Mehis Pihla, Draamateatri leht, kevad 2023
Eesti Draamateater kolib suveks Noblessnerisse. 10. augustil esietendub valukoja Nobeli saalis „Onu Bella tähestik”. Onu Bellast räägivad näidendi autor ja lavastaja Kertu Moppel ning Bella sõber Mart Juur.
Vastab Kertu Moppel
Sina ja Onu Bella? Mis sind Onu Bella juures huvitab?
Mart Juur, kelle tütar on sama vana kui mina, ütles: „Bella on kiht selle põlvkonna alateadvuses.” Ma ise tunnen, et see on tõsi, aga miks ta on? Mida see nähtus „Bella” minu jaoks tähendab? Miks ta tekitab minus tundeid ja mis tundeid? Seda ma tahakski uurida.
Tartu Ülikoolis maalikunsti õppides paljudele mu kursakaaslastele meeldis Bella muusika, aga keegi ei saanud aru, miks. Bella karakter on nii ambivalentne, ta on korraga kõike: samal ajal kõrge-madal, intelligentne-lollakas.
Kui vana sa ise olid Bella kõrgajal?
Algklassides. Seitse-kaheksa. Ma olen ise ka Tartust pärit ja ma olen temaga kohtunud. Algklassides oli meil lemmikloomapäev. Bella töötas siis loomakliinikus, laboris. Meie läksime sõbrannaga, mõlemal oma hamster augulise kaanega 3-liitrises purgis, ja siis nägime – oo, Onu Bella on päevajuht. Me olime kodus salaja tema kassette kuulanud, kuidas „ukse vahelt piilub paljas naine” jne. Itsitasime – näe, tema ongi see naljakas mees. Aga Bella ise oli väga väärikas, viisakas, käitus meie loomadega ülimalt professionaalselt. Ma mäletangi seda segaduse tunnet, sest minu arvamus Bellast ja päris Bella ei läinud üldse omavahel kokku. Ta oli väga sõbralik ja tore. Nii ma teda mäletangi.
Tuleb sul une pealt mingeid Bella tsitaate ka?
Muidugi. Bella „Tähestiku laul” on otse minu alateadvusesse läinud. Ma oskan seda edaspidi ja tagurpidi tsiteerida. Aga neid on veel. Põhiline, millele ma mõtlen iga peo ajal ja järel: „Tüütavad jutud, millel polnud sisu, võtsid minult ära viinavõtmisisu.” Ta räägib pidutsemisest, aga samas ta ei ülista seda. Näiteks laulab: „Mul on häbi, mida olen teind, nii häbi, et silmad maas.” Või siis suurepärane pala „Tahan saada heaks”, kus ta laulab: „Tahan saada heaks ja kohe. Ma ei taha enam võtta napsi, vaid kasvatada väikseid lapsi. Tahan saada heaks, oo-jaa-jaa. Tahan saada heaks ja kohe.”
Milline lavastus see tuleb? Muusikal?
Me kasutame kindlasti väga palju Onu Bella muusikat, aga palade seaded tulevad natukene „peenemad”. Lavale tuleb live-bänd ja me soovime helikeelt veidi varieerida, et pakkuda sellele teada-tuntud 90-ndate diskosaundile veidi vaheldust ka.
Lavastuse keskmes on aga Onu Bella kui väljamõeldud karakter, kelle autor on Igor Maasik. Me vaatame Bellat kui fenomeni, mitte me ei jutusta Igor Maasiku elulugu. Seetõttu ei ole meil ka ühte kindlat osatäitjat, kes Bellat kehastab. Vastupidi – Bellasid on mitu.
Kas näitlejad peavad õppima viisipidamatust?
Mõned tõesti. Näiteks Karmo Nigula on väga musikaalne ja tema peab tõesti Bella moodi möödalaulmist harjutama. Aga näiteks Tõnis Niinemets tõenäoliselt laulab lihtsalt nii hästi kui ta oskab ja tulemus ongi üsna Bellalähedane. Tõenäoliselt on see esimene ja viimane muusikalavastus, kus Tõnis Niinemets saab osaleda.
Bella on mõnes mõttes oma ajastust lahutamatu. Aga kes või mis on Bella praegusel poliitkorrektsuse ajastul?
Lavastuse fookus on vabadusel. Seda tajuti siis üht moodi, nüüd täiesti teisiti. Bella ise kehastab ka teatavas mõttes vabadust. Kuigi Onu Bella laulis viinapanemisest ja prostituutidest, on mitmed inimesed mulle öelnud, et Bella oli nagu „valge luik”, kes oma aristokraatlikkusega tõusis madalast argipäevast kõrgemale. Kui ümberringi üritati lääne ilusaid ja rikkaid kopeerida, siis ta tegi seda kõike näiliselt kaasa. Ainus vahe oli selles, et ta ise ei olnud ilus, ei olnud rikas, ei olnud isegi andekas.
