Margus Mikomägi, Maaleht, 21.02.2026
Kultuur, millest sünnib kunst, on peale kõige muu ka mõtete ergastaja. Eesti Draamateatri „Hamlet“ on kunst selle sõna kõige paremas mõttes.
Ma tean küll, et kui kirjutan sõnu, mis tähistavad mõisteid surm, vaimumaailm, kunst, vaikimine, siis tekib iga lugeja peas oma pilt, arusaam, mis neid sõnu seletab. Ursel Tilga mängitud Hamlet ja Rainer Sarneti lavastatud „Hamlet“ juhivad meid vähemalt emotsionaalselt ühte kohta – taevaliku ja maise harmoonia otsingule kurjuse küüsis vaevlevas maailmas.
Rainer Sarnet ja kogu seekordse „Hamleti“ meeskond – näitlejad, kunstnikud, grimeerijad jt – loovad meile maailmamudeli, kus vaimne maailm katsub argipäevade kurjust tasakaalustada. Shakespeare’il ja ka Sarnetil on nii, et lavastuse lõpus saavad kõik surma. See võiks ju mind vaatajana peletada ja maailmavalu süvendada – oleks ju loomulik. Aga mingi trikiga suudavad tegijad mind vaatajana ära teha nii, et omalaadse surmatantsuga lõppev etendus ei mõju morbiidsena.
Tegijad lähtuvad sellest, et „Hamlet“ on kunstiteos, „Hamlet“ ei ole tavaline näidend. Hamlet isiksusena ja kogu näidendis lahti rulluv peegeldab inimeseks olemise traagilisust. Seda, milline on tavaline näidend, näeb Sarneti lavastuses ka. Šeikspiroloogid nimetavad seda stseeni hiirelõksuks, Sarnet toob lavale katkendi menunäidendist, mida mängitakse ilmselt kogu maailmas.
Mind vaatajana ei sega see, kui lavastusse lavastatud ja mängitud kultuurikontekste hetkega või kõlapulkade klõpsust (eeslaval istub tegelane, kes kogu etenduse vältel kõlapulkadega näitlejate tegevust ehk siis ka kogu maailma elu rütmistab) välja ei loe. Elamus ei jää saamata. Kas see klõks määrab meie käitumise rütmi või määrame meie oma käitumisega elurütmide muutumise, mis omakorda muudab maailma? Kes teaks? Kes on see tegelane, kes elusid rütmistab? Kas me peame talle alluma?
Kuu
Draamateatri uus „Hamlet“ algab stseeniga, mida näidendist ei mäleta: alasti Ophelia (Teele Pärn) näitab ennast Kuule. Maani pikad juuksed varjavad ta alastust, aga seda võib aimata. Ja selleks, et Kuule lähemale jõuda, kõnnib ka tema üliaeglaselt kuristiku servale. Igatsuste Kuu? Hulluks ajav täiskuu?
Kuu ja tüdruku stseen on minu silmis lavastuse võti: see võiks aidata mõista, mis sünnib muutuvate pilvede all elavate inimeste peades maa peal tegutsedes.
Lavastaja Rainer Sarnet ise on enne esietendust väga napp seletama oma loodut intervjuudes ja ka kavalehel. See on tavapäratu ja samal ajal kosutav. Tavaliselt infot täis kavalehel on seekord peale etenduse piltide vaid kaks viidet, mis vaatamist võiksid toetada. Mu jaoks tähtsam nendest – ka praegu maailmas sündivat silmas pidades – on lause: „Umbrohule sa väetist ära laota, / et enam veel ta lokkaks.“ Vähem poeetiline olles öeldakse meile: hoidke endas seda, mis on hea.
Tundub, et lavastaja ja selle lavastuse Hamleti jaoks ei ole peamine mure, kas olla või mitte olla, vaid kuidas olla. Olla parem, tähelepanelikum, ausam, õrnemgi. Need tunded tekivad vaadates, aga ma ei tea, kas ka näitleja ja lavastaja nii mõtlevad, sest lavastuse tegelaste õrnemat, poeetilisemat poolt ületab ju ikkagi võimuiha ja kättemaks. Meist igaüks peab oma risti kandma…
Täiskuu koos muutuvate atraktiivsete pilvedega saadab kogu lavastust. Hamleti esimene lavale ilmumine on sellessamas algusstseenis. Ta tuleb justkui Kuu tagant või Kuu pealt ja süütab nipsust taevas tähed. Ta on haritud prints. Näeb kaitsetus ja haavatavas olekus Opheliat – mehine Hamlet, mõõk vööl. Nii me neid esimest korda näeme. Üks kuristiku serval, kuid Kuule lähedal, teine maa peal, kahe jalaga. Kas meile tahetakse öelda, et nende kahe õnnelik kokkusaamine on juba ette määratud luhtuma?
Kuningas Claudius (Taavi Teplenkov), samuti kuristiku serval, ütleb: „Suust kerkib sõnu, mõtted jäävad maha – kuid taevas sõnu mõtteita ei taha.“ See mõte saab kogu lavastuse leitmotiiviks. Venna tapnud mees, kes on sellega võimu, kuningakrooni ja naisegi saanud, on tipus, aga ka kuristiku äärel.
