Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo uuslavastus „Kuritöö ja karistus“ on teetähis mitmeski mõttes. See on esimene lavastus, mille nad toovad Eestis välja pärast teatri NO99 lõpetamist kaks aastat tagasi ning see on ka nende esimene lavastus Eesti Draamateatris pärast kuueteist aasta tagust märgilist „Juliat“.
„Kuritöö ja karistuse“ lavastasid Semper ja Ojasoo mullu kevadel Šveitsis Luzerni teatris. Sealse lavastuse kontseptsioon ja kujundus on jõudnud ka Eesti Draamateatrisse, lavastajad on edasi töötanud eelkõige näitlejatöödega ning on selles jõudnud peaaegu filigraansete tulemusteni.
Draamateatri suurel laval näeme hüperrealistlikku nõukogudeaegset kommunaalkorterit: määrdunud aknad, haiglakoridori värvi rohekassinistel seintel vee- ja hallituskahjustused. Estoplasti lambid. Seinavaip Kristuse ja lammastega. Lavastajad on jäänud autorile võrdlemisi truuks: Dostojevski romaani jutustavad nad läbi peategelase, liigkasuvõtja vanamuti tapnud Raskolnikovi (Ursel Tilk) silmade.
Lavastuse atmosfäär on luupainajalik, unenäoline, kohati õõvastav. Vaatajat hoitakse pinevil ligi kolme ja poole tunni vältel, kaasates peaaegu kõiki tema meeli: läbi maski tungib pidevalt ninna isegi paberossisuitsu lehk! Eesti teatri kontekstis on lavastus harvanähtavalt intensiivne ja näitlemisstiil rõhutatult füüsiline. Lavastuse stiil tervikuna on ekspressiivselt tinglik ning näitlejate tegutsemise ajendiks on psühhofüüsiline impulss.
Terve lavastuse jooksul näeme Raskolnikovi palavikulist seisundit pärast kuriteo sooritamist. Dostojevski räägib oma romaanis noorest inimesest, kes tahab midagi erilist kogeda, midagi uut avastada, kuhugi kaugele jõuda, kuid saab samal ajal aru, et seda ei juhtu kunagi. Lavastajad ehk osutavad kaasaegse inimese sisemisele segadusele.
Raskolnikov on oma olemuselt nõrga iseloomuga, aga on ta väljavalitu? Lavastajad küsivad Dostojevski vaimus: kas eksisteerib väljavalitud inimesi, kes seisavad teistest kõrgemal, või peaks kõigile kehtima ühtsed reeglid?
Etendus läheb kohe käima liigkasuvõtja (õudusfilmilikult groteskne Hilje Murel) ja tema õe (Marian Heinat) tapmisega. Ursel Tilga Raskolnikov hoiab kirvest ähvardavalt pea kohal – ja sellest saab märk! Sundliigutus. Raskolnikovi reetlik kirvest kõrgel hoidev käsi ilmneb ikka ja uuesti. Etenduse jooksul näeme Raskolnikovi deemoneid, need väljenduvad ja väljuvad füüsiliselt, keha peremehele vastumeelselt.
Raskolnikov ei salli oma painajaid, aga need tulevad ikka ja jälle. Ilmnevad kehaliselt sunnitud, kontrollimatu reaktsioonina. Ursel Tilga Raskolnikov on tahapoole kaldu justkui vabisev, puult langev leht. Miski ei allu keha omaniku ratsionaalsele tahtele, Raskolnikov pole peremees oma kehas.
Ursel Tilga kui näitleja tuntud tugevus ongi erakordselt plastiline liikumine, kuid Raskolnikovi vaikse olemise ja häälekasutusega saab veel arendada sisemist sügavust.
Painajalik korter
Pärast kuritöö sooritamist jääb Raskolnikov liigkasuvõtja korterisse justkui vaimselt pidama: see palavikuline seisund on toodud lavale. Keskmes on klaustrofoobselt mõjuv ühiskorter. Raskolnikovi sõbrad, perekond, uurija Porfiri – kõik tegutsevad korteris Raskolnikovi ümber justkui groteskses luupainajas. Ühiskorteris puudub privaatsus. Palju inimesi elab väiksel pinnal koos, kõik teavad, mida keegi tegi, millest rääkis. Midagi ei jää saladuseks või varjatuks. Kõik on kõigiga seotud. Lavale ongi toodud ekstreemne füüsiline lähedus: enamasti on kõik tegelased pidevalt laval ja reageerivad parajasti fookusesse asetatud tegevusele.
Tähelepanuväärselt tõuseb lavastuses esile näitlemisstiil: teksti esitatakse kiirelt, ekspressiivselt, osaliselt karjudes, kuid rohkemgi on kõnelema pandud kehad. Justkui tekstiga paralleelselt, seda toetades või ka irdudes kõneleb näitlejate füüsiline keel. On haruldane, et suures, üheksaliikmelises trupis teevad peaaegu kõik näitlejad erakordse, üllatava või suisa täiesti uuel tasemel soorituse.
