneti võib öelda, et tegemist on muusikaga Lepo Sumera ainetel, sest paljud, eriti lühemad lõigud, on tundmatuseni muudetud.
Saalis on ju tõenäoliselt rohkem teatri- kui kontserdipublikut, kes Lepo Sumera sümfooniatega ehk kuigivõrd kursis ei ole – ja ega muusikudki neid liialt hästi tea. Neid sümfooniaid ei mängita iga päev, kaht viimast ongi üldse mängitud ainult paar korda. Sumera lisabki tekstile kihistusi, mis töötavad vaid meie kultuuriruumis. Lühidalt, jah, meile tundus, et Shakespeare’i teksti ja Sumera muusika vaheline sünergia toimib. Eriti praegu.
Kes esimesena Sumera nime välja hüüdis?
Sügisestel hilisõhtustel ajurünnakutel, mis kestsid minu kodus ümmarguse laua taga sageli varaste hommikutundideni, olid jutuks eri heliloojad. Aga kes esimesena Sumera välja pakkus… No tahaks loomulikult selle au muusikuna enda peale võtta, aga ma ei ole kindel, see võis ka Tiit Ojasoo olla. Tiit, muide, on uskumatult musikaalne lavastaja. See ei olegi ehk nii oluline, et kes esimesena Sumera välja käis. Lavastusmeeskond puutus niikuinii muusikasse ja mina segasin mingil määral lavastamise tööd ka. Kuigi vaidlused olid kirglikud, sujus koostöö orgaaniliselt.
Te pole kunagi varjanud oma kirge sõnateatri vastu, olete rõhutanud, et klassikaline muusika võistleb publiku pärast nimelt sõnalavastustega. Teie jaoks on tegemist ilmselt unelmate lavastusega?
Eesti inimene käibki ju pigem teatris kui kontserdil. Aga jah, selline ühendus mulle meeldib. Eriti huvitab mind sellise kombinatsiooni puhul see, kuidas luua 21. sajandi muusikateatri piirile jäävat etendust. Muidugi ei saa ma öelda, et ERSO, Eesti Kontserdi ja Draamateatri koostöös valminud „Macbeth“ on muusikateater, kuigi esimese vaatuse jooksul mängime me peaaegu kogu aeg. Jah, keegi ei laula. Aga kas peabki? Võib-olla vahel saab 21. sajandil ka teisiti.
Niisugust žanri, nagu laval näha ja kuulda võis, ei ole tegelikult ju olemas. On küll paarisaja-aastane näidendimuusika traditsioon, mis vaikselt hääbus pärast teist maailmasõda. 19. sajandil esitati tekste muusika taustal. Väiksemale koosseisule komponeeritud teoseid nimetati melodraamaks. Tänapäeval on klassikalise muusika ja sõnateatri kombinatsioon üliharv nähtus.
Ometi on teil võrreldav kogemus olemas. ERSO ja Eesti Kontsert tegid kaasa Semperi ja Ojasoo NO99 lavastuses „Pööriöö uni“ (2016). „Macbethi“ laval oli näha muudki tuttavat. Kaamerate kasutamine pole enam ammugi uus, vastupidi, see hakkab uudsust kaotama. Keerlevaid dervišeid nägime juba „Revolutsioonis“ (Semper/Ojasoo, 2017). Eelkõige pidi uudsus sündima siis sellest, et kokku pannakse esmapilgul Shakespeare’iga kokkusobimatuid asju?
Seda ma ei usu, et kaamerate nägemine laval läheb moest. See on umbes selline jutt, et olen juba korra elus kontserdil käinud, rohkem pole vaja minna. Kaamera ja ekraan on lihtsalt töövahend, mida hakkas Eestis esimesena kasutama Peeter Jalakas, kes on mõjutanud nii Tiitu ja Ene-Liisi kui ka mind. Peetriga tegime „Sõduri lugu“ Krahlis juba väga ammu (1996).