Mulle meeldib Bellast mõelda kui punkarist. Tsiteeriksin Erik Moorat: „Punk on see, kui sa teed midagi olemasolevate vahenditega oma võimete piires.” Bella ei tee nägu, et ta on midagi enamat. Kui ei ole antud, siis ei ole. Selles ongi midagi vabastavat ja ausat, mis ikka veel kõnetab.
Ma olen rääkinud ka naisega, kes ennast Bella lavašoudes paljaks võttis. Tema ütles, et see ei olnud kuidagi ebamugav. Vastupidi. Tema jaoks oli see vabastav mäss. Ja nii palju, kui ma video vahendusel näinud olen, mõjub see endiselt vabastavalt. Selline tunne, et võta või ise paljaks ja hüppa laval ringi. Vabadus olla nagu sa oled ongi mõnes mõttes Bella paradiis.
————————————————————————————————
BELLA MITU NÄGU
Vastab Mart Juur
Mis Onu Bellas on sellist, et ta seniajani meie teadvuses püsib? Tema karjääri tipp kestis ju pelgalt paar aastat. Mis see oli, mille ta ära tabas?
Bella karjääri tipp oli tõesti lühike ja põhiliselt toetub see tema kassetile „Ma võtsin viina” ja sealtki teatakse eelkõige just nimilugu. Tema menu oli aga väga mitme asja kokkulangevus. Esiteks aeg – ta tegi oma asja hetkel, mil vana Vene aeg oli läbi ja uus Eesti aeg polnud veel käes. Valitses teatav peataolek. Tundus, et kogu Eesti popmuusika, mis oli tehtud eelneva kolme kümnendi jooksul (Fix, Apelsin, Rock Hotel jne), ei sobi enam. Püüti leida uut Eesti asja. See tuli ka, aga tiba hiljem – kõik need Terminaatorid, Smilersid, Caatrid. See vahepealne hetk oli eikellegimaa ja sinna sattuski Bella.
Ta tuli välja väga iroonilise kavaga. Ühelt poolt oli see naljakas, teisalt oli seal sügavam tähendus. Ta oli nii üle võlli, hullumeelne, piirideta, nagu ka aeg ümberringi. Teisi artiste oli veel, aga Onu Bella oli kõige tugevam märk – ta ei olnud kaasamäägija, kes „tahab ka kuidagi lääne moodi olla, aga ei oska”. Tema tegi oma asja nii „halvasti”, nii suure lihtsustusega, et see saatis ühiskonda väga selge signaali. Tagantjärele võib öelda, et ta oli segaduse aja märk.
ENSV-aeg lõppes Mattiiseni isamaaliste lauludega, mis olid samuti suured lihtsustused. Need panid ühele ajastule punkti. Tundus, et pärast seda algab mingi Kungla kuldne elu, aga see tunne läks üsna ruttu üle. Võib öelda, et Bella võttis teatepulga Mattiisenilt üle ja just seda nende ühised naljasaated teles ja koos musitseerimine tähistasidki.
Bella jäi lühikesest tähelennust kõigile eredalt meelde, sest kõik, kes sellel ajal elasid, mäletavad kogu seda ajastut väga eredalt. Suured üleminekud on väga emotsionaalsed, mälu talletab seda kirkamalt ja Bella oli ajastu lahutamatu osa. Inimesed mäletavad seda perioodi muidugi väga erinevalt – mõne jaoks on see väga lootusrikas koiduaeg, mõni mäletab seda kõige kokkukukkumisena; mõne jaoks on see väga piinlik aeg; mõnele lootusrikas ja uljas aeg. Ja kõik need erinevad mälestused rulluvad nüüd lahti läbi Bella loomingu.
Bella sattus õnnelikku hetke, aga et sinna sattuda, pidi Bellal olema ka tema eelnev ajalugu ja karjäär. Ta oli palju lugenud, palju kuulanud – tema muusikamaitset mõjutas näiteks väga tugevalt Frank Zappa ja kogu progerocki esteetika. Oma eksiiliaastatel Narvas, kus ta keemiaõpetajana töötas, jõudis ta paljude asjade üle järele mõelda. Ta ei olnud hull, kes lihtsalt „läheb ja teeb”. Bellal eelnes igale aktile pingeline mõttetöö. Tänu sellele suutiski Bella sõnastada asju selliselt ära, et neid tsiteeritakse tänaseni.
