Hedi-Liis Toome, Postimees, 14.11.2022
– Tänapäevane arhitektuuribüroo ja tellingud draamateatri laval.
– Tõnu Oja mängib Solnessi üsna hillitsetuks, mingeid suuri tundepuhanguid temas ei ole.
– Ajatute teemade kõrval pakub lavastus huvitava vaatenurga tänapäeva arhitektuurile ja linnaruumile.
Eesti Draamateatri lavastus «Meister Solness» on ühe vanamehe hääbumise lugu, mida samas näidatakse empaatiaga.
Mehis Pihla lavastatud «Meister Solness» on inspireeritud Hendrik Ibseni 1982. aasta näidendist «Ehitusmeister Solness». Lavastaja Pihla ning dramaturg Siret Campbell on loonud küll uue teksti, kuid säilitanud selle, mis Ibseni originaalnäidendist tänapäeva ülekantav on. Nii on lisaks tegelasnimedele säilinud ka osa Ibseni tähtsatest suhteliinidest, eelkõige Solnessi suhted oma naise ja Hildega. Samuti kummitavad
21. sajandil loodud tegelasi kesksed teemad, nagu hirm vananemise ja selle ees, et noored su töö üle võtavad, eneseteostusevajadus ning küsimused kunstist ja loomingust.
Loo käivitab vananeva arhitekti Solnessi (Tõnu Oja) konflikt oma poja Ragnariga (Märten Metsaviir), kes soovib isa asemel oma projektiga tänapäevase muusikamaja arhitektuurikonkursil osaleda. Isa ja poja pingeid suurendab seegi, et Solness tahab nende praegusest kontorist ja kodust ehitada linna kõrgeima torniga maja, kuid selle suuremahulise ja mõttekuselt küsitava ehituse kulukus ületab igasuguseid piire ning on viinud perefirma pankroti äärele. Ragnari projekti kutsutakse üle vaatama justkui neutraalne kõrvalpilk, teine arhitekt Hilde Wangel (Kersti Heinloo).
Tähtsad naistegelased
Kunstnik Kristjan Suits on loonud Eesti Draamateatri suure saali eeslavale tänapäevase arhitektuuribüroo, mille taga kõrguvad ehitustellingud poolelioleva torni püstitamiseks. Just tellingutel kohtub vaataja Solnessiga (Tõnu Oja) esimest ja viimast korda ning avaneb vananeva arhitekti traagika – linna uhkeima ehituse tuules lagunevad koost tema elu ja töö. Siiski ei kujune Solnessist mitte loo pea-, vaid nimitegelane, sest lavastaja ja üks teksti autoritest Mehis Pihla on olnud ilmselgelt huvitatud ka teiste tegelaste lugudest Solnessi kõrval. Üheks keskseks teemaks tõusevad just seeläbi väärtusküsimused: mille ja kelle arvel ehitatakse tänapäeval päris- ja õhulosse?
Solnessi olemus jäi mulle ühe etenduse vaatamise põhjal tabamatuks. Ta on vananev mees, kes tahab ehitada suurejoonelisi maju, mis ei vasta enam tänapäevase linnaruumi vajadustele. Linna kõrgeim ehitis oleks korraga monument endale kui loojale ja samas kinnitus oma mehelikkusele. Ta on petnud oma naist, olnud suhtes üliõpilasega ja tolle siis mingi aja pärast maha jätnud («Ma ei saa aru, mida sa nüüd lootsid?») ning võtnud raamatupidaja tööle ainult välimuse pärast («Oleksin ma teadnud, et ma endale miniat valin, oleksin teinud täpselt sama valiku.»). Ta ei suuda enam mõista tänapäevast võrdõiguslikku ühiskonda, usub jätkuvalt, et «vanad mehed on just need kõige-kõigemad». EKREt ta vist ei valiks, aga Isamaad küll.
Tõnu Oja mängib Solnessi üsna ühetaoliseks ja hillitsetuks, mingeid suuri tundepuhanguid temas ei ole (üleüldse oli minu nähtud etendus 4. novembril kuidagi energiavaba, mistõttu võis see olla ka juhus). Pabereid puruks käristades, Ragnari peale karjudes, oma naiselt vabandust paludes – ikka on ta pigem samasugune, justkui distantsil kõige toimuva ja olmelise suhtes. Siiski tundus etenduse lõpus kummardama tulnud Oja vaadates, et alles teist korda publiku ette jõudes oli ta Solnessi rollist vabanenud. Ju Solness põleski seest, mitte väljast.