Kaamerate kasutamine tuleneb puhtpraktilisest vajadusest, nagu see oli ka „Pööriöö unes“. No kuidas sa teed lavastust kontserdisaalis, nii et kõik sellest osa saaksid? Kontserdisaalis on valgusega väga raske töötada. Lavale ju kõik ei mahu, aga saal on valge. Isegi orkester ei mahu tegelikult lavale ära. Kui see maja sada aastat tagasi ehitati, oli lava veel kolm korda väiksem. Lava on mitu korda suuremaks ehitatud, aga ometi ei saa me orkestriga isegi sada aastat tagasi kirjutatud muusikat niimoodi ette kanda, nagu see on võimalik teistes Euroopa linnades. Meist halvemas olukorras on ainult Läti rahvusorkester. Ja kui meie ei mahu lavale isegi mitte orkestriga, siis pole ju vähimatki lootust, et mahuksime sinna koos näitlejatega. Et etendus jõuaks praeguse lavalahenduse korral kõigi vaatajateni, ongi kaameraid tarvis. Loomulikult kasutati kaamerate võimalused viimseni ära.
Etendus algas Ukraina hümniga ja mina võtsin seda kui tõlgenduse võtit. Sa mõtled üle, tähendas üks mu tark sõber. Ometi, kui jälgida teie väljaütlemisi, siis pole vähimatki kahtlust: etendus on teadlikult paigutatud sõja konteksti ja on ühemõtteliselt poliitiliselt laetud. Õige?
Leian, et etendus töötaks sama hästi ka ilma selle kontekstita. Praegu algavad kõik ERSO kontserdid Ukraina hümniga, aga loomulikult, kohe etenduse alguses on ilmne, et seost käesoleva ajaga ei saa eitada. Ajakirjandus teeb teemat hoides olulise osa tööst, aga on viimane aeg, et ka kunstivaldkond sellega oma loomingus avalikult suhestuks.
Mida muutis sõja algus teie professionaalses ja isiklikus elus?
Eks me ju aimasime, et nii võib minna, hoiatusi tuli peaaegu et iga päev, ent ikkagi ei tahtnud me neid uskuda. Et see sõda võib osutuda nii ulatuslikuks, ei uskunud ukrainlased isegi. Alguses lootsime, et sõda kestab paar nädalat, paar kuud… Algusest peale oli selge, et see on meie kõigi sõda. Paljudes riikides, nagu teame, oli see arusaamine visa tekkima. Et sõda kestab nii kaua, ei arvanud keegi. Sõja esimestest päevadest peale keerles paljudes peades mõte: mida meie saame teha? Ega mõtisklemise aega palju ei olnud, praktilised asjad tulid peale. Kohe tekkis küsimus, kuidas teeme edaspidi koostööd Venemaalt pärit artistidega.
Selle üle tekkisid tulised vaidlused. Kuidas on teie hinnangul õige?
Kui inimene võtab selge seisukoha ja väljendab seda ühemõtteliselt, rahutuvi jms ei lähe arvesse, siis ma ei näe keskpikas perspektiivis koostöö tegemisel suurt probleemi. Loomulikult oleks ka meie seisukoht vene kunsti asjus täiesti eitav nagu Ukrainas, kui sõda käiks meetrite kaugusel. ERSO-l lõppes hiljuti Euroopa tuur, mängisime Tšaikovskit. Tšaikovski ei ole ju sõjaga seotud. Ent respekteerin täiesti nende kolleegide seisukohta, mis erineb oluliselt meie omast.
Kas olete pidanud ka ERSO peadirigendina selle teema tõttu otsuseid langetama?
Jah.
Palun, täpsemalt.
OIid mõned artistid, kellele pidime ära ütlema.
Kas keegi pidi lahkuma?
Pigem oli nii, et leidusid mõningad, kes ei saanud enam tulla ja keda me ei saa enam kutsuda. Vähemalt mõnda aega. Kurb on näha, kuidas see võrdlemisi paksust substantsist eesriie sulgub. Eks kõigil on ju sealpool tuttavaid. Kurb on näha, kuidas inimeste seisukohad seal teisel pool muutuvad ja enne igati mõistlikud kodanikud radikaliseeruvad. Mõistan, et Venemaal meelt avaldada ei ole praegu lihtne, kuid enamiku väljaspool kodumaad elavate venelaste vaikus on kõrvulukustav.