Kas seda, mida Bella tegi, võib nimetada pungiks? Oli ta punkar?
Bella alustas küll punkarina. Pungi raskuskese oli siis muidugi Tallinnas, tema oli Tartus. Bella bändi üks esimesi nimesid oligi vist Provints, hiljem Öörahu. Ühelt poolt on provintslikkus koorem, aga teiselt poolt see vabastab su kohustusest olla cool. Vennaskond ja mõned veel nägid väga vaeva, et olla cool. Bella isegi ei üritanud. Nad muidugi kõlasid kehvasti, nagu kõik selleaegsed punkbändid, aga neil oli ka glämmi elemente. Kui muidu oli ENSV lõpuaegne punk tugevalt poliitiline, siis Bella looming oli pigem selline „külavahemeeste jauramine sõltumata riigikorrast”. Nad kandsid pigem ajatut Eesti lorilaulu traditsiooni.
Peale selle, et punk on protest, agressiivne ja ühiskondlikult terav, tema allhoovus on alati tugev huumorielement. See, mille kohta öeldakse „eneseteadlik iroonia”, mitte ainult iroonia ühiskonna ja autoriteetide, vaid ka iseenda pihta. Selles mõttes oli Onu Bella väga punk, aga mitte ainult.
Miks seksuaalsus nii keskseks Bella puhul tõusis? Oli see soov šokeerida?
See oli see aeg, kus ajalehed avastasid, et seks müüb. Märgiline nähtus oli ajakiri Uus pilk, mis ilmus korra kuus ja mis sisaldas ainult kahte tüüpi materjali: Hannes Walteri ülevaated EW ajaloost ja Vabadussõjast ning pehmemat sorti erootika ja paljaste tüdrukute pildid. Ajalugu ja seks – need olid kaks vaala, mis mõnda aega kandsidki ühiskondlikku mõtet. Samal ajal diskuteeriti isegi riigikogus, kas legaliseerida prostitutsioon. Prostituut ja sutenöör olid täiesti auväärsed elukutsed.
Pornograafia oli vene ajal ka olemas, aga peidus. 90-ndatel vajus kogu see seksi ja erootika kammajaa korraga välja.
See, et ta šokeeris – ühiskond oli ka valmis šokeeruma. Ühiskond lausa ootas, et keegi tuleks ja šokeeriks. Bella tegi selle ära. Ühest küljest tingis need teemad ühiskond, aga teisalt tuli see ka orgaaniliselt tema seest. Ta ei olnud „lihtne inimene”. Ta konstrueeris ennast korduvalt, näiteks vahetas nime. Ta tegi endaga kogu aeg kunsti. On olemas esitajad, laulukirjutajad, Bella oli ikkagi artist. Tema sfäär ei piirdunud ainult muusika ja lavalise aktiga, vaid seal on ka kirjandus, film (nii palju kui ta viimastel aastatel jõudis sellega tegeleda). Bella on minu jaoks pigem kunstnik. See, mille kohta saksa keeles öeldakse gesamtkunstwerk.
Temaga suhtlemine oli ka seetõttu vahel väsitav. Ta ei olnud „poiss naabertänavalt”. Jah, ta elas Tartus, töötas lemmikloomakliinikus, justkui väga lähedal, aga tal oli ka roll väljaspool lava. Ta oli enda isiku tähtsusest teadlik. Ühelt poolt ta justkui ei sallinud avalikku tähelepanu. Backstage oli tema jaoks püha ja privaatne. Sinna ei tohtinud keegi tulla. Samal ajal, kui ta sattus olukorda, kus tema Bellaks-olemisest välja ei tehtud, võis ta leili minna, suled kohevile ajada nagu paabulind ja skandaalitsema hakata.
Kui keegi soovib tulla lavastust vaatama, siis milliste Bella teoste abil ennast õigele lainele viia?
Põhialbum on kassett „Ma võtsin viina”. Seda võiks kuulata. Kindlasti tasub lugeda ka tema raamatuid. Eriti just tema esimest, mille nimi on samuti „Ma võtsin viina”. Ühelt poolt on see ajastu kroonika ja näitab, kui lõbus, naljakas ja ootamatu oli elu 90-ndate alguses. Teisalt – kes tahab päriselt teada, mis inimene Bella oli, mis tema sees toimus, siis tema raamatutes avaldub see kõige selgemini. Isegi tema keemiaõpikus ja kokaraamatus vilksavad need kohad, kus saab aru, kellega päriselt on tegu.