Sellise meestegelase kõrval paistavad silma hoopis naised. Kuigi ka Ibsen ise lõi oma näidendites tugevaid naistegelasi (mõelgem kasvõi Nora või Hedda Gableri peale), kirjutas ta oma tekstid siiski üle-eelmise sajandi lõpus, kus naistel olid teistsugused võimalused kui praegu. Kuid just ümber- või ülekirjutatud Kaja (Helena Lotman), Hilde Wangel (Kersti Heinloo) ja Aline Solness (Laine Mägi) on Pihla ja Campbelli loodud uue teksti tähtsamaid väärtusi. Nemad esindavad tulevikku, on empaatilised, samas tugevad, eneseteadlikud, haritud, otsustavad, oskavad enda eest seista. Nende agentsus ehk võime toime tulla ei sõltu siin näidendis meestest. Kusjuures see ei tähenda, et nad on ilmtingimata head (või halvad), vaid nad on esitatud mitmekülgsete, täisväärtuslike inimestena.
Kaja, Ragnari elukaaslane ning firma raamatupidaja, on esmapilgul lihtsalt tänapäevane «tubli tüdruk», kes proovib asjad ära teha nii, et kõigile meeldiks. Seda üllatavam on tema enesekehtestamine stseenis Solnessiga, kus vananev arhitekt oma miniale ütleb, et «sa võiksid vabalt minu armuke olla ja keegi ei küsiks ka».
Solnessi kunagisest õpilasest ja armukesest Hilde Wangelist kujuneb kogu lavastuse kõige tähtsam ja mitmetahulisem tegelane. Uues loos on säilinud Ibseni kirjutatud Hilde mängulisus, julgus ja ausus, kuid Heinloo Hilde ei ole enam noor plikake, kes oma noorusarmastuselt katusele ronimist nõuab. Ta teab oma väärtust nii arhitekti kui naisena. Ometi on fakt, et õpetaja on temasse sügava jälje jätnud: «Sest ma olen nii andekas-andekas. Ja sa rääkisid seda nii ilusasti, et ma jäin seda uskuma. Sina olid ju jumal. Ja siis sa jätsid mu maha!» Heinloo mängib need sisemised vastuolud hästi välja, tihti just füüsilise liikumise kaudu.
Ambivalentsemalt kujutatakse Aline Solnessi (Laine Mägi). Aline pingeline suhe abikaasaga oli juba Ibseni tekstis, kuid aastal 2022 ei ole naine enam lihtsalt abikaasa ja ema, vaid ka perefirma tegevjuht. Võrreldes teiste naistegelastega on ta siiski tagasi- ja alalhoidlikum, tähtsam on mehe ja poja kui enda eneseteostus. Laine Mägi tundub oma füüsisega kuidagi erakordselt habras, eriti paistab see silma stseenis, kus ta sarikapeoks veiniklaase lavale toob ja neid käterätikuga üle puhastama hakkab. Kõik on koost lagunemas, aga väljapoole tuleb toredat elu edasi teeselda.
Arhitektuur kui looming
Ajatute teemade lahkamise kõrval pakub lavastus huvitava vaatenurga tänapäevase arhitektuuri ja linnaruumi küsimustele: kui palju võib arhitekt mõelda oma loomingust kui kunstist ja kuivõrd peab ta arvestama uuenenud ja muutuva arusaamaga, milline on hea avalik ruum? Ja millist rolli mängib selle kõige juures veel raha? Erinevalt teistest kunstnikest loob arhitekt teoseid, mis jäävad avalikku linnaruumi isegi sadadeks aastateks, selles mõttes on tema vastutus suurem kui ühelgi teisel loojal.
Ragnar heidab isale ette, et see ehitab maju, mille peamine eesmärk on näidata, kui palju selle ehitamine tellijale maksma võis minna: «Kuidas see sinu emotsioon A-energiaklassile vastab, ah?» Tema ise tahab teistsugust linnaruumi, tahab luua maju, mis teeksid maailma paremaks. Milliseid maju võib ehitada? Aga milliseid maju on tegelikult vaja? Kuidas leida tasakaal loomingu ja tarbimiseks mõeldud hoone vahel? Need küsimused on hetkel aktuaalsed üle Eesti.
Solnessile on raske kaasa tunda, hukka mõista aga ka üheselt ei saa. Seni ilmunud kriitika (Pille-Riin Purje Sirbis ning Veiko Märka Eesti Päevalehes) põhjal pakuvad tegelased ja teemad mitmesuguseid tõlgendusvõimalusi. Seda võiks ju pidada ühe õnnestunud lavastuse tunnuseks.