Olete alati olnud muusika poliitilise tõlgendamise poolt ja sageli on heaks näiteks sobinud Beethoven. Kas ehk sobib Beethoven praeguse aja mõistmiseks? Või kes heliloojatest võiks olla eriti aldis astuma kõnelusse ajastu vaimuga?
Pigem on ikka vastupidi, sellist poliitilist tõlgendamist tuleb harva ette. Beethoveni vaated olid ositi reaktsioonilised, mille tõttu ta oli Austrias mõne asutuse teravdatud tähelepanu all. Lõpuks oleneb kõik kontekstist. Beethoveni loomingut kasutasid oma huvides ära kõik teise maailmasõja osapooled.
Mulle õpetati juba esimeses klassis, et Lenini lemmikteos oli „Appassionata“. Kuidas peaks Beethoveni sellest seosest puhtaks pesema?
Seda ei peagi tegema. Inglaste jaoks viitas Beethoveni viies sümfoonia teise maailmasõja ajal võidule, Saksamaal oli Beethoveni tähendus samal ajal hoopis teistsugune. Oma kolmanda sümfoonia pühendas Beethoven alguses Napoleonile, aga kui poliitiline, õigemini julgeolekualane olukord muutus, siis rebis ta pühenduse maha. Viinis oli hirm Napoleoni ees tollal ikka päris suur.
Loojad on tihtilugu kaitsetud poliitiliste tõlgenduste ees. Kuivõrd on näiteks Wagner süüdi selles, et ta meeldis neile, kelle nime ma ei hakka…
Wagner on selles mõttes erand, ta oli ikka päris suure suuga ja mõned tema tõekspidamised olid küsitavad. Näiteks Mendelssohni tümitas ta avalikult. Asi oli nimelt selles, et Mendelssohn oli tunduvalt andekam kui Wagner. Mendelssohn kirjutas küpseid teoseid isegi nooremana kui Mozart. Mendelssohni orkestratsioon mõjutas Wagnerit – selle mõju mõistmiseks tasub vaid teineteise järel kuulata Mendelssohni „Pulmamarssi“ ja Wagneri „Tannhäuseri“ marssi –, viimane muidugi ei tunnistanud seda iialgi. Nagu Stravinski on öelnud: head heliloojad laenavad, geniaalsed heliloojad varastavad.
Kuid poliitiliselt aktiivseid heliloojaid on olnud päris mitu, selliseid, kes on kirjutanud poliitilisi lugusid. Austraalia heliloojal Brett Deanil on lugu „Parteitag“ („Parteipäev“). Sõjajärgne Itaalia helilooja Luigi Nono oli väga poliitiline, samuti Louis Andriessen Hollandist. Tulisesse vasakpoolsusesse kalduvaid heliloojaid ikka leidub, vastupidiseid näiteid ei oska ma tuua.
Olete eestlasi iseloomustanud ainulaadse rahvana, kellel on erakordselt palju häid heliloojaid (Pärt, Tüür, Tulve, Reinvere jt). Mille poolest on eestlased veel ainulaadsed?
See heliloojate rohkus on olulisem, kui ehk esmapilgul paistab. Eesti klassikalise muusika heliloojad on olnud kogu muu muusika arengust pikalt ees kuni möödunud sajandi lõpukümnendini. Eesti esimesed professionaalsed heliloojad said hariduse enamasti Peterburis. Eestisse tagasitulek ei osutunud kuigi inspireerivaks, sest siin oli väärilisi tõlgendajaid vähevõitu. Rudolf Tobias läks õppejõuks Saksamaale, Heino Elleri sümfoonilise muusika oluliste ettekanneteni jõudmine võttis palju aega. Rääkimata veel Lepo Sumerast – sellest, kui olulist rolli mängis ta veel 1980-ndate lõpus, olles kõige muu kõrvalt justkui mängleva kergusega kultuuriminister, kes käis tähtsatel üritustel oma kuulsas hallis kampsunis. Öeldakse, et interpreedid kujundavad meie muusikalist olevikku, heliloojad aga tulevikku. Oot, mis see küsimus oli?
Mille poolest on eestlased veel ainulaadsed?