Claudiuse teine monoloog, milles ta tunnistab, et ta „süü on jälk, ta lehkab taevani, ei saa palvetada“, on peetud tasasel maal. Miks on tunne, et Claudius seda öeldes tegelikult oma jälki tegu ei kahetse?
Kuristiku kujundi tekitab pöördlava keskele paigutatud kaldtee: üles saab, aga kui tahad teisele poole – väga tahaks kirjutada teispoolsusesse –, siis pead hüppama. Tagasi ja ringi minna on ka võimalik, aga see on vaevarikas. Ja kuna me keegi ei tea, mis seal on, mis unenäod seal võivad tulla, siis võimalik kohtumine tundmatuga peatab meid ja neid.
Jah, enamasti on nii, et vaid kuristiku serval, piiri peal suudab inimene olla enese vastu aus. Kas lavastus ütleb meile, et balansseerime oma elus intriige punudes ja vaimumaailma unustades huku äärel? Aga mis oleks pääsetee…
Vaimumaailm
Sarneti „Hamletis“ ei konda isa vaim (Guido Kangur) mööda kindluse serva, ei tule suitsupilve seest, vaid ronib välja hauast, mis ristiga tähistatud, ja läheb meie silme all sinna ka tagasi. See ristiga haud keerleb lavamaailmaga kaasa kogu etenduse vältel. Keerleb nii, et me jõuame selle ära unustada. Mulle kuidagi tundub, et Sarneti käsitluses olevas vaimumaailmas on midagi ürgeestlaslikku: vaimud pole kurivaimud, nendega saab suhelda.
Ursel Tilga Hamlet ei kahtle niivõrd selles, kas vaimud, isa vaim, on olemas, vaid kahtleb hoopis maisemalt – nii nagu pojad teatavas eas ikka kahtlevad – oma isa sõnades. Kas isa räägib vaimuna õigust, et tema mürgitas oma vend? Hamlet on kahtleja, vist nagu me kõik, ja ega Shakespeare ka Sarneti lavastuses kindlaid vastuseid anna.
Vaadates tekib suur küsimus: kas väljaspool meid on miski, mis meid juhib? Muidugi on „Hamletisse“ võimumaailm sisse kirjutatud, aga näidendis on ka vaimne maailm. On taevast tulekud ja sinna minekud. Sarnet ja näitlejad toovad lavale maailma, mida vaataja saab võtta vastu mingi teise meelega. Kui kõik oleks loogikal põhinev, jääksidki ju vaid sõnad, sõnad, sõnad.
Isa ja laste suhteruumi keerulisust näitavad nauditavate osatäitmistega ka Polonius (Rein Oja) ja tema tütar Ophelia. Millal saab tütrest isa marionett ja salakuulaja? Millal on tüdruk aus ja armunud? Need tunded ja seisundid peegelduvad näitlejate mängus loetavalt.
Tuttav käitumine, kuidas olukorra kriitilisust tajuv ja telgitaguseid teadev Polonius saadab poeg Laertese (Rasmus Kaljujärv) eest ära, riigist minema, õppima… Mõõgaga poja saadab minema, tütre aga, tundliku tüdruku, paneb Hamleti järele nuhkima.
Seekord tundus mulle, et Ophelia hullus ja enesetapp on seotud just isaga, vähem lähtub see suhetest Hamletiga.
Majaehitaja
Shakespeare on ennekõike geniaalne, et ta kuningate ja printside seltskonda kirjutab ka näitlejad ja hauakaevajad. Sarnet omakorda annab neile oma maailmamudelis tähenduse, ilma milleta see maailm ei püsiks.
Eriliselt täpne on selles „Hamletis“ Ivo Uukkivi hauakaevaja. On karakteriga tüüp, on, nagu ta on, ei kanna mõõka, vaid labidat, ja küsib: „Kes on, kes ehitab kõvemini kui müürsepp või puusepp?“ Peab endaga vaimukat ja lihtsat dialoogi, öeldes, et äkki on see võllategija. Kõlama jääb, et võllas on hea neil, kes halba teevad.
Hauakaevaja küsib uuesti, kes ehitab kõvemini kui müürsepp või puusepp. Küsib, et ise vastata: „Jah, ütle ära, saad õhtule. Ära oma ajusid kauem sellega vaeva. Kui sinult seda teinekord küsitakse, siis vasta: hauakaevaja. Majad, mis tema ehitab, püsivad viimsepäevani.“
Lõpp on vaikimine
Lavastus lõpeb sellega – see on juba Shakespeare’il nii –, et kõik saavad surma. Sarnet lavastab selle kõik Bernt Notke „Surmatantsuks“. Tantsijad ei tantsi, on tardunud poosidesse, on maalitud, pöördlava – ehk siis maailm – liigutab neid ja puumõõgaga mürgitatud Hamlet mängib kuristikuteel viimast korda elus saksofoni.
Tavaliselt on eestikeelsed „Hamleti“ lavastused lõppenud Hamleti sõnadega „Lõpp on vaikus“. Ursel Tilga Hamlet ütleb: „Lõpp on vaikimine.“
Ja siin on vahe. Lõpp on ehk vaikus nagunii, aga selleks, et seda lõppu ei tuleks kogu elavale, ei tohi vaikida. Veel enam – ei tohi maha vaikida seda, mis valesti on läinud või minemas.