Värskendav, et Ojasoo ja Semper ei tööta oma tuttava NO-trupiga, vaid mitme näitlejaga kohtuvad nad esimest korda. Tähelepanu äratab ka, et trupis on suisa kolm lavastajat: mõnusalt üllatavad pigem harvem näitlejana üles astuvad Uku Uusberg ja Hendrik Toompere, lisaks mitme suurepärase lavastuse autor, kuid muidugi võimsa näitlejana tuntud Priit Võigemast.
Uku Uusbergi üliõpilane Razumihhin on üdini üllatav, lavastajatelt kümnesse näitlejavalik: küllap mängis siin otsuses ja rolli tulemuses kaasa Uusbergi loomulik, siiras ja avatud olek. Razumihhini saja viiekümne kraadist siirast intensiivsuspurset peab ise kogema!
Samuti lööb pahviks ometi aastakümneid rohkelt eriilmelisi rolle mänginud Taavi Teplenkov. „Lööge mind risti!“, on katkise vatijope ja punase näoga sõltlasest Marmeladovi appikarje. Sureva Marmeladovi viimased hingetõmbed teeb kaasa kogu trupp. Teplenkov ei esita siin ainult karikatuuri põhjakihist, vaid lisab Marmeladovile teatava haleduse koos tõsiseltvõetavusega. Kummaline kombinatsioon koomilistest ja siiralt liigutavatest näitlejavahenditest!
Eriti eksalteeritud moega saabuvad Raskolnikovi külastama tema ema (Hilje Murel) ja õde (Marian Heinat). Mureli liikumine vanaeide ja ema mõneti kummituslike kujude vahel rõhutab lavastuse ideed esitada Raskolnikovi vaatepunkti, tema deemoneid. Draamateatris viimasel ajal pigem tagaplaanil olnud Hilje Murelile pakub lavastus tänuväärset näitlejavõimete avamist: lummav on, kuidas Murel Raskolnikovi emana lihtsalt nurgas istub, kössi vajub, siis jälle sirutub, hiigelsuured silmad helesinise mütsi alt oma poja palavikulist, emale võõrast maailma vaatlemas.
Raskolnikovi õde Dunjat tuleb välja ostma pahede kehastus Svidrigailov, kelle funktsioon Dostojevski romaanis on näidata lunastuse erinevaid võimalikkusi. Hendrik Toompere mängib dressides ülbikut väliselt sordiini all, kuid erilise pineva pinge all. Väga värske ja põnev sooritus! Elegantselt mängivad Toompere ja Tilk välja loo seisukohalt olulise paralleeli Svidrigailovi ja Raskolnikovi, kahe tapja, kahe süüdlase vahel.
Raskolnikovi süü võtab enda peale värvija Mikolka. Markus Luige Mikolkale on jäetud väiksed, kuid seda täpsemad, värvikad sööstud. Võimalik, et siinne roll on seni Markus Luige rollibiograafias üks paremaid (meenub ka Luige veenev eneseimetlejast kunstnik Priit Võigemasti lavastuses „Monument“).
Võimas kulminatsioon
Tegelaste galeriisse lisab oma müstilise mündi Helena Lotmani Sonja Marmeladova, kes astub painavasse ühiskorterisse justkui teiselt planeedilt, Berliini tänavatelt tuttavas valges litsiriietuses. Sonja mõjub kui puhta ja räpase, üleva ja alama võitluse sümbol. (Seksi)nukulik Sonja räägib vaikselt põsemikrofoni nagu masin. Tema sisemus ja välimus on teineteisest täielikult võõrdunud. Üleinimlike kannatuste tõttu on kadunud tema inimlikkus. Sonja hääl on hästi rahulik, aga masinlik, tundetu, emotsioonitu.
Lavastuses on keskne aga Porfiri ja Raskolnikovi omavaheline mõõduvõtt ja võimsaks kulminatsiooniks saab stseen, kus kurjategija ilmub kohtu-uurija juurde. Priit Võigemasti Porfiri on kui Raskolnikoviga kassi ja hiirt mängiv trikster.
Etenduse jooksul asetab ta end toanurka, jälgib kõike, muigab, naerab, sõrmitseb kitarril Radioheadi „Creepi“. Kui kurjategija ise uurija-lõksu langeb, muudab Võigemasti Porfiri tõelise triksterina oma nägu: pannes selga liigkasuvõtja vanamuti riided, näeme teda ikka läbi Raskolnikovi silmade, painajaliku deemonina.
Porfiri osutab Raskolnikovi sunnitud kehalistele reaktsioonidele, esitades deemonlikuna tema seest väljuvat sunnitud naeru. Võigemasti ja Tilga füüsiline dialoog on ekstraklass, muutudes justkui võitlevalt tantsisklevateks metsisteks.
„Kuritöö ja karistuse“ palavikuliselt painav atmosfäär kestab ja kestab, kuid lõpuks laheneb kõik vaatajat ülendavalt. Lavastus, mis läbi erakordsete näitlejatööde mõtiskleb inimese moraalsete valikute üle, mõjub praegu vajalikuna.
Madli Pesti, Postimees, 15.12.2020