Vastus lihtne: loomulikult kultuur ja keel. Nõnda nagu ei saa enesestmõistetavaks pidada vabadust, ei ole ka kultuuri säilimine iseenesest mõistetav. Selle nimel tuleb iga päev vaeva näha. Hoolitseda tuleb ka selle eest, et kultuur oleks kättesaadav.
Kuivõrd on ERSO ja elu Tallinnas teile pärast Saksamaad, Inglismaad, Hispaaniat, Soomet, Rootsit jne veel üldse väljakutse?
Ma käin ju ikka mujal ka, järgmisel nädalal olen oma esimese armastuse juures, Riias Läti rahvusorkestri ees, siis Oslo filharmoonikutega, siis jälle Soomes. Märtsi alguses on nii, et hommikuti teen Helsingis proove ja õhtuti Tallinnas „Macbethi“ etendusi. Siin on mul praegu luksuslik elu. Võin otse kodust jalutada kontserdimajja, ei pea millegagi sõitma, isegi mitte autoga. Võin teha tööd eesti keeles – väikesest riigist pärit inimesele nagu mina on see unelmate võimalus. Tunnen ERSO-t ja eesti publikut palju paremini kui mõnd teist orkestrit või kuulajaskonda. Miinus on muidugi see, et siin feilida oleks väga valus.
ERSO on valmis riskima, mängima eri tähenduste ja lahendustega.
Muusikud ja näitlejad mängivad, dirigendid ka. Mängivad ka lapsed. Mida tähendab mäng teie jaoks?
Mäng on igale kunstnikule oluline. Mängida võib mõne mõtte või ideega. Mäng tähendab valmisolekut ja vabadust mõelda eri suundades – klassikalise muusika kaanonis ei ole see muide üldsegi igapäevane asi. „Macbethi“ sugune lavastus meeldib mulle metsikult just selle pärast, et selles saab ilmsiks, kui erinevalt töötavad alustekstiga sõnateater ja lavastaja ning muusikud. Sellises koostöös saab tekkida huvitav sünergia. Maailmas ei ole just palju orkestreid peale ERSO, kes oleksid olnud nõus niisugust produktsiooni ette valmistama. ERSO on valmis riskima, mängima eri tähenduste ja lahendustega.
Väga huvitav on jälgida, missugune on teatri ja orkestri „mängimise“ erinevus. Nende koostöös sündiv mängu ilu loob täiesti uue kvaliteedi. Muusikateatriks ei tohi seda nimetada, muidu Estonia omad pahandavad. ERSO sai „Macbethi“ ette valmistades töötada nii nagu sõnateater, see ei tuleks mujal maailmas kõne allagi.
Ehk siis – niisugune „Macbeth“ on võimalik ainult Eestis?
Jah, ma väidan, et enamiku teiste orkestritega ei oleks see võimalik.
Dirigent on publiku poole alati seljaga. On teil ehk seljas arenenud mingid erilised lihased või meeled, millega publikut tunnetate?
(Muiates.) Kindlasti, jaa. Need jäävad mul kuskile kolmanda ja neljanda selgroolüli vahele. Aga kui tõsiselt rääkida, siis seljaga publiku tunnetamine tähendab tegelikult publiku kuulamist. Näitlejad saavad näoga publiku poole olla ja see on võib-olla lihtsam, aga minu kui introvertse inimese jaoks ongi parem publiku poole seljaga olla. Ma kardan inimesi ja tahan alati nurgas istuda. Minu jaoks on see õnn, et tohin seljaga publiku poole olla. Interpreet olla ja publiku poole vaadata oleks mulle väga keeruline.
Järeldusi saab dirigent teha niisiis sellest, mida kuuleb: kui palju publik liigutab, köhib jne.
Kõrvad on teile mitmeski mõttes väga väärtuslikud. On need kindlustatud?
Midagi pole mul kindlustatud.
Käed ka mitte?
Elu on.
Teie mõõtu staarid ometi kindlustavad strateegilisi kehaosi, olete vähemasti mõelnud selle peale?
Ei ole. Tegelikult… Põhimõtteliselt saan ma ju ühe käega ka hakkama. Dirigendikeppi ei kasuta ma niikuinii, see piirab minu meelest oluliselt eneseväljendust, muudab muusikalise sõnavara mitu korda väiksemaks. Eelistan seda, et saan muusika jaoks tarvitada mõlemat kätt.
Tõnu Kaljuste on rääkinud, et tema dirigeeris lapsena raamaturiiuleid. Teie dirigeerisite ilmselt telekat?
Mkm. Ma dirigeerisin hoopis „Entel-tenteli“ plaati. Ma isegi ei dirigeerinud, mulle meeldis lihtsalt mõelda, et mul on samasugune pisike ansambel. Olin siis kolme-neljane ja kujutasin ette, mismoodi me neid laule ansambliga esitame. Sümfooniakontserte ja rahvamuusikafilme näidati tollal telekast palju, neid ma tõesti vaatasin ja kuulasin.
Praegu on kultuuriinimeste palgad kuum teema, aga teid see ilmselt ei puuduta?
Oi, vägagi puudutab.
Teile ei makstagi maailmaturu hindade järgi või?
Oleme püüdnud seda teemat ERSO-ga käsitleda avalikkuse ette minemata. Teema on tõsine. Meil on kõik konkursid rahvusvahelised. Heal muusikul ei ole vahet, kas ta töötab Eestis või kusagil mujal, see käib nagu rahvusvahelises äris. Oleme jõudnud kriitilise piirini. Tuli on juba punane, eriti pillimeestel. Kui läheme samamoodi edasi, on meil väga raske uusi inimesi palgata. Tegeleme selle teemaga intensiivselt. Püüame ka kõik muu peale palga teha võimalikult kvaliteetseks: kuidas me proovi teeme, missuguses akustikas mängime. Uut saali on väga vaja, see on orkestri arenguks ülioluline.
Mul ei ole kunagi jahti olnud, mul oli pisike mootorpaat.
Aga teie ise? Vaevalt nõustusite ERSO peadirigendiks tulema väiksema palga eest, kui oleksite võinud teenida mõnes Euroopa suurlinnas?
Muidugi nõustusin.
Palju sissetulekus kaotasite?
Ärme nüüd hakka. Minu jaoks on kõige tähtsam jõuda tsiviliseeritud olukorrani muusikute palkades.
Kui te oma jahi maha müüsite…
Mul ei ole kunagi jahti olnud, mul oli pisike mootorpaat.
Mis te siis asemele ostsite?
Tahtsin osta suuremat. Mulle meeldib paadiga sõita, jahiga sõidaksin ju ka meelsasti, aga sellega on üks igavene jändamine. Olen liiga kärsitu. Tollal käisin palju Soome vahet ja mulle meeldis mõte mootorpaadiga tööle minna. Paar korda käisin ka, aga üldiselt peab pisikese paadiga minekuks võrdlemisi vähe tuult olema. Kui minnes ongi laine kõrgus alla poole meetri, siis tagasi tulles ei pruugi nii head ilma olla ning paat tuleb sinna jätta. Mõnikord jäi paat mitmeks nädalaks Helsingisse. Müüsin paadi lolli peaga just enne koroonaaega, kui meiesugustel ei olnud midagi teha, vaat just siis oleks olnud hea tööpuudusest tingitud pingeid meresõiduga maandada.
Levinud ettekujutuse kohaselt on inimestel, kes on saanud end loominguliselt teostada ja saavutada suurepäraseid tulemusi, tulnud millestki loobuda isiklikus elus. Millest on teil loobuda tulnud?
Neid loobumisi on ikka olnud küll, jah. Küllap on seda näha olnud, et me ei räägi eriti oma isiklikust elust.
Kas peaks öeldust järeldama, et olete oma särava karjääri nimel isiklikust elust loobunud?
Mmm… Ei, seda ei pea. Jätame selle küsimuse vahele.
Mõnes mõttes on teil meremehe amet ja räägitakse, et meremehel on naine igas sadamas. Kas dirigentide kohta kehtib sama?
Meremehed on vist kohapeal natuke kauem? Ega ma ei tea ka. Välispidise glamuuri varjus näeb tegelik elu välja ju nii, et hommikuti on proovid, mõnikord kaks korda päevas, vahepeal on tööga seotud kohtumised ja tuleb ette valmistada järgmiste nädalate asju, pluss veel orkestriga seotud tegevused… Ega eriti ei jäägi aega isiklikuks eluks.
Ehk siis, see on elustiil, millega ei sobi naine ja lapsed, perekond?
Pooltel on see õnnestunud, pooltel mitte. Mul on väga-väga tublid lapsed.
——————————————————————————————————————
„Macbeth“ kuulutati aasta lavastuseks
19. jaanuaril Estonia kontserdisaalis esietendunud „Macbeth“ on pälvinud eranditult positiivset vastukaja. Vastukaja on olnud enneolematult elav ja intensiivne.
Harry Liivrand, EPL: 19. jaanuaril 2023 tehti eesti teatris ajalugu. Sündis teatriime. Tol päeval Estonia kontserdisaalis esietendunud William Shakespeare’i tragöödia „Macbeth“ Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuses Lepo Sumera muusikale (esitas Eesti riiklik sümfooniaorkester Olari Eltsi dirigeerimisel) andis sellise vapustava kultuurikogemuse, mida vanad kreeklased nimetasid katarsiseks.
Meelis Oidsalu, EE: „Macbethi“ moelavalik dekoratiivsus ja etendusolukorra propagandafilmilik võtteplatsitõsidus paneb küsima, kas tegemist on ikka ainult teatrilavastusega.
Väliste tunnuste järgi võiks lavastust pidada ka elitaarse esinduskunsti näiteks. Õnneks on Semperi-Ojasoo-Eltsi memoriaalkunstiteose mõju kõike muud kui võimumänge heroiseeriv või sõda looritav. Draamateatri „Macbeth“ on iseenda õnnestunud antitees.
Heili Sibrits, PM: „Macbeth“ on aasta lavastus. Mis siis, et aasta on kestnud vaid 19 päeva, aga Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo ning Olari Eltsi töö seab alanud aastal teatrilati väga-väga kõrgele.
„Macbeth“ näitab, kui rikkad me oleme – meil on sellised anded, sellised mõtted, mis tehakse ka teoks! Ma olen vaimustuses, et koostööd tegid Eesti Draamateater, ERSO ja Eesti Kontsert, kõik nn riigiasutused. Millegi võimsa sünd on võimalik ka kirutud kultuuriasutustes, kui on soov ja idee. Suur kummardus kõigile, kes panustasid.
Kaspar Viilup, ERR: ERSO, Eesti Kontserdi ja Draamateatri koostöös valminud „Macbeth“ on üks suur ime: selliseid külluse peekreid, häbitult pillavaid ja piiritult rikkalikke teoseid näeb Eesti kultuuris harva, sest enamasti tuleb vaatajana igal teisel hetkel korra silm kinni pigistada, et puudulikust eelarvest tingitud mööndustest mööda vaadata.
Kontsert, teater ja kino saavad kokku ja loovad defineerimatu, aga täiesti vastupandamatu terviku.
Christofer Kivipalu, ERR: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper on „Macbethiga“ loonud ühe võimsaima uuslavastuse, mida olen üle tüki aja näinud. Laval toimuv puudutab, paitab hinge, ajab vihale ja toob klombi kurku.
Margus Mikomägi, ML: „Macbethi“ suurim peategelane oli Eesti riiklik sümfooniaorkester. Tippvormis oleku kõrval on tähtis just see riiklikkus. On vaja oma riiki, on vaja hoida oma riiklust, et oleks selline orkester. Meie orkester, meie riigi orkester… See teeb uhkeks!
Kõlagu naiivselt, aga Ojasoo ja Semperi lavastus „Macbeth“ – ehk on selle kohta isegi õigem öelda orkestreering – veenab meid paremaks ja ilu päästab ka seekord maailma.
Hedi-Liis Toome, PM: Arvestades meie praegust olukorda – eelkõige Ukraina sõda –, tundub mulle, et Eesti rahvale oli sellist lavastust praegu väga vaja.
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Macbeth“ on esteetiliselt täiuslik, visuaalselt (värvideks must, valge, punane ja kuldne) detailideni läbimõeldud tervik, mille loomiseks on kasutatud neid osiseid, mida lavastajatandem kõige paremini valdab.